Luuleõhtu teatris

Heino Kään

... Maa alla, mere allame laskume, pilvede pealon astund me rahutud tallad– meid aeg ja ruum ei pea./---/Käies teed, mida iial ei naasta,sõna rõõmulauluks saab suus.Ole tervitet, Issanda Aasta1936! Nii hõiskab August Sang, üks kolmekümnendate aastate arbujatest. Arbumine, loitsimine, oma sügavaimate elamuste võlumine elavaks sõnaks on sellele põlvele jälle saanud tarbeks – iseloomustab seda luuletajate sõpruskonda Ants Oras. Lausa elavaks sõnaks võlutuna saab neid kuulda Draamateatri lavastuses „Arbujad”.

Ega nad ise seda lavastuseks nimetagi, lihtsalt luulekavaks. Lavastaja Priit Pedajas tundis, et tänasesse  minoorsesse, raskesse päeva kuluks ära värskendavat luuleõhku – võttis kätte ja pani seitse näitlejat loitsima seitsme arbuja nõiduslikke värsse. August Sang on nimetanud oma kõiksusse ja aegade lõputusse haarava pika – õhtu pikima – luuletuse „Lõpplauluks”.

Priit Pedajas valis selle avalöögiks. Juba siin on ära tunda tulevast Sanga tema kogus „Võileib suudlusega”, omaaegset meeliskogu.  Aga Kersti Merilaas tuli välja kõige maisema, argisema pildiga taluelust – „Lambatapp”:     

Vara hommikul, valge hakul,
kui ju kuut on kirend kukk,
algab pinumaa raiepakul
mihklipäevane lambahukk …

Betti Alverile lõpuni omaseks jäänud mingi trots lõi välja varakult:        

         
Jäägu teistele alandlik jaatus:
tahta võimatut on meie saatus,
sina mu teejuht, kellega koos
matkan ruskelt auravas soos …
         

Bernard Kangro kogutud luuletuste kaks rasket köidet pole meelde jäänud eriti elamuslikuna. Kuid näitlejate meisterlik esitus haaras kaasa – kodu- ja loodustunnetusega, mis ju ongi tal domineerinud. Ka Uku Masingu pikkade mediteerivate teoste vahelt on Pedajas leidnud mõne lühema, mis teiste vahele ära mahtus. On see nüüd mu eelarvamus, aga Paul Viidingu luuletustes arvan ära tundvat matemaatiku. Ent temagi vormikindlad luuletused sobitusid kenasti tundelisse üldpilti. Omaette nähtus on Heiti Talvik oma epateerivate värssidega, ent ta esitab ka mitmeid nägelikke tulevikuvisioone:  

Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuult.

Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.

Ants Orase hinnanguist arbujatele jäävad kõlama: artistlik nõudlikkus, intellektuaalne elamuslikkus, kunstiline distsipliin, vormiselgus ja kultuurne vormimeel. Küllap see elamuslikkus vormi täiuslikkuse kaudu, mitmekesiste värsivormide valdamine, varieeruvad riimid ja rütmid ongi kokku see, mis teevad arbujate

luulest poeesia selle haaravaimas tähenduses, võimaldavad näitlejail seda kaasakiskuvalt esitada ning kuulajail tõelise luuleelamuse saada. Lähed siis teatrist koju ja vaatad teisel õhtul telerist Chalice’i oma luuletust lugemas. Ei värssi, ei riimi, ei rütmi ja loebki ta oma kirjatööd nagu proosateksti. Ning mõtled: tõesti, tõesti, on igal ajal erinevad need eesti luule põlvkonnad. Ja kena on, et on ka Priit Pedajas oma noorte näitlejatega, kes nii ehedalt möödaniku poeesiat elustada tahab ja oskab.