„Macbeth“. Komöödia

Ega tragöödia komöödiaks kirjutamine ole iseenesest veel mingi tragöödia ning naerda saab etendusel kindlasti.

JAAK ALLIK

Tallinna Linnateatri „Macbeth“, autor William Shakespeare, adaptsiooni autor ja lavastaja Antti Mikkola, tõlkija ja dramaturg Paavo Piik, kunstnik Karmo Mende, video- ja valguskujundaja Tiiti Hynninen, helikujundaja Haar Tammik. Mängivad Henrik Kalmet, Hele Kõrve, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Andero Ermel, Alo Kõrve, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Mart Toome, Andres Raag, Maiken Schmidt, Piret Kalda, Külli Teetamm jt. Esietendus 18. III Põrgulaval.

Teatrisõpru ei üllata lavastajate sage soov paigutada klassikateoste tegevus algtekstiga võrreldes teistsugustesse ja üldjuhul ikka ajaliselt endale lähematesse koha- ja ajaraamidesse. Meenutagem kas või meie kaht viimast „Hamletitki“, kus ühes (Priit Võigemast, 2012) arenes tegevus eestiaegsete salapiiritusevedajate juures ning teises (Roman Baskin, 2013) Stenbocki maja istungite saali meenutavas interjööris. Või ka möödunudsuvist „Vanapaganat“ (Sergei Potapov), kus Põrgupõhja Jürka müttas Lasnamäe(?) bordellis. Suundumusena on märgata, et mida vanem ja kogenum on lavastaja, seda rohkem lähtub ta autorist ning leiab just teksti süvenemise tõttu võimalusi tänapäeval kõnetavate ja kaasa elama panevate inimvahekordade esiletoomiseks. Nooremad tegijad usaldavad teksti vähem ja haaravad klassika tegemisel sagedamini välise nüüdisajastamise karkude järele.

Ka soome lavastaja Antti Mikkola (38) Tallinna Linnateatris ette võetud „Macbethi“ tegelaste taandamises keskaegse Šotimaa ülikkonnast meie päevade talisuplejate klubi liikmeteks pole seetõttu midagi eriti rabavat. Kui kaasautoriks tõusnud lavastaja pole loonud klassika ainetel lausa uut teost, vaid on säilitanud aluseks võetud näidendi tegelaskonna ning järginud ka süžeeliini, siis on alati põnev vaadata, kuivõrd on õnnestunud ületada materjali paratamatu vastupanu ning õigustada peadpööritavat fantaasialendu. Sagedasti juhtub nii, et efektne ja paljutõotav algus murdub vastu tuntud loo raudset tekstiloogikat ning lavastajal on lõpuks eri aegadest pärit otste kokkusõlmimisel raskusi. Enam-vähem nii läks eelmainitud „Hamletitega“ ning samasse auku on kukkunud ka Tallinna Linnateatri seekordne „Macbeth“.

Lavastuse esimene pool tundi on tõepoolest fantaasiaküllane. Kõigepealt tuleb kiita video- ja valguskujundaja Tiiti Hynnineni ning kunstnik Karmo Mende koostöös tekitatud pilditausta. Tallinna Linnateatri saalitöötajateks kostümeeritud nõiad, publiku seast kerkivad talisuplejate ühingu juhatuse liikmed ning vihje, et ka meie hulgas võib leiduda Macbethe, häälestab publiku põneva teatriõhtu ootele. Sellele järgneva Šoti ja Norra armee tapluse taandamine Norra ja Eesti (või Soome, või siiski Šotimaa, loo tegevuskoht jäetakse ilmselt tahtlikult ebamääraseks) taliujujate jõukatsumiseks on vaimukas ning on näha, et näitlejadki naudivad situatsioonikoomika võimalusi. Stseen tipneb Euroopa Talisuplejate Liidu presidendi Duncani (Andrus Vaarik) lausa ROKi presidendi väärse võimsa etteastega.

Henrik Kalmet Macbethina etendab neis stseenides, kus kogu energia ei lähe hääle forsseerimisele, üsnagi ohtlikku ja eesmärgipärast manipulaatorit.

Siim Vahur

Paraku aga jääbki see etenduse tipphetkeks ja seejärel tuleb üle kahe tunni pealt vaadata, kuidas lavastaja fantaasia vaikse visinaga tühjaks jookseb. Naljad korduvad ja lähevad labasemaks, huvitavaid karaktereid ei sünni, talisuplusühingu tegevusloogika vägistamine Shakespeare’i tragöödia skeemi langeb kohati estraadisketšide tasemele. Loomulikult on publikul lõbus vaadata, kuidas Piret Kalda ja Külli Teetamm etendavad kepikõndi harrastavaid palja alakehaga vanamutte või KGB endist agenti Litvinenkot märgistav Macduff (Andres Raag) väänleb mürgistuses, kuid paraku pole tegemist läbimõeldud sotsiaalse satiiriga, vaid pigem Shakespeare’i ettekirjutatud stseenide äramängimisega põhimõttel „millist pulli saaks veel teha“.

Õnneks on nende seas ka toredaid ja adressaadilt täpseid leide, nagu näiteks suplusühingu lihtliikmete Rossi (Andero Ermel) ja Lennoxi (Indrek Ojari) silmade avanemise dialoog esimese vaatuse lõpus või ka Macbethi (Henrik Kalmet) „juhitava demokraatia“ etendamine teise vaatuse algul. Mida rohkem finaali poole, seda enam paistab aga tegijate fantaasia olevat kustunud ning taandunud lõpuks pottide ja pannidega sõja mängimisele kooliteatri noorema astme tasemel.

Lavastaja põhiidee, et võimuvõitluse ning selle nimel ette võetavate jõhkrate manipulatsioonide ja punutavate ilgete intriigide kujutamiseks ei ole tingimata vaja keskaegseid rõivaid ja lossimüüre, vaid seda kõike võib ette tulla ka mis tahes MTÜs (iga erakondki on seaduse kohaselt ju MTÜ), on ju õige. Eks seepärast klassika püsigi üle aegade, et seal kujutatud inimsuhete mustrid ja karakterid korduvad ikka ja jälle ajast aega. Kui on olemas lavastaja mõtestatud sõnum ja kaasaelamist võimaldavad näitlejatööd, siis ei sega meid toimuvaga samastumast seegi, kui autori tahtel mängitakse laval vanaaegset lotot või tapetakse üksteist tõepoolest rapiiridega. Aga olen saanud elamuse ka lavastustest, kus Hamleti ja Laertese duell peetakse mõõkade asemel veriste lihakäntsakatega (Oskaras Koršunovas) või Oscar Wilde’i „Ideaalse abikaasa“ tegevus algab Kremli Kongresside Palees (Konstantin Bogomolov), kuid igal juhul on vajalik, et „selles hulluses oleks süsteemi“.

Just viimasest jääb aga Antti Mikkola „Macbethis“ seekord minu arvates vajaka. Talle omasest soomelikust mustast huumorist, mis oli väga nauditav „Talveöö unenäo“ festivalil nähtud „Kuningannamängudes“, pole paraku „Macbethi“ elamuslikuks ülekirjutamiseks piisanud. Pealegi astus lavastaja tänapäevase sotsiaalse satiiriga mängumaale, kus meil viimastel aastatel tulemusrikkalt tegutsenud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, Ivar Põllu, Jaak Prints ja Mari-Liis Lill on kruvinud ootused üsnagi suureks ning osa vaatajaid mäletab ka tema rahvuskaaslaste Teemu Mäki „Harmoonia“ (2008), Kristian Smedsi „Jänese aasta“ (2005) ning Jouko Turkka ja Erik Söderblomi „Connecting people’i“ (2001) valusat täpsust Von Krahli teatri lavastustes. Videorida diktaatoreist ja nende tehtud jõledustest etenduse finaalis annab selgelt tunnistust Mikkola ambitsioonist, kuid paraku ei kanna eelnenud kolm tundi võrdlust välja.

Mis puutub rolliloomesse, siis ega Shakespeare’i tragöödiagi anna selleks avaraid võimalusi, ometi on nii leedi kui ka Macbeth nii mõnelgi juhul läinud nende esitajate biograafiasse suurrollidena. Mikkola mugandus on näitlejavõimalusi veelgi piiranud. Henrik Kalmet etendab neis stseenides, kus kogu energia ei lähe hääle forsseerimisele, üsnagi ohtlikku ja eesmärgipärast manipulaatorit. Leedi tegevuselt on aga näidendi ülekirjutamine võtnud igasuguse motivatsioonialge ning ilmselt võiks seda meeste saunamaailma mängida ka täiesti ilma leedita. Tundub, et seda on tajunud ka tavaliselt väga mõttetäpne Hele Kõrve, kes piirdub seekord pigem kiirustava tekstiandmisega.

Öeldu ei tähenda sugugi, et Tallinna Linnateatri „Macbethi“ ei tasuks vaadata. Ega tragöödia komöödiaks kirjutamine ole iseenesest veel mingi tragöödia ning naerda saab etendusel kindlasti. Kerkis lihtsalt küsimus: kas Tallinna Linnateatri ülivõimekas trupp poleks võinud teha selle ajaga midagi sisukamat, aga miks mitte ka naljakamat?