Lavastaja käes on ligimese saatus – nii saalis kui laval

Margot Visnap

 

Tänavused teatripreemiad on jagatud, pärjad pähe pandud. Meedia-kajastustes jäi domineerima pigem Vanemuise pidu ja meeleolukas teatri­rongisõit, Sirp võttis põhjalikumalt kommenteerida sõnalavastuse laureaate ja nominente. Mõtteid vahetavad sõnalavastuse žürii liikmed Reet Neimar ja Madis Kolk.

 

Nominentide rida lavastuste osas oli üpris väärikas, kui pingeliseks siis lõpu eel läks?

Reet Neimar:  Pingelisem oli pigem eelviimane arutelu, kui valisime nominente – lavastajaauhinna nominentide nimekiri, nagu poliitikas öeldakse, oli konsensuslik kokkulepe, esindades 2005. aasta erinevate teatrilaadide tippe. Algul raskes valikusituatsioonis tekkinud nimekiri jäigi lõpuks ühise otsusega laiapõhjaliseks, väljendades nii eelmisel aastal meil esinenud teatritaotluste ja -nägemuste spektrit.

Madis Kolk: Erandlik ongi, et nii kopsakat valikut ei mäletagi lähiajast.

R. N.: 2004. aastaga võrreldes on seekordne valik kaalukam, pilt ühtlasem, aga absoluutset võitjat meie esimestes aruteludes ei eristunud.

 

Kas žürii töö oli huvitav, loominguliselt diskutiivne?

R. N.: Oli viisakaid vaidlusi, ühist arupidamist, kaks viimast vooru, nominentide määratlemine ja laureaatide hääletamine – mõlemad istungid kestsid seitse tundi.

M. K: Samas osutusid hääletustulemused lõpus suhteliselt üksmeelseks.

R. N.: Hääletamine oli akadeemiline, rangelt matemaatilise hääletustulemusega, aga see toimus pärast pikka arutelu, vastastikuste argumentide ärakuulamist. Iseasi, kas oleme siiski kellegi ees võlgu – ei saa ju väita, et kõik seitse žüriiliiget on ära vaadanud kõik 120 lavastust. Olime üksteisele eksperdid, ehk siis žüriiliikmed vaatasid mõnda lavastust või näitlejakoosseisu ka ühe-kahekaupa. Mida ekspert soovitab, seda püüavad näha juba kõik otsustajad. Aga – katsugu keegi, kes tahaks süüdistavalt näpuga näidata, ise ära vaadata 120 lavastust, mida ei tehtagi ju arvestusega, et üks või siis seitse inimest suudaksid neid kõiki külastada. Arvan, et tegijad ise on kolleegide töödest näinud umbes 20 etendust, neil puudub kontekst. Iga žürii kasutab paratamatult selekteerivat eelvalikut; kui seal tekib vigu, siis seda lõpphääletus ei paranda. 

 

Mida teatriauhind ühe aasta teatripildis mõõdab või märgib? Et see lavastaja, näitleja jne on nüüd parimatest parim…

M. K.:  Väide, et ka kunstis on kõik mõõdetav, mõjub küll piiratuna, kuid igasugust professionaalsust annab alati mingite kriteeriumide alusel mõõta ja tekkinud üldistus kannab alati ka sõnumit konkreetse aasta kohta. Muidugi ei välista see rahulolematust – praktikudki nimetavad aeg-ajalt hindajaid ebaadekvaatseks, hindajad jälle nõuavad teatrisse rohkem kunsti. Aga need on teatriilmas ikka erandlikud olukorrad, kus kriitikud jäämäe tippu ära ei tunne. Lähiaastate preemiad vaadates on pilt  vaieldamatult rõõmsamaks muutunud, minu meelest kinnitavad seda nii “mõõtmistulemused” kui subjektiivne elamuslikkus.

 

Tuleme auhindade juurde: lavastajapreemia  Hendrik Toompere jr “Põrgu wärgi” eest. Mille poolest lavastus teisi nominente edestas?

R. N.: “Põrgu wärk” Viinistul oli päris särav teater, mille puhul võiks rõhutada kahte aspekti. Esiteks, näitlejad mängisid jumalikult, nad on käivitunud ja saavutanud suurema intensiivsuse, peenema huumori ja mängutäpsuse kui sageli kodulaval, Eesti Draamateatris. Meie näitlejanominentide nimekirja ei sattunud osatäitmisi sel paradoksaalsel põhjusel, et võimatu on kedagi eraldi esile tõsta – niivõrd ühtlane on trupi tase. Samas teine aspekt: see pole lihtsalt näitlejateater. Jah, tean inimesi, kes on eelmise suve “Külmetava kunstniku portreed” küll “Põrgu wärgist” meeldivamaks hinnanud, aga neil kahel on siiski tuntav professionaalne vahe. Esimene oli pigem rühmatöö, millel puudus režiiline stiil ja vorm, nüüd on tunda lavastajakätt: täpsed temporütmid, stseenid ja nende üleminekudki on lihvitud, vaimukad, atraktiivsed; lavastusel on terviklik vormistus. See on burleskselt absurdne,  hüperboolne, kuid oma grotesksetes situatsioonides ootamatult vaimukas, virtuoosne peentöö, samal ajal vaatab igast tegelasest vastu inimlik põhi, lennult tabatud inimliku elusituatsiooni absurd.  Saalis istudes satud hullumeelsesse pöörisesse, mille esimestest minutitest tajud, et see on tõesti teater, võid nautida näitekunsti. Pahatihti samastatakse näitlejateatri mõiste vaid psühholoogilise laadiga, mis on meie ajakirjanduses kuulutatud paraku iganenuks, tüütuks jne. “Põrgu wärk” on hea näide, et nii lihtsalt need asjad ei liigitu – see pole psühholoogiline teater, vaid üksikud tinglikud killud, kiiresti vahelduvate kaadritega kaleidoskoop, samas on see kindlasti hea näitlejateater. Huvitav, et tänavuste nominentide reas polegi klassikalises mõttes psühholoogilist draamat. Järelikult see teater meil ikka nii väga ei domineeri. Või pole siis vajalikul tasemel. Veel üks paradoks, kõige psühholoogilisem lavastus tuli ehk moodsast NO-teatrist – “Padjamees”. Nii et stampettekujutustest võiks juba loobuma hakata!

M. K.: Küllalt tüütud on aeg-ajalt kõlavad hinnangulised vastandused, kas või teljel – mainstream ja laboratoorne otsing vms, absoluutne tõde ei peitu ei parnassil ega põranda all. Heale, osavale lavastajale ei tarvitse ka turureeglid saada takistuseks, vaid loominguliseks väljakutseks, ülekavaldamise inspiratsiooniks, samas ei tohiks ka laboratoorsed elemendid omandada katusekambri paatost. Mõlemas skaala otsas paikneb vastava suunitluse parimaid vilju, kuid ideaalne kunstiteos – mõtlen eeskätt just teatrispetsiifikat ning publikuna eesti rahvast, keda ei ole väga palju – suudab lisaks kõigele need skaala otsad ka ühendada, luua nende vastandkategooriate vahel energiaringluse. Nii on ka “Põrgu wärk” sündmusena kõigi nende liidetavate summa ja veel midagi lisaks. Sageli võime enne esietendust lugeda lavastajate kommentaare, mida on tahetud seekord öelda, liigagi tihti näeme, et lavale pole see jõudnud. Sageli on ka kriitik sunnitud tunnistama: jah, lavastuses on head näitlejatööd, aga lavastaja enda kontseptsioon, sõnum jääb ebaselgeks – ja siis üritab kriitik seda ise kuidagi sõnastada. Samas pole erandid ka need juhtumid, kus teoreetilise pretensiooniga kriitik saab oma mõtteid arendada, sulge proovida, aga tervemõistuslik tavavaataja sellele lavalt kinnitust ei saa ning retseptsioon osutub seega esseistikaks. Toompere, kes on ühtaegu nii intellektuaalse pretensiooni ja tugevate teoreetiliste kontseptsioonidega kui ka teatrispetsiifiline ja näitlejakeskne lavastaja, on suutnud “Põrgu wärgis” teoreetilis-filosoofilised alged vormida näitlejaülesanneteks ja juhtida nende teostumiseni.

Ka “uuest” ja “vanast” teatrikeelest rääkides võib labaselt utreerides jääda mulje, et selle uudsema teatrikeele saavutame ainult sellistel puhkudel, kus millegi üksühese väljendamise asemel pannakse põhirõhk peegeldusmehhanismidele, et teha vaataja teadlikuks sündmuse teatripärasusest. Võib tekkida ettekujutus, et selliste metateatraalsete kvaliteetide loomiseks peavad olema väga kindlad väljendusvahendid, karmimalt öeldes tegelikult stambid. Veel täiuslikum lavastus hakkab läbi loo jutustamise või näitleja mängu ennast ise ka peegeldama, metateatraalne mootor peaks ideaalse teatri puhul kasvama välja lavastusest enesest, mitte väljastpoolt, peeglit küljele asetades. Ja “Põrgu wärgis” need asjad on just nii tööle hakanud.

 

Paar sõna teistest nominentidest: Nüganeni, Ojasoo, Karusoo, Smedsi ja Vihmari lavastused…

R. N.: Nüganeni “Tõde ja õigus. Teine osa”, panoraamlavastus, mis annab ainet mõtisklusteks; tekib uus reaalsus, kus inimesed liiguvad oma elusaatustega;  paneb mõtlema, mis tingimustes, mis taustaga kujunes Eesti haritlaskond; teemasid kuni selleni välja, et iga eluvale polegi patt… Rohkesti häid rolle. Kaheldi, kas on õnnestunud kontsentreerida teemasid ja assotsiatsioone ühe mütsi alla, integreerida kõiki motiive.

M. K.: Tegelikult on mul raske jäägitult nõustuda “Misjonärides” kõlama jäänud võrdusmärgiga Iraagi ja Afganistani sõja vahel just eesti poiste vaatepunktist. Ega ma  peagi lavastajaga ühte meelt olema, aga natukene segas see taustal kumav hoiak siiski elulugudest inimlikku osasaamist.

R.N.: Kust me siis veel seda eesti teatri sotsiaalset hoiakut otsime kui mitte siit? Karusoo on iseseisva ja isepäise mõtlemisega looja.

M.K.: Võiks öelda, et eksperimendi tingimusi häiris pisut ette antud m.o.t.t. Kuid selliste lavaliste tingimuste loomine oli väga vajalik ja möödunud teatriaastas erandlik sündmus.

“Jänese aasta” oli põnev seisunditeater, mida on raske nimetada tavamõistes romaani dramatiseeringuks, kuid mille tekitatud mõju oli võrreldav Paasilinna lugemiselamusega. Saavutati teistsuguste vahenditega adekvaatne vaste, mis sisaldas ka tugevat poleemilisust teose näilise eskapismisõnumiga. “Adolf Rühka lühikene elu” on samuti üllatav elamus. Enamasti öeldakse “pretensioonitu” asjade kohta, mis taotlevad vähe ja mille tulemus ongi taotletuga sümpaatses kooskõlas. Rühka-lavastuse puhul seisneb pretensioonitus pigem julguses sisemisi jõuvarusid dekoratsioonidega mitte ehtida.

R. N.: Ojasoo töödest tõsteti esile kaht kindlapiirilisemat, kontrastne paar – “tubane” dialoogitükk “Padjamees”, küll agressiivne ja füüsilisele vägivallale rajatud, kuid läbivalt pingestatud duell näitlejate vahel, ning vabaõhutükk “Seitse samuraid”, estetiseeritud vaatemäng, täpne ja väga vaimukate lahendustega atraktsioon efektse liikumis- ja tegevusmustriga. Uhke visuaalne pool, sisuline pool formaalsem, lahjem. Lavastuste diapasoon paljulubav, esialgu prevaleerib režiitehnika režiisõnumi ees.

 

 2005. aasta pakkus huvitavat režiilist mõtlemist, millesse näitlejatööd huvitavalt “sulandusid”. Kas paljukiidetud head eesti näitlejad on kupatatud lavastajate sulatusahju…?

R. N.:  Pärast Tartu draamafestivali eskaleeriti meedias mõne väliskülalise väidet, et eesti teatris pole enam häid näitlejaid (rolle). Esiteks vahendati külaliste hinnanguid ebaadekvaatselt (tõlge!), teiseks –  mida märkasid külalised ja mida võime nentida nüüd ka aasta kogupildi kohta – eelistatakse meil praegu lavastuslaade, mis ei  võimaldagi luua täisverelisi, elulooga rolle. Lavastajate ambitsioonikas eneseteostus liigub tihti teises suunas: näitlejaid ei taheta või ei osatagi suunata midagi lavastajanägemusele juurde looma, vaid neil tuleb täita oma koht lavastaja pakutavas karkassis (parimal juhul nimetame seda struktuuriks, halvemal – skeemiks). Tendentsi märkame juba mitu hooaega ning just 2005. aastal jõudis see välja absoluutsesse äärmusesse. Endla teatri lavastuses “Mis värvi on vabadus” (T. Palu) ei vajatagi näitlejat enam sõna otseses mõttes – sel õhtul võiksid professionaalsete näitlejate asemel vabalt esineda modellid, mannekeenid. Ei tarvitata elementaarsetki näitlemisoskust. M. Undi romaani loetakse lindilt, näitleja aga kõnnib vaikides mööda treppe kui liikuv figuur, inimese märk. Tegutsemine, suhtlemine või dialoog on välistatud. Žürii kvalifitseeris selle lavastuse “igavuse teatriks”. Kaks ja pool tundi selleks, et vaataja omandaks ühe “tajupildi” (nii määratles lavastuse väärtust üks semiootik hiljuti TMKs), on mõttetu eksperiment ka vaataja kannatuse ja ajaga.

Repertuaari ei kujundata meil enam ammu näitlejaid arvestades. Lavastajad ei näi kuigi sageli esitavat endale küsimust: millest saab näitleja vaimutoitu, millised ülesanded oleksid talle arendavad, viiksid välja stampidest, mis laadi rollis saaks ta oma loovust ja professionaalset kogemust täie jõuga kasutada, milles seisneb üldse selle või teise trupiliikme tegelik eneseteostuse võimalus?

 

Siit on sobilik edasi minna näitlejapreemiate juurde, nominentide nimekiri näikse sinu teesi kinnitavat. Või kuidas tundus žüriitöö valguses?

R. N.:  Meil on palju tunnustatud-tugevaid naisnäitlejaid, aga kui hakata lavastusi vaatama, tekib küsimus: mida mängivad praegu Maria Klenskaja, Anu Lamp, Ülle Kaljuste, Katariina Lauk, Laine Mägi, Anne Reemann, Kaie Mihkelson, Kersti Kreismann, Katrin Saukas, Merle Jääger… Mõnel neist pole üldse uusi osi, mõnel midagi ju on, kuid mitte niisugust tööd, mis vajaks just nimelt neid kui isiksusi ja professionaale. Et näitlejate saatuse eest hoolitsemine teatrites ja projektides puudub, tekib eriti naisnäitlejate puhul kahjutunne, et nende vorm ja aastad lastakse tuulde. Tippnäitlejannade puhul peab luubiga otsima, millises lavastuses nad “abistavas” funktsioonis kaasa teevad. Naisnäitlejaist oli seekord võimalus uhket paraadust avada kahel näitlejal monotükiga: Marika Vaarikul ja Ülle Kaljustel. Kui Kaljuste tasemele teatri põhirepertuaaris ei leita väärilisi  ülesandeid, siis loomulikult on sündmuseks monoetendus, kui talle kord see võimalus antakse, kuigi soolotükid pole alati parim viis talentide rakendamiseks. Kui  näitleja on kümme aastat olnud tippvormis, mille tõestuseks meenutame osatäitmisi lavastustes “Mao tee kalju peal” ja “Aristokraadid”, mis tookord jäid aastapreemiata, siis ükskord võib ta ka pärja pähe saada. Mis ei tähenda vähimatki allahindlust praegusele monotükile “Minu oivaline lahutus”. Alusteksti kandepind võib olla vaieldav, kuid näitlejatöö kindlasti mitte.

M. K.: Lõplikus valikus jäidki kaalukausile need kaks monolavastust. Valiku Kaljuste ja Vaariku vahel tegi raskeks seegi, et näidendite ülesanded ja võimalused olid väga erinevad. Ühtpidi realiseeris Kaljuste kõik teksti võimalused – seda näidendit on tõenäoliselt võimalik ahendada nii hüsteeria- ja paanikavõtme poole kui ka kergekaalulise naerutüki suunas. Kaljuste ei läinud nendele kitsastele kõrvalradadele, vaid mängis nähtavaks kõik rolli võimalused näidendi tekstis sisalduvate partnerite ja interjööri detailideni välja. Samas teeb Vaariku rolli “Klammi sõjas” suureks n-ö oma volituste ületamine. Tõenäoliselt võttis VAT näidendi mängukavva eeskätt foorum-teatri võtme pärast ja teatavasti on see roll kirjutatud hoopis meesnäitlejale. Sellega, et Marika Vaarik suutis täiesti teistsuguse teatri kontekstis luua psühholoogilise naiserolli, tegi ta oma ülesande tegelikult suuremaks kui temalt oodati, etteantud võimalusi oli aga vähem.

R. N.: Marika Vaariku tase on viimastel aastatel olnud parimas mõttes stabiilne, nüüd oleks vaja üht vägevat lavastajat, kes juhataks temagi uuele ringile – sellest ürgnäitlejast annab veel palju esile tuua. Eks see ole alatine soov. Igal aastal on ju ka neid juhtumeid, kus mõni näitleja on sooritanud oma rolli eneseületamise piiril või oma senisest raamist välja astudes (tänavugi tuleb meelde eeskätt naisosi, näiteks Triinu Meriste Anna Karenina, Lii Tedre “Viimases näituses”, Külliki Saldre “Sekstetis á la carte”, Ene Järvis ja Liina Olmaru “Naeruta paigas”), kuid ju võib siis režiilises valearvestuses või lavastaja maitse- või tööoskuse puudulikkuses otsida põhjusi, miks osatäitja pingutused ei viinud seekord üle-eestilisse päristippu. Nominentide hulgas oli tänavu siiski ka uusi nimesid, kes varem pole nii “kõrgesse mängu” jõudnud. Liina Vahtrik “Emas” – nii noorelt ja sel tasemel mängida Gorki Ema on omaette saavutus. “Finaali” jõudnud Harriet Toompere puhul peaks “Surmale ja tütarlapsele” mõtteliselt juurde lisama ka kõrvalosade galerii “Põrgu wärgis”. Neile võiks nominentide sekka astumine tähendada ise juba suurt autasu. Kõrvalosa-nominentide nimekiri peegeldab mõneti ka naisnäitlejate võimaluste vähesust aastal 2005: kenad täpsed tööd, kuid mitte “elurollid” (M. Pohla, E. Reinold). Samas Pille Lukin, naiskõrvalosa auhinna pälvinu, oli “Õmblejannades” tõesti särav, päris ehtne pariisitar, tema puhul sulasid mängusituatsioon ja loomulik lavatemperament orgaaniliselt kokku.

M. K.: Pean oluliseks ka Anne Türnpu nominendistaatust. Kui lavastuste puhul selgus, et võrreldes eelmiste aastatega oli suurem stiilide paljusus ja tasemegi tõus, siis sama tahaks ju näha ka muudes kategooriates. Türnpu kogu tegevust ja teatrikeelt oleks ju mingis mõttes mugavam hinnata stiilis, á la parim omas vallas, kuid lõpmatuseni nõnda toimida poleks õiglane, saavutus ise konkureerib oma professionaalsuselt harjumuspärases võtmes lahendatud rollidega.

 

Eelneva valguses kinnitub igipõline väide: meestel on teatrist alati rohkem “võtta”.

R. N.: Naisnäitlejate töönappus oli veidi seletatav ka sellega, et suhteliselt palju tuli meestetükke: “Põrgu wärk”, “Tõde ja õigus. Teine osa”, “Misjonärid”, “Seitse samuraid”, “Kevade”, “Savonarola tuleriit”, ka väiksema osaliste arvu puhul: “Padjamees”, “Meeletu”, “Naine mustas”, “Piibel kahe tunniga”, “Johannese passioon”. Üks väheseid naistetükke oli  “Õmblejannad”, aga sealtki on esile tõstetud üks meesosaline – Ain Lutsepa Léon. Eliitklassi näitleja, kandev jõud, kes ei tule vist kuigi meelsasti (või targalt?) välja oma kaaluka-soliidse mõtleja rollist, ta on loonud endale küll väga laiad piirid, aga ikkagi piirid: usutav, mõtlev, kuulama panev, südamlik ja südamesse minev Lutsepp. “Õmblejannades” julgeb ta äkki kasutada peaaegu klounaadi, ulakust; mäng, kus on kerge ka libastuda, sest samal ajal on tegelase teema traagiline. Riskantne, aga siiski paljulubav tee. Lutsepp võiks veelgi proovida “teisi” mänguvõtteid, selles teada-tuntud tasemega vägevas näitlejas on varusid, särav komöödianäitleja näiteks. Kui korrata, et teatri pärisperemees on näitleja, siis paljud mõistavad seda igatsusena vaid nn traditsioonilise, psühholoogilis-olustikulise teatri järele. Ei, näitleja võib mängida igas laadis. Kui tugevalt astus sel aastal parnassile, nominentide astmele Tarvo Sõmer Rakvere teatrist! Merle Karusoo “Misjonärides” (ka külalisena NO99 “Seitsmes samurais”) oli Sõmer silmatorkav ja sõnumiselge, näib, et Karusooga töötades oli näitlejate intensiivsusaste tõusnud (ka Velvo Väli jt), oleks kui avanenud uks, kust mootori võimsust juurde keeratakse. Järelikult ka teiste mängureeglitega dokumentaalteatri puhul võib näitleja olla mõjuv.

Samas näib mulle, et peenemat sorti näitlejatööd ei osata või ei mallata enam vaadata. Ka mõned žüriiliikmed väitsid, et Aarne Üksküla Maurus on kuidagi väsinud. Mina küsin: miks Maurus ei või olla väsinud? See Maurus on rolli lavatraditsiooni nihutav uus tõlgendus: läbipaistev Maurus, näeme ta mõtteid, poolehoidu, valetamismotiive, sundsituatsioone, näeme, kelle eest ta midagi varjab, kelle eest mitte jne. Kui varasem teatri-Maurus on ikka olnud energiline, kätega vehkiv, sülge pritsiv, domineeriv ja veiderdav valetamisvirtuoos, kelle tuuma oli (pidigi olema!) raske aimata, siis nüüdne mõtlik ja kibe Maurus on vaataja ees oma mõtteviisi ja eneseunustuse avatuses. Rain Simmul oli ainsa näitlejana esile tõstetud kahes nominatsioonis: “Meeletu” peaaegu-monolavastus suuremate osade reas, “Tõe ja õiguse” Slopašev kõrvalosade kategoorias. Selle näitleja täiuslik aasta. Laureaadiroll, õpetaja Slopašev, meenutas, et kunagi mu kauges nooruses oli olemas ajakirjanduslik rubriik “Suuri õnnestumisi väikestes osades”, säärases rubriigis saaks Simmuli-Slopaševi vene kirjanduse tunnist kirjutada terve artikli, avades ühtlasi ta eluloo. Aivar Tommingase Karenini paigutamine kõrvalosade nominatsiooni võib olla mõneti tinglik. Kuid olgu pea- või kõrvalosa, Karenin on Ugala “Anna Karenina” professionaalseim esitus. Suurimat sürpriisi pakkus Meelis Rämmeldi Kiir (Ugala suvine “Suvi”), mis realiseerib peaaegu võimatu – et Eestis on võimalik Kiirt mängida teise nägemusega, teiste vahenditega kui siiani tehtud, eelmised, kuigi pisut erinevad Kiired on mängitud siiski ühe visiooni pealt. Rämmeldi Kiir üllatas tõsise ekstsentrika ja artistlikkusega, mis liitus tema alati loomuliku tõetundega.

M. K.: Kuigi see ei puutu otseselt meie žüriisse, näitavad Meelis Rämmeldi head loomingulist aastat ka rollid filmides “Stiilipidu” ja “August 1991”.

R. N.: Juhan Ulfsak (“Jänese aasta”, “Ema”) on põnev näitleja, kuid arutelu käigus jõuti üllatavale tõdemusele: kui kusagil teatris on praegu väga kindlakskujunenud ampluaad, siis on see Von Krahlis! Ka Ulfsak teeb enam-vähem seda, mida on teinud aastaid. Von Krahlis võiks nüüd malenuppe segi lüüa. Inimesel on annet ja kogemusi, et anda talle ka teistsuguseid ülesandeid.

M. K.: Samas ei vähenda see Ulfsaki “Jänese aasta” pisirollide galerii suurust, võimet kiireteks sisse-välja lülitumisteks ja selle üleüldise koomiksiesteetika taustal kasvatada nagu möödaminnes üles kas või see Kekkoneni-uurija monoloog.

R. N.: Laureaadiks krooniti lõpuks Rein Oja. On täiesti seaduspärane ja loomulik, et nominentide reas olid nii Rein Oja kui Tambet Tuisk,  “Padjamehe” parimad stseenid sünnivad nende kahe koostöös. Ja ometi eristub Oja oma suurema elu- ja lavakogemusega. Ta ei rabele, ei pinguta, vaid töötab ökonoomselt. Paradoksaalne: ega Oja ei mängi teistsuguses laadis või stiilivõtmes kui talle omane, aga ta on intensiivne – mis küll tuleneb Ojasoo lavastuse intensiivsusest, pealetükkivusest. Ja Oja on kontsentreeritum, ühtaegu salapärasem ja reljeefsem kui mõnes varasemas töös. Tupolski roll on tulemus, mille puhul ei näe vähimatki soovidajätmist.

M. K.: Nii Tupolski kui ka Kyuzo pole rollid, mis oleksid ühemõtteliselt peaosadeks mõeldud, aga Oja selle efekti saavutas, ja,  mis veel olulisem, mitte konteksti arvel või selle nõrkuse tõttu, vaid ikkagi sellega aktiivse suhestumise kaudu.

 

Seekord oli žüriil välja pakkuda mitu toredat ideed eriauhindade nominatsioonis.

R. N.: Kahju, et saime esile tõsta vaid ühe laureaadi. Mu meelest on kõige rohkem akumuleeritud just sellesse nimekirja – kõik nomineeritud teod ja ideed on südamele armsad. Lisaks Setumaa-fenomenile “Taarkale” väärinuks preemiat ka “Johannese passioon”, omaette nähtus praeguses teatripildis. Mitte seetõttu, et oli ainus luulelavastus – sisuliselt oli ta neid väheseid lavastusi, kus kõneks meie ajalooteadvus, looja probleem, tema paratamatu sõltuvus oma ajast. Teisalt tõestas lavastus kolme Juhani (Liiv, Smuul, Viiding) najal: sõltumata ajast on luuletaja ikkagi luuletaja, ja neil on omi asju ajada ka ühises aegruumis. Mängulaad, kus ei kopeerita ajaloolisi persoone, ja ometi lastakse aeg-ajalt mõne detailiga lipsata sisse midagi ainuomast konkreetsest luuletajaisikust. Mõni intonatsioon, silmavaade, pealiigutus, žest. Hõrk kombinatsioon.

M. K.: Kui “Taarkat” toetas ka teatav ühiskondlik foon, mis muidugi ei vähenda tegijate meisterlikkust see üles noppida ja ära kasutada, siis “Johannese passiooni” ideegi oli ootamatu. “Selle peale peab tulema.”

R. N.: Teatriaastal võinuks olla ka väga sümboolne valida laureaadiks hoopiski Aleksander Eelmaa ja Ivo Uukkivi kaksikroll “Adolf Rühka lühikesest elust”. Need polnud tavalised rollid, pigem sümboliseerisid kaks asjaarmastajast vennakest teatriarmastust, täie pühendumise ja suure tõsidusega mängivad nad laval Elevandi jalgu, varjudes Elevandi sisse. Sümbolväärtusega nominentide paar.  

 

Kokkuvõtteks?

R. N.: Teatripilt ei kujune ju täpselt kalendri järgi, see moodustub tajumatult, selgema ülevaate saaksime, kui jälgiksime jooksva mängukava kogumustrit. Väiketrupid on päris hästi konkurentsis. Ka osa suveprojekte. Ei jää märkamata, et nominentide reas pole Endlat, ka Vanemuist esindab ainult suvelavastus “Taarka”, mida hinnati pigem sotsiaalse sündmusena. Draamaosa on praeguses Vanemuises Tuhkatriinu seisuses. Samas on Ugala ja Rakvere teater täiesti pildil, eriti Rakvere kahe nomineeritud lavastusega. Jah, laureaatide nimekiri näitaks justkui äärmist Tallinna-kesksust, aga hääletustulemus on häälte summa. Ei saa ju ka geograafilise kaardi kohal auhindu jagada, siis oleks tegu lohutusauhindadega, mida need teatrid ise väga ei soovigi. Torkab silma, et nominentide hulgas pole mitme teatrijuhi lavastusi, ilmselt võib teatrijuhi amet nii ära väsitada, et looming jääb lahjemaks, võrreldes omaenda tipplavastustega. Ei saa ka unustada, et endisest juhtgrupist on kaks lavastajat läinud igaviku teele – Mati Unt ja Mikk Mikiver. Juhtgrupp on hõrenenud. Siin polnud mullu Toominga, Trassi, Komissarovi, Normeti, Raidi lavastusi. Äkki puudub terve põlvkond, seeniorid, kes mujal maailmas rõõmsasti töötavad. Kuid võib vaadata ka teisiti: teatripilti rikastas kohe Karusoo ja Nüganeni taastulek, Ojasoo tähelepanuvõitmine on püsinud, uus nimi võistluse “finaalis” on Ingomar Vihmar. Toompere tulemused olid ebastabiilsed, kuid ometi on ta võitja! Ja kui meenutada, et mullu anti talle näitleja-auhind, tänavu lavastaja oma, siis on ta säravas loomingulises vormis. Miks räägime taas lavastajatest? Nende käes on ligimese saatus – nii saali kui lava poolel. Teatri arengu saatus niikuinii. Vähem enesekesksust valikutesse!  

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht