Liblikad Calibani kõhus

Madis Kolk

Psühholoogilises plaanis saaks „Liblikapüüdjat” vaadelda ka kui pildikesi ühest lähisuhtest. VAT-teatri „Liblikapüüdja”, autor John Fowles, dramatiseerija Diana Leesalu, lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Maret Kukkur ja valguskujundaja Madis Kirkmann. Mängivad Marilyn Jurman ja Margo Teder. Esietendus 31. III rahvusraamatukogu teatrisaalis. See, mis on saanud John Fowlesi „Liblikapüüdjast” VAT-teatri laval, räägib ühelt poolt muidugi lavastaja Peeter Raudsepa ja dramaturg Diana Leesalu valikutest ja rõhuasetustest ning Margo Tedre (Ferdinand) ja Marilyn Jurmani (Miranda) tõlgendusest ja isiklikust lavasarmist, ent ilmestab ka kirjanduse ja teatri erilaadseid võimalusi. Ühtpidi saab romaani abil jõuda kaugemale ulatuvate üldistusteni: thriller’ina avada nii maniaki kui ka tema ohvri psüühikas toimuva varjundeid, filosoofilise etüüdina pakkuda aga dialoogis Shakespeare’i või Salingeriga kas või sotsioloogilisi, soouurimuslikke või kirjandusloolisi dialooge. Seejuures on teater kohati ehmatavaltki selline kunstiliik, mis oma „mõistva, mitte hukka mõistva” taotlusega peab nii näitlejale endale kui ka vaatajale kõige tülgastavamadki käitumismotiivid kuidagi omaseks tegema, andma neile positiivse suuna, „mille nimel” vastavaid tegusid sooritatakse. Tulemuseks võib olla nii õõvastav, kuid omamoodi valgustuslik sissevaade senitundmatusse patoloogiarägastikku kui ka tendentslik, ent parimal juhul siiski loominguliselt mõjuv interpretatsioonilihtsustus alusteose suhtes, mille ambivalentsus lükatakse lavaliikumisse lavastajale ja näitlejale sobivas suunas.

Kõnealust lavastust saab vaadelda mõlema instseneerimisvõimaluse näitena, vaatamata näiliselt selle nn lihtsustava lähenemise kasuks rääkivale tõsiasjale, et laval on keskmesse asetatud meestegelane, liblikapüüdjast ahistaja Ferdinand, rõhutades nii alguses kui ka lõpus kangelase teatrispetsiifilist kreedot, et „igal lool on kaks poolt”. Niisiis, kas tegemist on Ferdinandi apoloogiaga? Ja kui ongi, siis kas see tuleneb ennekõike režiikontseptsioonist, näitlejate mängust koos nende lõpuni defineerimatu lavavõluga või mingil paratamatul moel hoopis teatrikunsti spetsiifikast?

Kuigi ka romaanis moodustab raami Ferdinandi jutustus, antakse seal mahuliselt vaata et rohkemgi sõna ka päevikut pidavale Mirandale. Olgugi olukord hinnangulises plaanis üsna ühemõtteline, saab ka romaani Ferdinand piisavalt võimalusi eneseõigustuseks, koguni Miranda kohatise kaastunde pälvimiseks, kuid sellegipoolest ei ilusta Fowles lõppkokkuvõttes Ferdinandi hälvet. Vaatamata võimalikele veenvatele põhjendusetele, miks tädi Annie kasvatatud noormees on just selliseks kujunenud ning kuidas tema armastamisviisi „eripära” ei vähenda tema armastuse suurust, näeme tegevuse arenedes siiski kõigi poeetiliste ja psühholoogiliste kaitsekihtide all varjuvat perverti, kelle hämaram teadvusepoolus pääseb võimutsema kontrolli alt väljunud viha tõttu.

Miranda keldrivangistus on piirsituatsioon, mis toob esile mõlema tegelase varjatud ressursid. Kuna Ferdinand on vangistaja, pole tema väline liikumine piiratud, tema sisimas toimuv on seevastu võrdlemisi kammitsetud: ta keerleb ümber oma ihaldusobjekti ning tegeleb oma motiivide õigustamise ja õilistamisega. Kui sündmustikku alustanud agressiivne toiming välja arvata, on Ferdinand kogu edasise vältel psühholoogiliselt Miranda meelevallas, püüdes täita viimase soove ning olles passiivne kaasanoogutaja peaaegu kõigele, mida tüdruk kõneleb. Vangistatud Miranda, seevastu, teeb läbi pideva muutumise, elades oma üürikese liblikaelu vältel läbi kogu täismoondetsükli ning üllatades pidevalt nii Ferdinandi kui ka iseennast. Vaatamata sügavale põlgusele Calibani-Ferdinandi suhtes, jõuab ta oma päevikulehekülgedel koguni kaastundeni, samal ajal pidevalt oma strateegiat kaaludes ning taktikat vahetades. Olles küll Ferdinandist peaaegu kõikide isikuomaduste poolest üle, paneb pidev mõtlemine oma vanema sõbra, iidoli ja õpetaja G. P. peale ta ka omaenda piire tajuma, mis ilmselt on ka üks kaastundevõtmeid Ferdinandi juurde.

Laval me aga Miranda muutumisi kuigi palju ei näe. Tema päevikupidamisest antakse vaatajale küll aimu, samuti sellest, kuidas Miranda päevikulehekülgedel avanev tõeline maailm türannist meest eriliselt ärritab, ent tegelaste omavaheline lavasuhtlus jätkaks ja võimendaks justkui romaani raamjutustuse mehekeskset vaatepunkti.

Margo Teder mängib üsna sümpaatset noormeest, kellel on oma ujeda loomuse tõttu küll suured suhtlusprobleemid, kuid kes peab oma arutu vägivallateo taga peituvaid „häid” kavatsusi romaani Ferdinandiga võrreldes tunduvalt vähem sõnades õigustama. Isegi Miranda täielik psühholoogiline valearvestus – halastusseksi pakkumine – ei vabasta lava Ferdinandis nii tülgastavaid deemoneid kui romaanitegelases, kes elab oma ideaalide purunemise fotograafia abil agressiivselt välja. Margo Teder paneb vaataja uskuma oma siirast ja sügavat pettumust, mis loomulikult ei õigusta ühtki tema tegu, kuid jätab sellele vaatamata tema psüühikas toimuva justkui lausräpasusest rüvetamata.

Kuigi, kas pole see thriller’i kontekstis isegi õõvastavam? Kui raamatus Ferdinandi kaitsekiht lõpuks mõraneb ja ta avaneb kogu oma „inimlikkuses”, on see vaatamata traagilisele inimohvrile talle justkui psühholoogiline läbimurre – ta osutub süüdivaks. Tema seni püsinud maailm kukub kokku ning romaani lõpulehekülgedel, esialgu küll veel uitmõttena, kavandatav uus kuritegu kasvab välja selle rusudest. Lava Ferdinand jääb seevastu lõpuni oma kinnismõtteid kaitsma ning omamoodi sümpaatse, ent see-eest süüdimatu vaimuhaige sügav veendumus selles, et Miranda oli sündmuste pöördes ise süüdi, lisab koos lavalise usutavusega lõpustseeni uut ohvrit otsivasse pilku ka rohkem hoiatuslikku õudu.

Marilyn Jurmani Miranda on esmapilgul justkui üheplaanilisem, tõstatades seeläbi mitu küsimust. Väga lühikese ajaga on Jurman endas välja kujundanud selgepiirilise, aga toimiva ja veenva rolliampluaa, mida nii teatri-, filmi- kui ka seriaalilavastajad suure eduga ekspluateerivad. Ühelt poolt kõneleb see küpsusest ja isikupärast, teiselt poolt tekitab soovi lavastajate südametunnistusele koputada ning meenutada, et noorele näitlejannale võiks pakkuda ka midagi teistsugust.

Miranda roll justkui pakukski, võimaldades hipiaegse lilletüdruku välisvormi varjus lahti mängida suure sisemise muutumise. Laval me seda aga eriti ei näe. Õigem oleks öelda, et muutumist näeme küll, sest erinevalt staatilise välisjoonisega Ferdinandist on Jurmani Miranda liikuv ja dünaamiline, pigem on aga tema pöörded ilma sisemise toetuspunktita – me ei näe, mis selle tingib. Normaalne inimene peaks tahtma jagada Miranda rikast sisemaailma ja tunda kaasa tema kannatustele, hoides seejuures Ferdinandi suhtes mõistuslikku distantsi, et sildistada ta diagnoosiga ja sõnastada loosungina hinnang. Lavastus pöörab aga suhte teistpidi, kutsudes mõistma Ferdinandi ning näidates plakatitena Miranda käitumistaktikaid. Seda võimendatakse lausa visuaalsete abivahenditega, näiteks seinale soditud protestiloosungi ja seda saatva protestilaulu kaudu, mis tõstab toimuva olmelise usutavuse pinnalt mõneti küsitava jõuga kujundite kõrgusele.

Põhjust sellele, miks näitlejad mängivad justkui eri võtmes ja veenvusastmes, võib näha küll näitlejais endis, kuid selle sihikindel läbivus kogu lavastuse kestel paneb seda otsima siiski kontseptsioonist. Ja mitte niivõrd Ferdinandi apologiseerimiseks, sest, nagu juba öeldud, tema püsimine süüdimatuse seisundis sisendab lõpptulemusena veelgi suuremat distantsi, kui just tema mõtte- ja tundemaailma hälbelisuse rõhutamiseks. See, et Ferdinand on koletis, on ütlematagi selge. Romaan avab selle veel eriti peentes nüanssides, teatrilt ootame aga ilmselt just selle seisundi tõlkimist tajukeelde. Samamoodi on ütlematagi selge see, et Miranda tunneb hirmu ja võitleb ellujäämise nimel. Romaan avab meile tema päevikupihtimused kogu nende meelelises tajutavuses, teatrilt ootame aga ilmselt tegevuslikku tõestust, kuidas ta oma taotlused haige inimese viirastuslikust tajuloorist läbi loovib.

Oma muutumisi ja habrast mängu Calibani käitumise etteaimamiseks kirjeldab romaani Miranda sõnadega: „olen nagu köietantsija” (lk 198). Seejuures iseloomustab ta nende suhet järgmiselt: „Võiksin teda päev otsa kõva häälega sõimata, tal poleks sellest sooja ega külma. Teda ei huvita ei mu tunded ega mõistus, mu hing ega isegi mu keha – mitte miski inimlik –, teda huvitab üksnes mu välimus, mu väline kest. Tal on liblikakoguja hing. See ongi see tohutu elutu alge temas” (lk 136). Oma hinge on Miranda Ferdinandile sulgenud, ka vaatajale antakse teada, et see avaneb vaid tema päevikus, kus ta elab oma tõelist elu, mehega suhtlebki ta üksnes loosungite ja žestide keeles.

Niisiis on lavastajalt saadud tõenäoliselt veelgi keerulisem ülesanne: luua lavale kogu sissepoole pööratud tegelaste tõlkeregister. Et see näib lavastuse lavaelu alguses veel natuke rabedana, tuleneb ilmselt kontseptuaalse tõlgendusmaailma aluseks oleva olmetasandi kui vajaliku sideaine vähesusest. Loodetavasti muutub see uusi mängukordi mööda üha orgaanilisemaks. Kuid seegi tasand on lavastuses aimatav. Nimelt näib, et see lavastaja antud lavavõti, see vaatajale mitte mõeldud, kuid näitlejat motiveeriv lähteülesanne, olustikuline vundament, millelt saaksid tõukuma hakata ka kõikvõimalikud filosoofilised üldistused, võiks ehk olla … abielu, andes sellisel moel ka inspiratsiooni nii lavastuse kirjanduslike kui ka soouurimuslike tõlgendustasandite tarbeks.

Nimelt, kui asetame lavasündmustele eelnenud vangistamise fakti n-ö sulgude ette, siis psühholoogilises plaanis saaks toimuvat vaadelda ka kui pildikesi ühest lähisuhtest, kus mees püüab parimas usus oma partnerit kätel kanda, taludes naise kapriise ja provokatsioone, ning rõhutades seejuures, kuidas mõni teine mees küll nii mõistev ei oleks, kuid ometi lämmatades naise, saamata aru, kuidas küll.

Tolle sulgude ette asetatud teguri saame siis varustada näiteks feministliku tõlgendusega, et abielu kui selline ongi üks patriarhaalne vangistus. Või hoopis Miranda tõdemusega, et „loomisvõimetu inimene pluss loominguvõimalused teevad kokku pahelise inimese” (lk 203), luues nõnda silla romaani läbiva kunstiteema ning Ferdinandi vaimse ja ihulise impotentsuse vahele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht