Liiga suur Eesti

Peeter Tammearu mängitav Päts on talupoeglik, lihtsat elu ihkav, ajaloost väsinud mees, kes valitseb oma riiki nii nagu vastutustundlik, ent podagrahaige talunik.

MEELIS OIDSALU

R.A.A.A.Mi „Kostja ja hiiglane“, autor Mart Kivastik, lavastaja Aleksandr Ogarev, kunstnik Ervin Õunapuu, videokunstnik Argo Valdmaa, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, koreograaf Renee Nõmmik. Mängivad Peeter Tammearu, Raimo Pass, Sulev Teppart, Elina Reinold, Kristjan Sarv, Markus Luik, Maris Lüüs, Roland Laos, Karl-Sebastian Võhma ja Toomas Patrik Pärijõgi. Esietendus 25. VII Viinistu katlamajas.

Seni Viinistul etendunud eluloolavastuste taustal jääb Aleksandr Ogarevi lavastatud „Kostja ja hiiglane“ silma võõritustaotlusliku teatrikeele ja enneolematu meediakampaaniaga, mille korraldas lavastuse kaastootjaks olnud Eesti Päevaleht. Olen nõus kriitik Madis Kolgiga, kes pidas lavastust saatnud turunduskära maitsetuks ja ka sisuliselt probleemseks.* Teatrikülastusena esitletud firmaüritusi tehakse kogu aeg, aga et ajaleht otsustab kujundada lavastuse tervenisti oma turundusürituseks, mis palistatud butafoorse uudistevooga, on küll vist esmakordne.

Kahju, et oma asju südamega ja ausalt tegev R.A.A.A.M tõmmati meediamoguli poolt sisuturundusliku jura keerisesse, nii nagu on kahju ka Eesti Päevalehe kultuuritoimetusest, kelle tulevaste artiklite puhul tuleb nüüd oletada, kas tegemist on järjekordse reklaamlooga või tegeliku, ajakirjandusliku kultuuri­uudisega. Mõistagi on naljakas, et sellekohane kriitika ilmus just ajalehes Postimees, mille veebiväljaanne on juba paar aastat sisuturunduse ja ajakirjanduse piiri häbita ähmastanud (näiteks oma „kinnisvarauudistega“). See selleks, kinnisvarakuulutused jäävad kinnis­varakuulutusteks ka pärast ajakirjandusena esitlemist, nii nagu Ogarevi lavastus ei ole selle pärast halvem, et Eesti Päevaleht ta libauudistega lägastas.

Kui lavastuse saatetekstides ja näidendi avastseenis on rõhutatud era­poole­tusetaotlust Pätsi teema käsitlemisel, siis mõned Ogarevi lavastuslikud valikud ja eriti võõritusefektid oma ohtruses mõjuvad sõnumliku, ehk isegi moraliseerivana. Lavastus hetkekski etenduslikkusest lahti ei ütle, aga et laval rullub lugu loos (näitetrupp harjutab Pätsi eluloo esitamist, s.t lavastus sünnib justkui vaataja silma all), siis esituslikkuse piiriga mängitakse küll: näitlejad etendavad vaheldumisi näitlejaid ja siis jälle Pätsi eluloo tegelasi. Kui autor (Markus Luik), näitlejad ja lavastaja (Roland Laos) arutlevad Pätsi tegelase (Peeter Tammearu) üle, siis nad samal ajal juba poolenisti justkui proovimise pärast esitavad mingeid olukordi (Kloostrimetsa taluidüll) või tegelasi, nii et on hetki, kui ei ole õieti aru saada, millal näitleja mängib näitlejat, kes valmistub tegelast mängima, ja millal ta juba on tegelane, kes siis vahepeal jälle Pätsi eluloost välja potsatab ja enda ümber paljastuva lavastusolukorra üle imestab.

Saunastseenis tehakse võte puust ja punaseks: „Noh, kus te olete?“ karjub saunalavale üksi jäänud Päts. „Aidake keegi mind lavalt alla! Kedagi ei ole. Keegi ei aita. Kostja hajub pimedusse.“ Teisal jälle nõuab ajalookeerisest iiveldunud Konstantin Päts kohvi- ja suitsu­pausi, mille peale lavastaja etenduse peatab ja lubab, et „ära muretse, Peeter, ega me enne edasi ei lähe, kui sul korras on“. Ükskõik milliseid käsitlusi 1930. aastate lõpu Pätsist ka ei loe, näib üheselt, et Päts vajas tol ajal ajaloolist suitsupausi. Aega selleks aga ei olnud ja riigis ei olnud ka elujõulist opositsiooni, kes oleks väsinud riigipea ajaloolavalt õigel ajal alla aidanud.

Sisuliselt kõnekas on ka Vorošilovi hobuse vastuvõtmise stseen. Moskvast saabunud hobu kuvatakse saaliseinale üleelusuuruse Trooja hobusena. Ühel hetkel aga pudeneb suur hobune kümneteks väikesteks. Päts on neid varem näinud. Need väiksed Trooja hobused on need, mida ta Vene saatkonna vahendusel varasemate aastate jooksul vastu võttis ja mille taltsutamisega osavalt toime tuli. Neid kuulekaid suksusid oli Päts õppinud usaldama. Pätsu usaldus Vene valitsejate sõnapidamise vastu iga kingitusega aiva kasvas, kuni oli küpsenud aeg viimase, hiigelhobuse kohaletoimetamiseks, keda kogenud mängur Päts nüüd samal moel tulutult taltsutada püüdis.

Tähelepanu väärib laste kasutamine näidendis, muu hulgas lavastuses ajaloolise tõe (s)edastajana. Väike Hellar Grabbi räägib sellest, kuidas vapsid oleksid võinud Eesti omariiklusele kasuks tulla, kui vaid oleksid taibanud Laidoneri Larka asemel presidendi­kandidaadiks määrata. Ka Pätsu lapselaps Matti on sageli laval. „Rahvas on nagu laps,“ nendib Päts pärast poliitilist keskustelu kooli­eelikust Hellariga. Peeter Tammearule omaselt on nimitegelane mängitud veenva sisemise jõu ja pingega. Tema Päts on talupoeglik, lihtsat elu ihkav, ajaloost väsinud mees, kes valitseb oma riiki nii nagu vastutustundlik, ent podagrahaige, posserdav talunik peab talu. See riik, mida Päts või vähemalt osa temast pidas iseenda loominguks, väsis koos temaga.

Hiiglane, kellega Kostja võitleb, pole erinevalt Kivastiku näidendist lavastuses Stalinit esindav seltsimees Ždanov, vaid Pätsu enese Viinistu katlamaja seinale valguv despootlik hiigelvari. Kui ka Kivastik oma tekstis licensia poetica kasutamisest hoidub, siis Ogarevi sõnum on üsna ühene: rahvast lapsemeelseks pidaval despoodil pole rahvust, nii nagu vari ei veritse, kui teda tulistada.

Kuigi Ogarevi võõritusvõtted on sõnumlikud, kippus nende kaskaad mõnda vaatajat väsitama. Leidsin end esimese vaatuse ajal mõtlemas, et miks on lavastaja valinud autori riigikogulasega kohtumise kujutamisel suhtlusvormiks noortepeo (ähmane viide Kadriorgiale?) ja miks on tarvis Pätsi valitsustee akadeemilise lahkamise taustaks saaliseina najal blondiine keppida.

Mul on kahtlus, et lavastaja mõnel hetkel lihtsalt tõdes, et muidu ei mängi välja, kui pedaali korraks raginal läbi lavapõranda ei sõtku. Tundub, et Viinistu saali sätung oli seekord liiga suureline (kohti näis saalis olevat mustmiljon, tagumised ei täitunudki), mistõttu ka näitlejad olid sunnitud laval karjuma, mis omakorda muutis lavastuse monotoonseks. Ehk osutus meedias üles puhutud üritus Ogarevi lavakeele tarvis, nii nagu maailmasõja eelne Eestigi talupoegliku maneeriga Pätsule, veidi liiga suureks.

* Madis Kolk, Kingitud hobuse suuvooder. – Postimees, 1. VIII 2018.