Lavastaja Rimas Tuminas: „Pöördun Tšehhovi kui arsti poole”

Maris Johannes

Sügisel mängitakse Tallinnas „Kuldse maski” festivalil Rimas Tuminase „Onu Vanjat”.        12. aprill Moskvas. Vahtangovi teatris on vägeva aplausi ja braavohüüetega lõppenud „Onu Vanja” etendus, mängitakse seda suures sametises saalis, glamuurses paigas Arbatil. Afiši järgi on „Onu Vanja” esietendus, ehkki välja tuli see lavastus juba sügisel – Moskvas on kombeks esitleda kõiki uuslavastusi kogu hooaja kestel „premjera’dena”. Ees ootab meid kokkusaamine lavastaja Rimas Tuminase ja peaosalise Sergei Makovetskiga. Lavastus oli stiilne, nägime tavapärasest kehakeelsemat, ekspressiivsemat Tšehhovit, mis oma närvilisuses on igati kooskõlas tänapäevaga. „Leedu Tšehhov” – kommenteerib eestivene kolleeg, kes Moskva teatrit tunneb. Kõik tegelased olid hillitsetult grotesksed, tähtsatest olid saanud veel tähtsamad, allaheitlikest veel allaheitlikumad. Lava taga kohtume kõigepealt helilooja Faustas Latėnasega, kes tundub olevat Rimas Tuminase „ihuhelilooja”. Muusika  jääb tõesti kõrva, „Onu Vanja” on sõna otseses mõttes läbikomponeeritud (meenub Mikiveri ja Sumera omaaegne koostöö Kruusvallilavastusega). Kohale jõuab lavastaja, Makovetski viibib. Üks Moskva teatrikriitik on mind hoiatanud: Tuminast intervjueerides võib magama jääda. Võiks arvata, et minu vastas istub mõtliku näoga Tšehhov ise – habe on, prillid puuduvad.    

Mida on Tšehhovil öelda oma 150. sünniaastal?

Rimas Tuminas: Otsin alati võimalust Tšehhovit lavastada. Kui jään põdema, kaotan usu maailma, lähen närviliseks, ei armasta kedagi, siis on viimane aeg pöörduda Tšehhovi kui arsti  poole. Ma ei näe temas kirjanikku-geeniust, pigem provintsiarsti, kes ravib lihtsate rohtudega. Tšehhovi näidendid annavad usaldusväärse retsepti. Loed ja tervened. Leian sealt oma õnnevalemi. Tšehhovit on mõjutanud Schopenhauer ja Dostojevski. Inimesel on kinnisidee, et ta on sündinud õnne jaoks. Õnne ei ole meile antud, korratakse „Kolmes ões”. Kuidas elada õnneusus, nõutamata seda endale, tormamata ta poole, rebimata egoistliku ja  kurja jõuga õnnetekki enda peale, peitmata õnne voodi alla ja oma tuppa? Tuleb osata olla õnnelik pelgast teadmisest, et õnn on olemas. See pole kerge, kuid selle mõtteviisiga säästad ennast ega jää haigeks. Tšehhov aitab seejuures nagu hea ravitseja, kes paneb käed haige koha peale. Vaatab meie poole ja muigab tasahilju: miks te küll närite üksteise kallal? Rahunege ja õppige elama ilma konfliktita. Ka proovides on üks mu põhilisi ülesandeid välistada konflikt.     

See on ju vastuolus dramaturgia põhimõtetega?

R. T.: Nõus, kuid selle asemel on võimalik leida elu saladusi. Ka näitleja on segaduses, kuidas mängida ilma konfliktita. Raske on see eluski, katsu ärgata hommikul, lootes konfliktivaba päeva, kui tee tassis on liiga kuum, keegi helistab,  magate sisse või jääte hiljaks – nii algab pika elu lõputu päev. Ja kuidas leida karakterit, mis on suletud sellesse igapäevaringi. Karakter ilmutab end, kui oleme tema tulekuks valmis ja võtame temast täpselt nii palju kui vaja.     

Selle karakteri- ja konfliktijutu peale siseneb ootamatu külaline, näitleja ja telesaatejuht Juri Stojanov, kes äsja nähtud „Onu Vanja” mõjul lausa pulbitseb. Tuminas elavneb märgatavalt.       

Juri Stojanov: Kui ükskõik kes, kas või Peter Brook ise, teeks mulle ettepaneku mängida onu Vanjat – pärast tänast etendust ma ei nõustuks. Võimsaid „Onu Vanja” lavastusi olen näinud umbes kaheksa, täna nähtu on neist võimsaim, ja see, mida teeb Serjoga (Sergei Makovetski – toim), on meistriklass. Kuidas nii tugeva vormi juures pole midagi tehtud  trikitamise pärast, kõik on sisemiselt põhjendatud! Need on paljad sõnad, emotsionaalse näitleja kiidulaul oma kolleegidele, aga tegemist on võimsa lavastusega. Ma ei osanud ette aimata mitte ühtegi stseeni, ja seda näidendi puhul, mida tean peast. Ning seda mitte lavastaja vigurdamise, vaid loo jutustamise eripära tõttu. Sinu kaasmaalase tehtud Tšehhov (ilmselt peab silmas Nekrošiust – toim) puudutas mind küll inimlikult, kuid see oli palju nõrgem  lavastus. Me kõik oleme õppinud ühel ja samal ajal, tõsi, eri kursustel. Oled teinud võimsa lavastuse, veel paar nii kaalukat tööd ja Vahtangovi teater on Moskva parim. Aga kui tahad seda teatrit administratsiooni poolelt üles ehitada, siis palka endale kohe isiklik advokaat, leia ihuprokurör ja ehita vangikong. Minu soovitus: äripaberite jaoks palka kaks head mänedžeri, las nemad kirjutavad alla ja istuvad vangis, sina pead tegema  suuri lavastusi.   

Järgnevad mehised lahkumissuudlused nagu Venes kombeks. Niisama äkki, nagu ta ilmus, ta ka lahkub, enesekindlus ise, telekaamerate ees kogutud kuulsusepilves. Tuminas on kiitusest elevil.       

Kas Sergei Makovetski onu Vanjana oli teie esimene valik?

R. T.: Aimasin tema võimekust. Filmides on ta mänginud sügavaid rolle. Teatrikogemus on  Makovetskil suur, kuid ma ei tundnud teda kui mõtlevat näitlejat. Kas ta suudab ohjeldada oma rahutut silma ja loobub publikuga mängitsemisest. Näitlejasse jääb jälg, kui kõik rollid on üles ehitatud saaliga suhtlemisele. Kuidas sellest teatraalsusest vabaneda? Alustasime tööd allahindluseta ja ilmutasime vastastikku ülimat tähelepanelikkust. Teadsime, mida tahame, ja mul on väga hea meel, et päästsin laval valla näitleja rikka väljendusvahendite  registri.     

Kas vene näitlejal on oma kinnismõte Tšehhovist, mis segab?

R. T.: Neil on vist raskem loobuda aastakümnetega välja kujunenud ettekujutustest. Keegi  ei mõtle enam tegelaste mitmekülgsusele, mis Tšehhovile endale nii armas, rääkimata soovist seda lavastuses peegeldada. Näiteks njanja võiks olla venestunud baltisakslane oma veidrustega. Ühelt poolt tuli lugu joonistada laia pintslitõmbega, arvestades nii kultuurilisi, poliitilisi kui ka sotsiaalseid kihistusi, isegi etnograafia mängu tuua, samas kõik ühendada ja peale passida, et see üheaegselt toimiks. Proovisin analüüsida järjest laiemalt  ja sügavamalt, näitlejatele tundus see hästi ära unustatud vana. Midagi uut ma ei teinud, ainult täpsustasin ja analüüsisin nagu Efros või Tovstonogov omal ajal. On kahju, et see kogemus hakkab ununema. Tuleb meelde stseen „Kirsiaiast”, kus vana Firss meenutab, et omal ajal tehti kirsse sisse, kuivatati ja kaubeldi nendega, aga nüüd ei mäleta enam keegi neid retsepte. Liiga lühike on mälu ja liiga suur eneseusk, mis sündinud arvatavasti pealinnaelust.  Mida sügavamalt kaevad, seda rohkem allikas avaneb, jõuaks ainult ammutada. Midagi ei ole vaja juurde mõelda, lugu ise hakkab ennast jutustama, meie ainult täidame selle soove.   

Meie tasane tšehhovlik idüll saab otsa, sest saabub näitleja Sergei Makovetski koos abikaasaga. Traditsioonilised tervitussuudlused. Temperamentse rahvamehena tõmbab näitleja tähelepanu endale. Ka Tuminas vahetab registrit ja hakkab omal vaiksel moel nalja viskama.     

Kas tajute, et Moskva armastab teid, on omaks võtnud?

R. T.: Ei oska Moskva armastusest midagi arvata: metroos ripuvad Makovetski pildid, minu omi  pole kuskil. Armastus võiks ennast finantsiliselt ilmutada, nõukogude ajal kinkis riik oma lemmikkunstnikele suvilaid ja autosid. Moskva sellist armastust pole ma kogenud.

Sergei Makovetski: Publik ju täna aplodeeris ja hõikas braavo, kas see siis ei ole armastus Tšehhovi ja Tuminase vastu.

R. T.: Näitlejale on vaja rahva armastust, meie räägime Moskva armastusest.

S. M.: Mida tähendab mulle lavastaja? Ta võib  rääkida palju tarku sõnu pealisülesandest, üht see aitab, teist mitte. Ükskord tulid sa minu juurde ja avaldasid lihtsa tõe: võib-olla unustati onu Vanja aiamaale, tema õekest armastati ja hoiti, aga poisike unustati ogorod’i. Just selle peale hakkasin ehitama oma rolli. Polnud enam vaja teada, kuidas ta elas või oli, selle ühe lausega oli kõik paigas.

R. T.: Tšehhovi lavastamiseks peab astroloogiat tundma ja taevatähti uurima. Kogu aeg  olen tahtnud osta teleskoopi, et nelja seina vahelt välja vaadata. Tähistaeva vaatluseks kuluks ikka suvila Moskva lähistel marjaks ära. Teleskoobi ostan ise.

S. M.: Parem andke meile juba kaks kõrvuti suvemaja. Siis ostame teleskoobid ja vaatame taevast, selle asemel et lavastusi teha. 

Kuidas mõjub näitlejale kiitus „see on teie parim roll”?

S. M.: Tihti olen seda kiitust kuulnud just filme tehes. Ei oska midagi arvata.

R. T.: See on nagu moega, tuleb uus automudel, kõik kiidavad. Oleks hea, kui järgmist mudelit enam ei tuleks, aga tühja, juba ta ongi  platsis ja kõik algab otsast peale.

S. M.: Aga on ju ka igavesed autod. On palju häid autosid, aga on üks Mercedes. Kui aeg möödub ja mu rollist ikka veel räägitakse, siis usun seda kiidujuttu. Laval olla mulle meeldib. Täna ootasin, roosid pihus, lava taga oma märgusõna ning jõudsin äratundmisele: küll mulle meeldib mängida, oleksid nagu hõivatud, midagi ei pea mõtlema ja raha makstakse ka. Aga saal reageeris täna hästi, oli palju noort  publikut, ikka naerdi. Tšehhov ei tähenda ju haudvaikset saali.     

Mis toimub praegu Vahtangovi teatris?

S. M.: Kenasti läheb. Rimas Tuminas on teinud  selles teatris juba kolm-neli suurepärast lavastust. Igasugused arusaamatused on töist laadi, neid tuleb teatris paratamatult ette, kui juhtkond vahetub. Loomingulises plaanis on kõik korras. Nagu ütles täna Juri Stojanov, veel paar lavastust ja meist saab Moskva parim teater. Tšehhov, Lermontov, Gogol, Shakespeare, võib-olla veel Ostrovski, mõni lääne autor – ja ongi uhke repertuaar koos. 

Leedulane juhib Moskva teatrit. Kui kiiresti võtsite selle varjaagi omaks?

S. M.: See varjaag on meie mees. Kui Rimas avas Leedus oma teatri, tegi ta seda „Kolme õega”, sest ta armastab Tšehhovit. Või teine näide: „Revidendi” proovides meie, venelased, laususime sõnu „südametunnistus” ja „jumal”  kuidagi kahtlevalt. Helilooja Faustas Latėnas küsis meie käest, millest selline ebalus. Kõrvalpilk paneb tähele, et meie, venelased, ise kahtleme oma keeles, jumalas ja südametunnistuses. Mis varjaagidest me räägime? Omad inimesed. 

Seltskond elavneb. Kes on need varjaagid, keda silmas pean? Mindaugas Karbauskis, Leedu juut Kama Ginkas. Miks mitte ka Nekrošius. Lätlase Alvis Hermanise lavastatud „Šukšini jutustused” sai äsja parima lavastuse Kuldse Maski. Läti ja leedu lavastajatel on Moskvas menu.   

S. M.: Mäletan, kui Mihhail Uljanov (Vahtangovi teatrit eelmine juht – toim) käis meie „Revidendi” proovides, meeldis talle Rimase töö, ta oleks tahtnud selles kaasa mängida. Kui ma vaatan Rimase lavastusi siin ja Leedus, näib mulle, et Vahtangovi õpetus on olemas igas tema lavastuses. Neis ei ole karikatuuri, ei ole mängitsemist, et vaadake vaid, kui vabad me oleme, ei ole kammitsetud nalju. Võib  mängida traagilist rolli, kaotamata seejuures lavalist elevust. Publik peab tajuma mängurõõmu – see on vahtangovlik põhimõte. Iroonia ja kergus kuuluvad materjali andmisel asja juurde. Kõikides Tuminase lavastustes on see olemas. Kui tahad saalile keelt näidata, pead selle õiguse välja teenima.   

Kus on teie kodu, kui palju kulub aega Vilniuse teatrile ja kui palju Moskvale?

R. T.: Kodu on kuskil vahepeal, koduks on teater. Suurema osa ajast olen Moskvas. Ei tulnud  välja nii, nagu olin plaaninud, et seitse kuud tööd Moskvas ja ülejäänud viis kuud Leedus Vilniuse väikeses teatris. Moskva on nõudnud rohkem aega. Loodan, et olukord normaliseerub ja saabub harmooniline aeg, kui tähelepanu saab pöörata ainult lavale ja loomingule. Siis saaksin Vilniuse asju ka ajada. Seal on mul õpilased ja kolleegid, kellega koos olen loonud teatri, millest ei raatsi loobuda. Leedus lavastavad minu õpilased, noored lavastajad, aga  neid tuleks veel aidata ja vahel kaitsta. Mitte ette öelda või noomida, vaid toetada nende ideid, et neil oleks kergem endasse uskuda. Alla anda on praegu väga kerge. Soovin, et neist kasvaksid loojad, ja ma tahan neid selles protsessis toetada. 

Mis teid häirib, segab, teeb murelikuks?

R. T.: Tahtejõudu võiks mul rohkem olla, kahtlen liiga palju ja valuliselt. Ühiskonnas on palju segavat: see härrasteks ja sulasteks, ülemateks ja alamateks jagamine! Annaks jumal, et ise  sellele libedale teel ei astuks. Ühiskond soosib lahterdamist. Kui inimene pole midagi saavutanud, nagu onu Vanja, kui tal pole positsiooni ja nime, pole ta mitte keegi. Sellist suhtumist on väga palju. Võidujooks raha ja kuulsuse nimel sünnitab ebaterveid suhteid ning on valdav igal pool: Eestis, Leedus, Venes. Ainus võimalus on sellega mitte kaasa joosta ja jääda kõige kiuste inimeseks. Teater oma väljamõeldud maailmaga võiks seda edukultust  ohjeldada, kuid teater ei saa olla kõrgemal neist probleemidest ja neid unustada. Lind, kes lendab taevalaotuses, peab tulema maa peale puhkama ja sööma, et edasi lennata. Kas me teame, mis tal mureks, kust tal valutab? Kuidas mõista lindu, see on kõige tähtsam.

S. M.: Inimene peab tegema seda, mis talle omane, siis suudab ta endaks jääda. Vaadake, mis juhtub nende näitlejate-lavastajatega, kes saavad võimule. Neist pole enam loojat ei laval  ega ka filmis, sest seal läheb vaja hoopis teist tüüpi energiat, nn teisi lihaseid. Kui otsustad võimu kasuks ka siira sooviga midagi ära teha, oled kunstnikuna ikkagi kadunud. Ainus võimalus ennast mitte kaotada on teatris ja näidendite keskel. Koos ei ole nii hirmus.

R. T.: Mul ei ole Vene kodakondsust, mind ei ähvarda võimalus olla valitud võimukoridoridesse.

Onu Vanja on 47-aastane, ta on kahe päevaga kogenud rohkem kui terve elu jooksul  kokku. Kõik lahkuvad. Mida teha ülejäänud elu ja ajaga?” küsib onu Vanja. Võib-olla sõita Harkovisse, juua teed või avada silmad ja vaadata pimestavat päikest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht