Ma ei taha sinu unenägu

Kairi Prints

„Ööhaigur” on seda sorti näitekirjandus, kus kõik tegelased lihtsalt peavad olema napakad. Viljandi Ugala „Ööhaigur”, autor Jez Butterworth, tõlkija Martin Algus, lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp. Mängivad Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Tanel Ingi, Janek Vadi, Andres Tabun, Agu Trolla ja Kaido Torn (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia). Esietendus 10. VIII Olustvere mõisa reheküünis. Suveteater on sünkroonsusreegleid pea peale pöörav kunstivorm. Esiteks peab enamasti minema kuhugi eriti kaugele, sest vanad teatrimajad on oma trupid mööda Eestimaad laiali pursanud. Teatriskäik võib võtta su elust vabalt kümme tundi – see pole iseenesest halb, sest kindlasti jääb tee peale looduskauneid kohti ja ka sihtpunkt on vaatamisväärsus omaette. Sageli teeb see privilegeeritud publikuks autoinimesed, aga see on paratamatus. Siiski noogutasin ja naersin laginal kaasa Alvar Loogi lausele Pärnu Endla suvelavastuse arvustuses: „ ... olen alati mõttes kiitnud truppe, kes ei sunni teatrisõpru elamuse jahil kuhugi sohu või väikesaarele või väikesaarel asuvasse sohu sõitma.”* Teine eksimus sünkroonsuse vastu on asjaolu, et sõitnud pool päeva 50kraadise sisetemperatuuriga autos (mulle tegelikult meeldib autosaun, aga olen kuulnud, et paljudele mitte) või väljunud kusagil aasal bussist ja matkanud kilomeetreid läbi metsiku looduse, ei ole mingit garantiid, et elamus, mida nii hoolikalt ja pikalt on jahitud, on kõike seda üldse väärt. Sage põhjus, miks kehvasti läheb, on see, et juba suveks repertuaari valides tunnevad teatrid-lavastajad ilmselt mõningast survet õigustada inimeste kümnetunnist pausi grillija tšillirutiinis. Eriti veel sellepärast, et paus on hulga kulukam kui rutiin.

Ugala „Ööhaigrut” vaatamas käies oli meil kaasas auto ja ka sihtkohaks igati ontlik paik: Olustvere mõis Sakala kõrgustiku nõlvadel. Kuna soo- ning saarerännakuid tsivilisatsiooni piirimail polnud seekord tarvis sooritada, siis võttis teatriskäik aega vaid üheksa tundi. Lõuna poole sõites juhtus ime: nägime tee ääres väga lähedalt haigrut (mitte küll öö-, vaid tavalist, „päevahaigrut”), kes automürast häirituna graatsiliselt lendu tõusis. Tagasi sõites nägime üht elusat ja palju surnud kährikuid. Miks ma sellise lapsiku „mida me tee peal nägime”-kirjelduse välja toon? Sest kahjuks läks seekord nii, et muud elamused jätsid eredama mulje kui teatrietendus ise. Miks nii, on öelda nüüd aeg.

On selline sort näitekirjandust, kus kõik tegelased lihtsalt peavad olema napakad. Nad kannavad kõiki inimlikke omadusi (armastavad, vihkavad, solvuvad, leebuvad, koguvad valu enda sisse, paiskavad kõik välja), aga kuna nad peavad oma emotsioonide skaala võimalikult laiali tirima maksimaalselt kolme tunni jooksul, mis on neile kõige selle esitamiseks antud, siis muutub see tunnete vaheldumise tihedus tõsiselt napakaks. Selle emotsionaalse porno taustal tuleb neil tingimata ette näidata ka hullumeelse käitumise põhjustanud minevikupained, millest ei tohi mingil juhul vabaneda ega isegi püüda neid leevendada, sest siis ei oleks tegelane enam piisavalt diip. Selline hüsteeria teatrilaval on mulle eluaeg olnud tõeliselt tüütu: meeldiks, kui kas või poolel kordadest suudaks keegi millelegi adekvaatselt reageerida ning napakus või hüsteeria oleksid pigem erand, mitte reegel. Pika teatrikogemuse peale on mul ohu märgiks kujunenud peamiselt sõnapaar „psühholoogiline draama”. Jez Butterworthi „Ööhaigur” on žanrimääratluselt must komöödia, mis sellesama pika teatrikogemuse toel võib tähendada absoluutselt kõike. Seekord siis psühholoogilist draamat, kus lisaks hüsteeriale ei suudeta jõuda selgusele, kumb on olulisem, kas olla pigem naljakas või pigem diip.

Lavastuse kavalehel on väljavõte intervjuust, kus Butterworth ütleb: „Ma ei näe mõtet kirjutada asjadest, mida ma tunnen ja tean. … Mu näidendid on nagu unenäod”. Kui ma oleksin lugenud seda intervjuud enne teatriplaanide tegemist, oleks jäänud see etendus ilmselt vaatamata. Unenäod on asjad, mida on huvitav näha, huvitav ise nendele hommikul pärast ülestõusmist mõelda, aga pole mõtet neid pikalt-laialt teistele kirjeldada, kui sa just ei naudi kuulaja piinamist ega erutu allasurutud haigutustest. Kui juba unenägusid pole võimalik teistele huvitavaks seletada, siis ammugi pole unenäolisus miski, mida saaks kuidagi tekitada – see saab tekkida ainult ise, kui reaalsed asjaolud langevad mingitesse kummalistesse kooslustesse. Aga unenäolisus Butterworthi ja paljude teiste (teksti)kunstnike mõistes tähendab seda, et dialoog tuleb teha nii ebaloomulikuks, kui vähegi võimalik, ja ideaalis küsimustele vastamise asemel üldse vaikida ning pilk mõtlikult/igatsevalt kaugusse suunata, et siis võimalikult ootamatul hetkel midagi võimalikult ootamatut prahvatada. Lugesin kavalehelt ka seda, et Butterworthi suur eeskuju ja õpetaja on Harold Pinter – olen mitme tema näidendiga tuttav ja ta on küll vormiliselt nauditavam kui Butterworth, aga sisuliselt samuti mitte minu maitse.

Ei kõneta mind selle ilusa nimega näitekirjaniku unenäolised tekstid. Samas, niipalju (tegelikult vähe) kui olen siiamaani näinud Taago Tubina lavastusi, on ta küll vahepeal „liiga sügav”, aga muljet on avaldanud tema lavastusstiil – mingi kindel oma joon, mida ta ei tõmba algupärandi peale, vaid selle abil. Kuidagi orgaaniliselt paneb ta teksti ja näitlejad enda järgi joonduma: kui ei punnita oma isikupära, tuleb see isikupära hoopis selgemalt esile. Huvitav, miks ta võttis sellise näidendi lavastada? Kas tõesti kõnetas nii võimsalt, et lihtsalt pidi lavastama, või oli pigem väljakutse lavastada millestki keskpärasest midagi suuremat? Ning sellega oli see häda, et tuli ka arvestada suveteatri survega pakkuda igat sorti publikule seda, mida nad ootavad. Oh, kus inimesed püüdsid etendusel, mida vaatamas käisin, leida naerukohti – leidsid ka, aga need olid enamasti täpselt sellised naljad, et olgu, siin tohib naerda, aga tegelikult see pole eriti naljakas. Samamoodi kahtlased lood olid diibiga: ütleksin, et sügav vesi, vaga põhi. Kuidagi hambutu oli see asi. Ei tekkinud tervikut, vaid detailide kogum, millest osa oli täitsa andekas, osa viis aga mõtte haruldaselt ööhaigrult teel kohatud haigrule, kes nii loomulikult ja just sellepärast nii kaunilt ajas oma igapäevaseid asju.

Näitlejate kooslus oli päris huvitav: meespeaosades Meelis Rämmeld ja Tarvo Vridolin, naispeaosas Merle Palmiste. Komplekt toimis iseenesest üsna hästi. Ükskõik kui erilaadseid rolle Palmiste ka ei tee, rahva mälus on ta ikka eesti teatri femme fatale. Seepärast pakkus publikule palju rõõmu ainuüksi tema roll robustse ja rohmaka vanglatšikina, kes dressides-tossudes mööda maja ringi trambib. Ei jäänud tulemata ka saatusliku naise grand entrance, aga ega keegi ju ei arvanudki, et jääb.

Kõrvalosad olid ehk lahendatud liiga groteskselt, lemmikuks kujunes hoopis mittenäitleja – Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna dekoraator-butafoori eriala tudeng Kaido Torn, kes mängis varastatud ja uimastatud üliõpilast. Tema ümber tiirlev etenduse finaal lõpetas selle tüütuvõitu kolmeka, mille tunnistajaks siiani olime, ning võttis mu üheks pikaks ja naudingurikkaks hetkeks kaasa. Etendust lõpetav linnuvaatleja monoloog (näidendis on see tegelikult dialoog tudengiga) oli aga nii küündimatu, puhas pseudodiibi pühitsus, et olin ühe ropsuga oma kohal tagasi. Hiljemalt Türi kandis oli peaaegu et meelest läinud, mida üldse vaatamas sai käidud. Ei saa öelda, et lavastusel poleks sisu – seda oli liigagi palju –, aga ma ei usu selliseid inimesi, keda lavalt näidati, mitte üks raas. Kannataja wannabe on üsna ebasümpaatne inimtüüp. Päris kannatused on hoopis teine teema: siis ei ole kannatus valik. Võib-olla on julm öelda, et suur osa kannatustest on inimeste enda valik, aga minu arvates on hoopis julmem piinata ennast ja teisi, kui seda on võimalik – muidugi mitte lihtsalt niisama, vaid suure tööga – mitte teha.

Miks mul on jälle tunne, et viimane lõik peaks olema vabandavas toonis. Ilmselt sellepärast, et tahtsin nii väga, et „Ööhaigur” mulle meeldiks. Armastan linde, lavastaja ja näitlejad olid sümpaatsed, kallis sõber oli kaasas – kõik oleks pidanud olema täiuslik. No olgu, mitte täiuslik, aga mõnus ikka. Aga siis tuleb see Butterworth oma näidendiga ja rikub kõik ära. Lubage nüüd mul olla eriti meelevaldne: vaatasin Jez Butterworthi pilti ja mulle tundus, et ta on mees, kes teab kõike, seda, kuidas asjad käivad. Mina ei tea, aga ma arvan, et Taago Tubin tegi tegelikult väga hea töö, aga materjal vedas seekord alt. Siiski ma usun, et pole olemas materjali, mis veaks juba oma olemuselt alt, nii et „Ööhaigur” polnud küll minule mokka mööda, aga nautimata ei jäänud see kindlasti. Igaühele oma, eksju.

* Alvar Loog, Kuidas karastus tselluliit. – Sirp 9. VIII.

Kairi Prints on Eesti Ekspressi toimetaja.