Märt Avandi: „Pole vahet, mida ja kuidas näitleja mängib, aga tähtis on, et ta teeks seda huvitavalt.“

Kolm mullust rolli tõid Märt Avandile meespeaosa kategoorias teatri aastaauhinna.

TAMBET KAUGEMA

Pärnu Endla näitlejale Märt Avandile oli 2016. aasta teatris väga töine. Valmis said tal kolm tummist rolli: mees draamas „Kopsud“1 ja Gilbert Bodley komöödias „Mitte praegu, kallis!“2 – mõlemad Endla teatris – ning suvel koos Kinoteatri ja Nargeni festivaliga Naissaarel tehtud „Aadama õunte“3 kirikuõpetaja Ivan. Rahvusvahelisel teatripäeval pälvis Märt Avandi nende rollide eest meespeaosa kategoorias teatri aastaauhinna.

Sinu põhikohaga teatritöö on seni jagunenud kolme linna vahel: pärast lavakooli olid kaks aastat Rakvere teatris, siis kaks aastat Pärnu Endlas, seejärel umbes viis aastat Eesti Draamateatris ning nüüd siis tagasi Endlas. Kas oled pigem sedasorti näitleja, kellele meeldib, et tema portreefoto ripub mingi kindla teatri jalutusruumi seinal ning palk, olgugi et mitte kõige kopsakam, jookseb regulaarselt iga kuu pangakontole või ei saa sinu puhul välistada ka vabakutselise ebakindlamat leiba?
Pärast Rakvere teatrit ja enne esimest perioodi Endlas olin korraks ka Vanemuises, kuid seda tõesti vaid paar nädalat. Lihtsalt selline naljakas seik teatriteelt. Foto jalutusruumi seinal pole mulle ilmtingimata tähtis, küll aga kuulumine kuhugi. Nii on see ilmselt paljude näitlejatega. Mulle meeldib kuuluda kollektiivi, millel on oma traditsioonid, peetakse jõulupidu ja tehakse muudki koos.
Vabakutselise elul on oma puudused, nagu ka võlud. Pärast Eesti Draamateatrist lahkumist ja enne Endlasse tagasitulekut olin vahepeal aasta vabakutseline. Ka see on mõnus, oled oma aja peremees – ise otsustad, millele seda kulutada. Teatris palgal olles sõltub palju sellest, milline on sealne repertuaar ja mängukava. Kui oled sõrme andnud, tuleb sellega arvestada, vabadust on vähem.
Aga kui hästi järele mõelda, siis on ka foto teatri seinal mulle tähtis – ilus traditsioon.

Tartu elutempo kohta räägitakse, et kui tuled Tartu bussijaamas Tallinna bussilt maha, hakkab süda kohe kolm korda aeglasemalt lööma. Pärnu kohta käib vist sama. Kas sinu Pärnusse tagasimineku põhjus oli soov vahetpidamata töörügamisest veidi hinge tagasi tõmmata ja keskenduda rohkem teatrile?
Pärnusse tagasituleku algne põhjus oli küll see, aga teatrile keskendumine ei ole päriselt tõeks osutunud. Elutempo on Pärnus tõesti aeglasem, mulle väga meeldib siin elada, ent töiselt olen võtnud ikka endale kukile nii palju kohustusi, igasuguseid teleprojekte ja muud, et töötempo ei ole märgatavalt alla läinud. Olen sellega leppinud, jõuga ja sunniviisiliselt ei saa hoogu maha võtta. Kui tempo peab kahanema, siis küllap ta seda ka teeb, tuleb lihtsalt õige aeg ära oodata. Seni olen teinud kõike suuremalt jaolt ikka rõõmuga, teinud seda, mida olen tahtnud. Muidugi juhtub sekka ka seda, mis nii väga rõõmu ei paku ja mida ei naudi, ent selline on asjade loomulik käik.

Milline linn on Pärnu? Kuidas sobitub sellesse praegu Endla teater?
Pärnul on kaks väga erisugust palet: suvine ja talvine. Selline kontrast meeldib mulle väga ja on üks põhjusi, miks Pärnut armastan. Suvine linn, kui siin on meeletult palju rahvast, on tore, aga ka talvine, kui inimesi pole peaaegu üldse.
Pärnul on olnud erisuguseid aegu ning linna ja teatri suhe on olnud erisugune. Vahel mängib Endla teater Pärnu kultuurielus suuremat ja vahel väiksemat rolli. Loodetavasti pole ma liiga naiivne, aga mulle paistab, et see suhe on praegu tõusuteel, inimesed on hakanud Endla vastu taas rohkem huvi tundma. Publiku rohkus seda igatahes kinnitab. Viis-kuus aastat tagasi oli olukord kehvem.

Pärnu publiku kohta arvatakse, et ta on küllaltki komöödialembene ning armastab pigem kergemat kraami, sealjuures aga tuuakse esile kohalike vaatajate jäägitu truudus Endla teatrile. Peab see stereotüüp paika?
Mõlemad väited peavad vist paika. Päris inimtühjad pole teatrisaalid tõesti olnud ja komöödiat armastab Pärnu publik – eriti see osa, kes käib teatris harvem – samuti. „Linda tahab lahutada“ läks üle saja korra ning oktoobris esietendunud komöödia „Mitte praegu, kallis!“ tüürib samal kursil. Ingomar Vihmari lavastus on igati õnnestunud komöödia – kas just sedavõrd naljakas, nagu publiku reaktsioonist võiks arvata, aga igatahes armastatakse seda meeletult ja ka näitlejail on tore mängida.
Seejuures on aga väga sümpaatne, et vaatajaid jätkub ka Laura Metsa lavastustele „See asi“ ja „45 339 km2 raba“. Kui „45 339 km2 raba“ esietendus, mõtlesin, et huvitav, mitu mängukorda selline tõsisel teemal lavastus kogub. Õnneks on see osutunud ootamatult menukaks. Seega on Pärnu publik vist tõesti truu.

On sul Endla teatrimajas mõni lemmikkoht, kus sul meeldib käia mõtlemas või niisama istumas?
Kui ilmad soojaks lähevad, siis istun sageli ülemise teatrikohviku rõdul, seal on tõesti mõnus.

Endla loomingulist juhti Ingomar Vihmarit on tema töös võrreldud DJga, kes ei sekku autoritaarselt, vaid laseb taustal muusikat ja loob kolleegidele innustava töökeskkonna. On see teatrile hästi mõjunud?
Endla teatri praegune tõus on kahtlemata saanud alguse Ingomar Vihmarist. Ta on tõepoolest DJ, kes loob mõnusa õhkkonna, kuid see pole kõik. Tal on tugev karisma, inimesed armastavad teda ning tahavad tema ümber koonduda. Ise ei tee ta selleks midagi, nii lihtsalt on. Parim juht ongi vist selline, kes ei rõhuta oma positsiooni. Vihmar ei kärgi ega tõsta häält, või kui tõstab, siis peab selleks olema äärmuslik põhjus. Inimesed peavad lugu tema väärtushinnangutest ja põhimõtetest, tema teatrialastest arusaamadest. Nii lihtne see ongi.

Kellega lavastajatest on sul seni kõige paremini klappinud? Mida sa lavastajalt ootad?
Ingomar Vihmar, Uku Uusberg, Madis Kalmet, Taago Tubin, Merle Karusoo. Vene lavastaja Viktor Rõžakov tõi 2009. aastal Eesti Draamateatris välja „Mängud tagahoovis ehk Because“, mida mängiti Heliose kinos. Rõžakoviga klappis kõigil, ta on fenomen – loodan, et saatus viib meid töiselt veel kunagi kokku. Eduard Toman lavastas kunagi Rakvere teatris – oli lavastus mis ta oli, aga inimese ja näitlejana meeldib Toman mulle väga.
Lavastajalt ootan kõige elementaarsemat: et ta teaks, mida ta teeb. Ent tähtis on ka suhtumine näitlejatesse, see, milline ta on inimesena. Aina enam ja enam saab see mulle oluliseks. Ma ei või kannatada nn hulle geeniusi, kes on sotsiaalselt hälviklikud ega suuda teiste inimestega normaalselt suhelda. Kui parasjagu on paha tuju, siis peksavad allapoole vööd, kärgivad ja röögivad, lähevad endast välja. Nad saavutavad samuti tulemuse, aga läbi vere, higi ja hirmu. Selline meetod mulle ei sobi. Lavastus võib korjata kõik auhinnad ning olla kõigi parameetrite järgi parim, aga kõik see ei kaalu üles inimlikku suhtumist. Näitleja ei pea käima kikivarvul, olema hirmul, mida päev toob ning kas härra või proua lavastajal on hea tuju või mitte.

2016. aastal valmis sul kolm kopsakat rolli: mees draamas „Kopsud“, Gilbert Bodley komöödias „Mitte praegu, kallis!“ ning „Aadama õunte“ kirikuõpetaja Ivan. Ühe aasta kohta on seda päris palju?
Seda on tõesti palju. Neljas lavastus, Taago Tubina Ugalas tehtud „Sätendav pimedus“, tuli ju kohe veel otsa – esietendus jäi küll tänavu jaanuari. Kui „Sätendav pimedus“ valmis sai, olin tõesti väsinud ning ütlesin kohe algama pidanud järgmised proovid ära, lihtsalt polnud enam jõudu. Olin tuim ega suutnud isegi sunniviisiliselt tekitada uue materjali vastu mingitki huvi.
Need kolm 2016. aasta rolli nõudsid palju pusimist ja vaeva. Eriti raskelt tuli „Aadama õunte“ Ivan: murdsin ennast tõsiselt ja olin päris hädas. Lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet aitasid mind taas rea peale. Kas tulemus sai just selline, nagu nad vaimusilmas seda nägid, on iseasi, aga lõpuks jäin rolliga rahule. Ivan on suure murdmise, peavalu, higi ja visaduse tulemus, ma polnud pikka aega niiviisi loomepalangus vaevelnud. Õnneks tuli lõpuks kõik välja nii, nagu see materjal väärib. „Aadama õunte“ film4 on üks mu lemmikuid ja seetõttu oli kogu aeg pisut hirm, et keerame kõik vussi ja raiskame väärt materjali ära. Sellest olnuks eriti kahju, sest mine tea, millal seda jälle lavastada võetakse. „Aadama õunu“ tehes lootsime õnnestumist rohkem kui mõne teise puhul, sest see on nii tugev materjal.

Kas see muust maailmast eraldatud mängupaik Naissaarel aitas lavastuse õnnestumisele kaasa?
Selle kohta on erisuguseid arvamusi. Eraldatud koht, nagu Naissaar seda on, sobib „Aadama õuntele“ hästi ja on kahtlemata õige. Ent publiku hulgast on kõlanud ka arvamusi, et lõbusõit aurikuga Katharina Naissaarele ja pärast etendust tagasi, sellega kaasnev trill-trall ja kerglane veinijoomine ei lähe kokku lavastuse traagilise tooniga ja võib teatrielamust lahjendada. Ma ei oska hinnata, on see nii või mitte.

Oled sa näitleja, kellele tuleb roll kergelt ja kiiresti kätte või pigem vaevleja ja kahtleja?
Kuidas kunagi. Vahel, aga väga-väga harva saan mingite nõksude abil rolli endale kohe pihku ja rollijoonis loksub paika, tegelane hakkab kohe elama. Seda on minuga juhtunud paar korda. Tavaliselt käib aga kõik läbi valu ja vaeva ning pideva eneses kahtlemise. Ebakindlus saadab mind tihtipeale veel ka siis, kui esietendus koputab juba uksele ning kõik kisub päris ärevaks.
„Aadama õunte“ Ivani puhul polnud ma kindel, kas suudan põhjendada selle mehe motiive ja mõttemaailma, miks ta on selline ja käitub niimoodi. Endale olin ma kõik selgeks mõelnud ja sain aru, miks ta midagi teeb, kuid ma ei olnud kindel, kas roll liigub oma loogilist rada pidi. Veel päev või kaks enne kontrolletendust kahtlesin selles. Ent pääsu pole, mingil hetkel peab näitleja hakkama tehtusse uskuma, isegi kui see on ebaloogiline ning teda on juhitud või ta on ennast ise juhtinud valele teele. Tuleb hakata ennast usaldama ja leida enesekindlus. Vastasel juhul on näitlejal publiku ette minna ülimalt keeruline.
Nii ma siis rahunesin maha, ütlesin endale, et Märt, nüüd oled sa teinud kõik endast oleneva, usalda ennast, vaatame, kas see on õige või mitte. Seejärel hakkasin kõike juba mõnuga võtma, sest mul on suurepärased lavapartnerid, väärt materjal ja mulle meeldib seda lavastust mängida. Sain aru, et kõik on vist läinud ikka õigesti.

„Aadama õunte“ kirikuõpetajaga seoses tuleb meelde, et õppisid pärast keskkooli aasta Tartu ülikoolis usuteadust. Oli see vaid nooruse otsing ja juhuslik põige või kannustas sind tookord tõsisem huvi?
Juhuslik põige ja nooruse otsing. Aga ma tegin selle põike õigesse kohta, sest mulle meeldis seal tõesti. Kui ma poleks lavakunstikooli sisse saanud, oleksin usuteaduskonna kindlasti ära lõpetanud. Pärast esimest aastat ülikoolis meeldis mulle seal juba niivõrd, et lavakunstikooli katsed ei olnud elulise tähtsusega, nui neljaks ei pidanud ma sinna sisse saama. Nagu sellistel puhkudel sageli, aitas võib-olla just see mind kergemini sisse.

Kas „Aadama õunte“ kõrval on ka „Kopsud“ sulle tähtis lavatekst?
On ikka küll. Kui me koos lavastaja Taago Tubina ja kaasnäitleja Carita Vaikjärvega asusime Duncan Macmillani näidendi kallal pusima, siis tihtipeale – arvestades materjali sisu ja mõtet ning seda, mis sellega öelda tahetakse – olime proovi lõpuks küllaltki kurvad ja mõtlikud ning isegi hirm tuli pisut peale. Macmillanil on paljuski õigus. Kas või see mõte, et kes üldse peaks enam tahtma tänapäeva maailma lapsi sünnitada. Ka Kurt Vonnegut on öelnud, et olge sellega ettevaatlikud. See saadab mind proovide ajast siiani, „Kopsude“ mõju mulle on suur. Muidugi olin enne üht-teist lugenud ja teadsin, mis meie maakeraga toimub, ning et inimesed, eesotsas maailma kõige võimsama riigi presidendiga, usuvad, et kliimasoojenemine on väljamõeldis ja vandenõuteooria, kuid ikkagi on see kõik päris hirmutav. See, millise maailma me pärandame oma lastele.
Ajaloost on hästi teada, et iga generatsioon on mõelnud oma ajast kui millestki pöördelisest – inimese ego tekitab tunde, et oma kaasajast tuleb leida midagi, mis on kõige eelnenuga võrreldes tähtsam ja enneolematu. Vahel vastab see ka tõele, kuid mulle tundub, et meie või meie laste põlvkond võib seda mõelda täiesti põhjendatult. Maailma lõpp ei ole enam midagi utoopilist. Seetõttu pole ma kindel, kas tahan rohkem lapsi, just sellel põhjusel, et ma ei tea, missugune on maailm, kui nemad kord täiskasvanuks saavad. Tänu „Kopsudele“ tekkisid sedasorti küsimused ega ole siiani kuhugi kadunud.
Näidendina on „Kopsud“ kirjutatud suurepäraselt. Dialoogi on keeruline pähe õppida, ent selles on oma tugev loogika, tekst istub näitlejatel kenasti suus, mõnus on seda mängida. „Kopsud“ on erakordselt tundlik lavastus. Ainult kaks inimest laval ja publik on näitlejatele lähedal – kõik see teeb lavastuse haavatavaks. Kui näitlejal satub olema kehv päev või on mõnel vaatajal kõva köha või suure saali etenduse vaheaeg tuleb ebasobival hetkel sisse, siis võib see lüüa rohkem rööpast välja kui mõne teise, mitte ehk nii tundliku materjali puhul.
Etenduste kvaliteet on sellepärast ka kõikuvam kui tavaliselt: suurepärane etendus on tõesti suurepärane, mitte nii väga kohal etendus võib aga kaotada oma energia ja jääda sellele suurepärasele tublisti alla.

Millised omaenda puudused – kui sul neid on – on sind näitlejatöös kõige rohkem seganud?
Mõistagi on mul näitlejana puudusi, kellel ei oleks. Kõige rohkem segab mind ilmselt see, et olen väga edev. Ühest küljest see ju aitab, ambitsioon on suur, tahtmine niisamuti. Ent teisest küljest paneb see iseloomuomadus mind aeg-ajalt teistega võistlema, tahan olla parim. See ei tule näitlejale kasuks, on kohutavalt suure hävitusjõuga, pärsib loomingut. Olen tegelenud selle puuduse kõrvaldamisega kogu oma näitlejakarjääri ja saanud palju tublimaks, nüüd ma ei pea enam olema ilmtingimata kõige parem. Julgen öelda, et saan sellega juba küllalt hästi hakkama, see ei sega nii palju kui vanasti.

Milline teatrilaad sulle kõige rohkem istub? Kas postdramaatiline teater sulle sobib või eelistad rolli luues pigem seda, et sul on käes tekstiraamat korralikult läbikirjutatud ja psühholoogiliselt kandva näidendiga?
Selles mõttes olen küll konservatiiv – ja seda aina enam. Kõige rohkem puudutab, kriibib, rebib ja mõjutab ikka psühholoogiline näitemäng, kui näitleja mängib hästi. Võib lennutada verd ja sitta, ennast paljaks võtta või teha veel midagi muud üllatavat, aga kui näitleja mängib väga-väga hästi ja täpselt, siis selle vastu ei saa teatris miski. Minu arvates on see kõige võluvam ja puudutavam – pole vahet, mida ja kuidas näitleja mängib, aga tähtis on, et ta teeks seda huvitavalt. Aarne Üksküla on öelnud, et teda ei huvita näitlejad, kes mängivad hästi, vaid näitlejad, kes mängivad huvitavalt. Siin on suur vahe. Selle vastu ei saa miski, kui näitleja mängib huvitavalt.

Päris paljud head näitlejad hakkavad millalgi ka lavastama. Mõnel tuleb see hästi välja, mõnel mitte nii väga. Kas sinus on ambitsiooni lavastada?
On küll. Aeg-ajalt ma ikka mõtlen sellele, aga siiani ei ole see veel teoks saanud. Üksvahe oli minu lavastamine juba natuke rohkem õhus, aga nüüd on jäänud jälle soiku. Aga ükskord teen selle niikuinii ära, tuleb üksnes õige aeg ära oodata. Lavakunstikoolis rääkisid Ingo Normet ja Tiit Ojasoo, et näitlejale on kasulik korra vaadata lavastuse sündi saalist, teha see protsess läbi – ükskõik, kas tema lavastus õnnestub või mitte. Kas või selle kogemuse pärast ma kindlasti proovin ühel päeval ka lavastamist.

Oskad sa tuua praegusest eesti teatrist esile sind rõõmustavaid suundumusi?
Mulle tundub, et aina rohkem teatritegijaid, eriti noori, ei arva enam, et Tallinn on tingimata see Meka, ainult kus on võimalik jõuda eesmärgile ning teha teoks oma unistusi. Muidugi on Tallinnas tunduvalt rohkem võimalusi, näitleja on paremini pildil, ent väiksemas teatris on noorel näitlejal jällegi rohkem tööd. Pärast lavakunstikooli või kultuuriakadeemia lõpetamist on see vägagi vajalik – sellest saadakse järjest paremini aru. Eesti teatripilt niiviisi üksnes rikastub.

Kas on hakanud silma ka mõni kurvastav suundumus?
On ikka. Teatriti käivad jõujooned oma loomulikus rütmis ikka üles ja alla, on nii häid kui ka halvemaid aegu. Häda on aga selles, et need kehvemad ja keskpärased perioodid kipuvad liiga pikaks venima põhjustel, mida saaks lihtsasti muuta. Peanäitejuhid peavad tihemini vahetuma. Mitmes teatris on tingimata vaja uut verd ja hingamist ning see johtub ainuüksi sellest, et vana peanäitejuht ei taha oma kohast loobuda ja uut inimest asemele lasta. Võib-olla tõesti on raske leida ägedat peanäitejuhti, kes oleks ambitsioonikas, täis jõudu ja indu, mõtteist tulvil, aga see ei ole sugugi võimatu. Minu meelest on mõne mehe aeg sellel ametikohal juba ammu ümber.

Kui tihti puutud kokku sellega, et võhivõõras inimene, olgu natuke ülemeelikus tujus või lihtsalt lambapea, astub ligi ja üritab esitada mõnda „Tujurikkuja“ sketšikatket või teeb niisama enda arust huumorit?
Tuleb ikka ette, mitte küll just iga päev. Autogrammi andmist ja pildistamist on iga päev. Eks kirjutatakse ka, kirju on nii- ja naasuguseid, mõnes sõimatakse ja ähvardatakse peksa anda, teistes kiidetakse ja imetletakse. Televisiooni võim on suur ja lai.

Mida pakub sulle kui näitlejale – lisaks muidugi pere ülalpidamiseks vajamineva raha – mitmesuguste telesaadete juhtimine? Kas üritad teletööd ja teatritööd lahus hoida või on see tegelikult kõik üks töö?
Tegelikult on see kõik üks töö, aina rohkem saan sellest aru. Meil räägitakse palju, et näitleja raiskab ennast televisioonis, teeb seda, toda ja kolmandat. Ma tõesti ei tea, kust see piir läheb, kust algab raiskamine ning lõpeb enese arendamine ja täiustamine. Küll aga olen aina rohkem veendunud, et telesaate juhtimine on näitlejale oivaline kool. Olen sellise kogemuse üle väga õnnelik, mind on see näitlejana kindlasti palju aidanud ja arendanud. Otsesaadet juhtides sina üksinda vastutad: saalis on 6000 inimest ja lisaks telekaamerad, sul pole lubatud kinni kiiluda, mõte peab liikuma kiiresti, keskendumine ja kohalolek olema jäägitud, hetkekski ei või ennast lõdvaks lasta. Tähelepanu peab jaguma igale poole – kohtunikele, võistlejatele ja publikule –, sest see on etendus. Võtan telesaadet kui etendust, mille pean sooritama, publiku endale pihku saama. Kõik see on tõsine katsumus ning arendab väga. Selles kontekstis seletada, et näitlejad raiskavad ennast televisioonis – mõelge veel, ütlen ma selle peale.
Loomulikult olen ma teinud ka igasugust tilu-lilu – reklaamid ja kõik need pealelugemised –, olen ehe näide sellest, kuidas näitleja rebib ennast igal pool lõhki. Aga mul on tõesti ükskõik, mida sellest arvatakse. Samuti räägitakse, et kui näitleja mängib seriaalides ja teeb reklaame, siis vaatajad ei võta teda mängufilmis ja teatrilavastuses enam tõsiselt. Minu arvates absurdne väide. Kui näitleja mängib filmis või lavastuses hästi, siis ei ole mingit vahet, kus, mida ja kui palju ta on mujal teinud ja mänginud.
Kõigile teada ja tuntud koomik Rowan Atkinson mängib briti krimiseriaalis „Maigret“ nimiosa ja teeb seda hästi. Esimest korda seda seriaali nähes võib-olla esimesed viis minutit ma vaatasin, kas Atkinsoni mister Bean hakkab komissar Maigret’d segama. Ei hakanud. Veelgi enam: kui tuntud koomik mängib tõsist või lausa traagilist rolli, siis seda põnevam see on. Mõistagi vaid siis, kui ta teeb seda hästi ja huvitavalt. Siis on efekt seda tugevam.

1 Esietendus 16. IV 2016 Endla teatri Küünis.

2 Esietendus 22. X 2016 Endla teatri suures saalis.

3 Esietendus 28. VII 2016 Naissaarel Omari küünis.

4 Mängufilm „Aadama õunad“, režissöör Anders Thomas Jensen, Taani 2005.