Lea Tormis – teatri hoidja

Margot Visnap

SCANPIX /ANTS LIIGUS /PÄRNU POSTIMEES Teatritegijaid tunnustatakse või kritiseeritakse teatriarvustustes. Kriitik, teatriloolane või -teadlane on pigem kõrvalseisja, oma kirjutistes teatri fikseerija ja hindaja. Tunnustust leiab teatrist kirjutaja üsna harva. Lea Tormise teatritegemisi (minu meelest on ka teatrist kirjutamine teatritegemine) tunnustati nüüd väärilise preemiaga: tunnustati teatrist kirjutajat, teatri jäädvustajat, teatri tegijat.

Lea Tormis ise võtab preemiat kui tunnustust teatriloo jäädvustajale: „Kriitiku või teatriloolase eriala on ju mõneti  marginaalne, jääb selle varju, millest kirjutab ja räägib, mis on ka loomulik. Mu esimene reaktsioon, kui preemiast kuulsin, oli: ootamatu, aga meeldiv üllatus. Ei oleks osanud arvata, et preemia võiks tulla teatri kajastajale, peegeldajale. Võtan seda tunnustust kui lugupidamisavaldust teatriloolase erialale. Teatrist kirjutamise töö on ju omamoodi kummaline. Kuidas seda erialaselt määratleda? Vahel on isegi veidi raske kunstikaugematele inimestele seda tegevust seletada. Kui minult on mu eriala kohta teatrivälises kontekstis küsitud, siis olen vastanud, et olen õpetaja. Ja õpetaja ma ju ka olen. Teatriteadlaseks pole  ennast osanud pidada, kuigi teatri uurimine käib ju ka teatriteaduse alla. Termin „teatriteadlane” tundub olevat siiski liiga pidulik. Teatriloolane oleks täpsem, vähemalt minu puhul”.

Lea Tormis on teatrirahva hulgas omainimene. Kes ütleks tema kohta Lea Tormis? Ikka Lea. Mis ei tähenda, et Lead võetaks kui „omainimest”. Lea on alati teatritegijate kõrval, hoolib nendest, aga samas on ka õpetaja. Toompea Panso koolis on Lea Tormis näitlejaid-lavastajaid harinud juba 1961. aastast Eesti ja maailmateatri ajaloo loengutega. Emeriitprofessorina õpetab teatrilugu tänagi. Õpetaja on ta aga nii Toompea kooli  kasvandikele kui ka kõigile teistele, kes teatri sees-ümber-kõrval asuvad.

Mina „kohtusin” tõsisemalt Lea Tormisega tema teatriajaloo raamatut „Eesti teater 1920 – 40” tudeerides, kui kirjutasin Tartu ülikooli ajakirjanduse üliõpilasena diplomitööd aastatel 1934–40 ilmunud teatriajakirja Teater kohta. Tänu uurimisteemale olid mulle toona, 80ndate keskel, avatud ka ülikooli raamatukogu erifondid, mille arhiividest sai ajalehtede ja ajakirjade kaudu aja- ja teatriloo „puhtamalt” kätte. Nüüd, tagantjärele mõeldes, oli mu tegelik õpik ikkagi Lea Tormise eesti teatriloo  käsitlus. Kuidas Lea Tormis on osanud ja suutnud „kodanliku Eesti teatri” ajaloo nii adutavalt kirja panna, on minu jaoks tänini mõistatus. Tänased ajalookirjutajad võiksid Lea Tormiselt mõndagi õppida. Kuidas kirjutada ajalugu oludes, kus oma ajalugu justkui polegi olemas. Ja kuidas kirjutada ajalugu nii, et see kehtib ka 30 aasta pärast. Kes on Lea Tormise teatriajaloo raamatut lugenud, on ilmselt adunud seda ajaloo sisse minemise tunnet – nad kõik, Theodor Altermann, Paul Pinna, Ants Lauter, Erna Villmer jt – ongi justkui täna ka siin ja olemas. Lea Tormis on omaaegsed eesti teatriloo tegijad ja lavastused jäädvustanud  teatrimällu. Jaksatagu vaid lugeda. Tänased teatritegijad (praktikud) hindavad Lea Tormist väga. Nende sõnul on suur rõõm teda saalis näha ja olla kindel, et üks tark inimene hoiab ennast kursis teatri tegemistega, on hea sõnaga toeks nii vanadele kui noortele. Õpetaja lepliku kannatlikkuse ja targa tolerantsiga.

Väljavõtted intervjuust Lea Tormisega ajakirjale Teater. Muusika. Kino (1992, nr 12) on kõnekad praegugi.       

*

Oled sündinud Eesti Vabariigis, õppinud-kasvanud-elanud Nõukogude Eestis ja nüüd jälle tagasi Eesti Vabariigis. Millisesse aega sa ise kõige parema meelega kuuluksid?

Saame elada ainult selles ajas, kuhu oleme sündinud. Tahtmist ei küsita. Aga mõtterännakutel olen küll liikunud ja elanud erinevates aja- ja ruumipunktides. Eriti armastasin neid kujutlusmänge (enamasti ajaloolistest romaanidest ja reisikirjadest  loetu põhjal) sõjaaegses lapsepõlves ja teismelisena pärast sõda. Ühel sõjaaegsel karjalapse-suvel leidsin metsalagendiku serval paari suure põlispuuga (tamm, pärn) kummaliselt võimsa hingusega erilise paiga, kuhu mind ikka tagasi tõmbas. Milleski meenutas see ajakirjas Teater nähtud „Vikerlaste” dekoratsioonikavandit: Eesti muinasaeg! Hilisem Norra- ja üldse Põhjala-elamus tuli muidugi ohtralt loetud eestiaegsest Põhjamaade romaanisarjast. Veel tundus raamatute lummuses, nagu oleksin kunagi elanud antiikses Kreekas, küllap ikka  õndsa Periklese ajal (arvata võib, et ajastutäpsus polnud peaasi!).     

Kui sul oleks võimalik valida, millise Eesti Vabariigi valiksid – tollase või praeguse?

Endist ei ole enam, praegust ei ole sisuliselt veel. Ta sünnib  palju kauem ja valulisemalt kui oma esimeses alguses. Juriidiline, riigiõiguslik järjepidevus on poliitikute asi. Meie peame muretsema vaimse, kultuurilise järjepidevuse eest – mis on lõppkokkuvõttes võib-olla olulisemgi! Mul on kahju, et erudeeritud ajaloolased ja sotsiaalpsühholoogid on nii vähe puudutanud ja analüüsinud nähtust, mida võiks ehk nimetada süsteemi varjatud edasikestmiseks, inertsiparadoksiks. Mingid eestiaegsed struktuurid, rääkimata mõtlemis- ja tööharjumustest, kestsid veel Stalini ajal edasi – olen nõus Viivi Luigega, et päriselt kinnistus osa nõukogulikke  struktuure alles suhteliselt vabade 60-ndate jooksul. Pole kahjuks alust loota, et nõukogulik tegutsemine ja mõtlemine nüüd kiiremini järele annab. Kõige ohtlikum eksitus on see, kui mõned noored arvavad end automaatselt vabad olevat. Lihtsalt endisele ja „endistele” vastandudes. See samal skaalal „vastu” ju neid endise mõtteviisiga seobki! Lihteestlasele on talumatu, kui tülgastuseni tuttavad on argumenteerimisvõtted, käitumisviis, ringkäendus … Kõik kordub, ainult teise värvi ja sildi all.       

Kuidas sa ennast tunned sellises ajas? Ise värskelt koondatud? Millest mõtled?

Tunnen end, sõltuvalt tervisest ja kodusest olukorrast, kord  meeletu sooviga „ära minna”, täiesti taanduda, kord jälle trotslikult: tahaks kultuurilammutamisele viimase jõuga vastu seista! Oleks tahtnud puhast rõõmu ja vabanemistunnet oma riigi uues alguses (ometi helgust ju oli!). Kuigi kultuuriloolasena tean, et ka pärast 1918. oli just kunstiharitlaste esmane pettumusreaktsioon eriti suur. Äkki ongi loomulik see haritlaskonna vaimse opositsiooni jätkumine? Sõltumata sellest, milline poliitiline rühmitus parajasti võimul on. Nüüd tean, et instinktiivne tõrge inimese parimate tunnetega manipuleerimise vastu on intelligentsile loomulik ja hädavajalik.  Vaim peaks võimu (ka võimulepürgijaid) alati luubi all hoidma – „oma” võimu puhul ehk eriti. Sest selle eest oleme kõik vastutavad.     

Kuidas tuli teatriteadus?

Teatriteadus (vene keeles teatrovedenije, mis on vähem pretensioonikas, tähendab umbes teatriteadmist ja meeldib  mulle rohkem) – see tuli nähtavasti loomulikult kõige kaudu, millele eespool viidatud. Olin mõne väikese retsensiooni või reportaaži juba kooli ajal kirjutanud – vist filmist, midagi isetegevusest. Ega ma siis ainult lolle luuletusi ja laulutekste teinud, mida tagantjärele häbenen. (Hea vähemalt, et üsna ruttu aru sain ja järele jätsin.) Teadsin, et mu tulevane kõrgharidus peab olema teatriga seotud. Eestis sellist kooli polnud, meie Teatriinstituut suleti. GITIS-e eesti stuudios õppiv Vello Rummo õnneks teatas, et seal on ka selline eriala, mis ühendab teatri, kirjanduse ja  muude kunstide ajaloo õpetuse, teatrikriitika ja veel palju muud. Äkki oli selge: seda ma tahangi! Ajaloohuvi oli mu ellu tulnud just kirjanduse ja kunstide kaudu, ka tantsukoolis armastasin ajaloolise tantsu tunde (nendega tulin paremini toime), seega mitte ainult liikumist muusikas, vaid ka ajastu tausta tajumist, teiste aegade hingust tantsus.     

Mida on praktikud sulle õpetanud?

Seda ei saa täpselt sõnastada. Näiteks: mitte pelgalt vaatama, vaid tõesti nägema etendust. Mõnes mõttes olengi neilt kõige rohkem õppinud. Sest raamatutarkus jõuab päriselt kohale alles siis, kui tegelikus teatrielus juba pisut sees oled olnud. Teatris ilmselt ei ole teooria ja praktika üldse nii selgelt eristuvad kui teiste kunstide puhul: see on meie nõrkus ja jõud. Väga töömahukas protsess, teatriproovide regulaarne üleskirjutamine (ideaalis ka lavastuse üksikasjalisem jäädvustamine)  on eriti õpetlik. Muidugi peab tegemist olema huvitava lavastajaga. Kõige rohkem olen istunud Panso proovides, temalt õppinud. Panso parimatel aegadel valitses proovis selline kordumatu, rõõmus, põnev töömeeleolu, mis iseenesest avas näitlejate loomekanalid. Ja millised näitlejad seal olid – Draamateatri raudvara! Ja Noorsooteatrisse tulid Eskolad, Järvet, Mandri, Lindau… Eriti õpetlikud olid Šapiro Tšehhovi-proovid, mida samuti üles kirjutasin. Ta tegi assotsiatsiooniderohket peenpsühholoogilist ja samas teatraalselt väljenduslikku  tööd, mida meie teatrites kunagi küllaga pole olnud. Hoopis teistsuguselt psühholoogiline, samas ratsionaalselt konstruktiivne oli soome lavastaja Sakari Puuruse Maeterlincki-lavastamine meie Draamateatris. Nüüd on tulnud uued põlvkonnad, muidugi oleks väga põnev ka seestpoolt näha, kuidas nemad teatrit teevad. Aga sinna mingu juba nooremad teatrist kirjutajad (kui lubatakse). Näitlejatele ei tarvitse see esialgu meeldida – töö on algusjärgus ju väga intiimne. Aga lavaproovi võib ikka minna. Või – olla alati vaikselt kohal, nagu kapp või tool nurgas, millega  ära harjutakse. Või – rühmatöö puhul – saada rühma liikmeks! Aga proovis istuja enam tavalist arvustust kirjutada ei saa, ta on ise liialt asja sees. 

Praktikute tagasiside?

Viimane piirdub küll enamasti kas vihase või solvunud vastulausega avalikkuses või põgusa  õlalepatsutusega tänavanurgal: „Tore artikkel oli”. Kõige rohkem on puudu teadmisest, et sind on ära kuulatud. Ja kuuldud. Teatritegija ootab kõige rohkem, et ta taotlusi mõistetaks. Eks kirjutaja samuti! Tagasiside – hell küsimus, sest teatrist kirjutaja jaoks jääb see sageli olemata. Neid väheseid kordi, kui keegi tegijatest on ütlema tulnud, et luges ja ka mõne iva leidis, mäletan õige hästi, sest see on suur rõõm. Vihaseid vastulauseid pole mulle eriti palju osaks saanud – aga ma olen kriitikat ju ka suhteliselt vähe kirjutanud, eriti viimasel ajal. Tuleb meelde üks paarikümne aasta tagune  kõnekoosolek, kus mind hakati kriitikuna kiitma, kuigi siis juba rohkem teatriajalooga tegelesin. „Hea kriitik on surnud kriitik – või vähemalt vaikiv kriitik,” parafraseerisin tookord. See osutus nukraks tõeks, kui Valdeko Tobrot alles pärast ta varast surma kiitma hakati. Kriitik peab (peaks) teatrit armastama, teater kriitikut ei pea (ei saagi?). Vastamata armastuse vaev ja pidev identiteedikriis käivad vist kunstikriitikuga üldse, teatrikriitikuga eriti, kaasas! Sest tema objekt on nii efemeerne ja muutlik. Ja nii hirmus haavatav. Loova inimese alateadlik enesekaitse ja kaitsetus:  ma ei loegi kriitikat! Kriitik valib oma elukutse ise, ja siis tuleb teada, et see kõik käibki elukutse juurde. Pavel Markov ütles seda oma viimasel loengul meid ellu saates. Aru saime alles palju aastaid hiljem.