Lavajõud ja sõjavägi

Meelis Oidsalu

Sander Puki „Biloxi blues” on peamiselt näitekunsti, mitte niivõrd teatrikunsti sündmus.        Tallinna Linnateatri „Biloxi blues”, autor Neil Simon, tõlkija Peeter Sauter, lavastaja Sander Pukk, dramaturg Maria Lee Liivak, kunstnikud Ellen-Alice Hasselbach, Annika Lindemann ja Sander Pukk. Mängivad Priit Strandberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Pääru Oja, Priit Pius, Piret Krumm, Kristjan Üksküla, Rain Simmul, Sandra Uusberg, Liis Lass. Esietendus 2. IV Tallinna Linnateatri Põrgulaval.        Teise maailmasõja aegseist Ameerika ajateenijaist kõnelev Neil Simoni „Biloxi blues” nägi menukalt rambivalgust New Yorgis Broadwayl 1985. aastal. 1988. aastal vändati sama näidendi ainetel Hollywoodis film. Aastal1992 tõi näidendi XVI lennu tudengitega Eesti Draamateatris lavale Ingo N ormet. Hollywoodi filmi vaatasin ära, see on ilge kräpp, näitlejatööd olematud, režii sültjas, magus ja propagandistlik. Normeti lavastuse videot kahjuks leida ei õnnestunud, nii jääb usaldada kirjasõna. Andres Laasik kirjutab XVI lennu õpiaastaid kokkuvõtvas artiklis, et „Neil Simoni „Biloxi blues” annab noortele näitlejatele tänuväärt rollimaterjali,  mis haakub suurepäraselt näitlejate ealiste parameetritega” ning et „melodraama kangelaslikest Ameerika noorsõduritest Teises maailmasõjas sai tänu tõsisele näitlejatööle tõeks”.*  

Samu sõnu sobib kasutada ka üheksa lendu hiljem lavakooli XXV lennu tudengite osalusel meie enda Broadwayl – Laial tänaval asuvas Tallinna Linnateatris – etendatu kohta. Sander P uki „Biloxi blues” on peamiselt näitekunsti, mitte niivõrd teatrikunsti sündmus ja sobib sellisena Tallinna Linnateatri lavale hästi. Noore lavastaja põhirõhk on läinud etendussituatsiooni hoolikale poleerimisele ja see on täiesti OK, sest  tegemist on ju ometi tudengilavastusega, millelt ei saagi nõuda veel sügavalt läbitunnetatud humanistlikku sõnumit (selleks läheb vaja elukogemust) või teatriesteetilist manifesti. Lavastuse visuaalia on mõõdukalt realistlik ja pragmaatiline. Põrgulava betoonseinad on jäetud alasti – militaarset ainest silmas pidades mõjub hall kivi pigem realistliku kui tingliku elemendina. Laval on stseenidesse elutruu ainelise atmosfääri toomiseks hädavajalik:  kasarmunarid ja -kastid. Ainsa, ent kõneka märgilise elemendina torkavad kujunduses silma taustal rippuvad, üheks suureks kardinaks ühendatud arvukad sõdurisärgid, meenutamas vaatajale asjaolu, et lavastus pole lugu ainult kuuest noorest sõdurihakatisest, vaid miljonitest noortest inimestest, kes jätsid maailmasõtta oma nooruse.   

Noorte meeste mäng, nagu öeldud, on priima, elukutselistel lavadelgi kohtab tänapäeval nii täpset ansamblitööd harva. Näidend pakub värviküllase rollipaleti loomiseks rohkelt võimalusi, Simon on loonud Biloxi baasi kasarmusse justkui Ameerika „sulatusahju” mudeli. Ühendriikide eri paigust Mississippi  osariiki väljaõppele saadetud noored ajateenijad kuuluvad eri rahvuslikesse (näeme laval iiri, poola, juudi jm päritolu noori ameeriklasi), varanduslikesse (esindatud on nii lumpeni kui ka jõukama haritlaskonna järeltulijad), usulistesse (kristlased ja juudid) ja seksuaalsetesse (selgub, et poiste seas on ka üks homoseksuaal) gruppidesse. Pole siis ime, et ahtasse kasarmuruumi suletud mehehakatiste eluvaated teravalt ristuvad ning konfliktid paisuvad aeg-ajalt kähmlusteks ja vaimseks vägivallaks. Detonaatorina ses lõhkeainelaos toimib poolakast töölisklassi esindaja, väeosa innukaim noorsõdur Joseph Wykowski (Pääru Oja). Wykowskit iseloomustavad kaaslased kui looma, kelle „tegevust dikteerivad füsioloogilised impulsid”. Wykowski on ka kirglik rassi- ja klassivihkaja. Pääru Oja ei ole sugugi nii loomalik, kui tegelaskuju iseloomustusist järeldada võiks. Väiklusele vaatamata on tal ambitsiooni  olla enamat kui pelgalt impulsside ori.       

Lavastuse teises stseenis, kus poisid esimesel kasarmupäeval oma ülema seersant Toomey  (Rain Simmul) ette rivistuvad, on Wykowski ainuke, kes Toomey ehmatavalt otseütlevast sõjaväelaslikust suhtlusviisist ei kohku. Pigem seirab ta silmanurgast hoolikalt Toomeyt ja vaatab hukkamõistvalt oma kaaslaste valereaktsioonide peale, aimates ette seersandi pedagoogilist meetodit ja sellest tulenevaid alandavaid karistusi. Wykowski on kohaneja, ellujääja tüüp, kel siiski oma au ja väärikus olemas: suudab ta ju oma viha „juudi tõusiku”  Arnold Epsteini (Karl-Andreas Kalmet) vastu maha suruda, kui viimane on oma naha turule toonud ja mehisust näidanud, et päästa terve rühm karistusest.     

Pääru Oja Wykowski kõrval särab Kalmeti intrigeeriv ekstsentrik Epstein. Kui Pääru Oja mängib ekstraverdist Wykowski rõhutatult  väliste vahenditega (iga tema primitiivse vaimu värelust on võimalik näoilmest, silmapilgutusist, ihuliigutusist lugeda) häälekalt kohalolevaks – Wykowski ei tunne end kasarmus mitte ainult häbematult koduselt (väidetav pidev onaneerimine), vaid sõna otseses mõttes kodustab oma domineeriva olekuga võõra keskkonna, kehtestades seal jõuga oma reeglid –, siis Kalmeti Epstein, vastupidi, on häälekalt eemal. Ta on enesesse suletud, ekstsentriline,  ent võitlejahingega nohik. Kalmeti äärmiselt vaoshoitud kehakasutusest, peamiselt suumuigutustest joonistuvat rolli jälgides on kogu aeg tunne, nagu oleks osav snaiper end laskepositsioonile sisse seadnud. Vaataja teab juba enne lasku, pelgalt laskeasendi veenvuse põhjal, et tegemist on osava laskuriga. Pääru Oja päästik on, vastupidi, seatud aga väga hellale režiimile: igas stseenis tulistab ta salve tühjaks, ammendab vihaste valangutega mõne oma karakteri  tahkudest. Mõlemad tüübid vajavad rolli õnnestumiseks märkimisväärset jõudu: üks selleks, et täpsuslaskuri käsi pikast varitsusest värisema ei hakkaks, ja teine selleks, et tühjaks tulistatud salv uuesti ja uuesti laadida. 

Kogenud Rain Simmul kombineerib neid kaht näitlemisviisi, seersant Toomey roll on ootuspäraselt korralik. Ka lavastuse ühes nauditavaimas  stseenis, kus näeme erru saadetavat purupurjus Toomeyt oma „lemmikõpilase” Epsteiniga kummalist lahkumispidu pidamas (Toomey käsutab relva ähvardusel Epsteini endaga jooma, ähvardab ta maha lasta ning lubab lõpuks Epsteinil ennast karistuseks terve rühma ees kätekõverdusi tegema panna), ei avane Simmuli tegelaskuju inimlik pale. Ta jääb ikka ja üdini sõduriks, oskamata olla erus, s.t keegi muu kui sõdur. See on Toomey traagika. 

Simmuli tegelaskuju tunnustavalt vihkavast olekust ilmneb, et ta austab ja võõrastab Epsteini ühepalju. Paradoksaalsel kombel Epstein ehk ongi Toomey andekaim õpilane, sest olenemata sellest, et ta keeldub allumast armee distsipliinile, eeldab tema hull järjekindlus, millega ta Toomey distsipliinikultusele vastandub, tohutut enesedistsipliini.         

Karl-Andreas Kalmeti sõjaväelaslik rangus, millega tema tegelaskuju on ankurdatud intellektuaalsesse ja mitte niivõrd psühholoogilisse ekstsentrilisusse, ähvardab hetkiti taandada  Epsteini pelgalt juutliku anarhismiidee kehastuseks. Tema käitumist juhib talmudi loogika: „Sa kaalud asja mõlemast küljest ja valid poole, mis tundub huvitavam. Muidugi, kui su vastane pole seda juba enne sind valinud”. Epsteini saatus Teises maailmasõjas viitab sellele, et Simon näeb temas juutliku kohanemisvõimelisuse idee kandjat: „Arnold Epstein kanti teadmata kadunute nimekirja ja tema laipa ei leitudki. Aga ta oli osav poiss. Väga võimalik, et ta on  hoopis kuskil Kreekas ja õpetab filosoofiat”. Seda tunnet suurendab veelgi asjaolu, et minajutustaja Eugene Morris Jerome (Priit Strandberg) ütleb neid sõnu etenduse lõpus helge ja optimistliku rahuga. Ehk on Eugene’i kõrval Epstein autori unistuste alter ego, selline inimene ja juut, kes Simon/Eugene ise oleks soovinud, kuid ei julgenud ega osanud olla?     

Kui Simmuli, Kalmeti ja Oja osatäitmised on jõuliselt ja oskuslikult artikuleeritud teatraalsed  etteasted, siis Kristjan Üksküla Hennessey ja Priit P iusi Don Carney on vahetumad. Ometi ei tähenda nende kahe näitlejatöö mahedam artikuleeritus tegelaskujude lihtsustatust, pigem vastupidi: kui Kalmeti Epsteini ennustamatust saab taandada mingile ideoloogilisele hoiakule (võib öelda, et see talmudist mõjutatud hoiak defineerib suurel määral Epsteini tegelaskuju), siis Hennessey saladuslikkus ei ole taandatav tema homoseksuaalsusele. Üksküla  silmist kiirgab vaimset rahu ja väärikust, ta on oma kasarmukaaslasist märgatavalt küpsem (ehk on see tingitud asjaolust, et ta lavakooli viimase lennu vilistlasena ongi näitlejana küpsem?). Kui Epstein annab oma väärikuse allikaist igal võimalusel häälekalt teada, siis Hennessey selgelt tajutav vaimne kohalolek jääb lõpuni lahti mängimata ning hakkab seetõttu oma intensiivse hääletusega painama. Hennessey narikaaslast, Priit P iusi Don Carneyt, vaevab vastupidiselt Hennesseyle peamiselt nooruklik ebalus. Niisama tugevalt kui Üksküla kiirgab tuvastamata allikaga enesekindlust, õhkub Piusi Carneyst ebakindlust, mille allikas jääb samuti lõpuni teadmata. Eugene’i suust kuuleme, et Carney ei pea sõjastressile vastu ning lõpetab neurootikuna hullumajas. Piusi Carney olekus oligi pidevat vaikset neurootilisust, häiritust, ebamugavust, mida olen märganud ka ühes Piusi varasemas rollis (Diana  Leesalu lavastuses „Suur mees juba”).       

Ajateenijate kuuikust jäid kõige väetimaks Priit Strandbergi kirjanikuambitsioonidega minajutustaja Eugene ja Henrik Kalmeti kretiinist Roy Selrigde, ent siin on osa süüd ka autoril. Strandbergil oligi mõnes mõttes tänamatu, konferansjeelik, ümberjutustav roll. Samuti ei andnud Neil Simoni tekst Henrik Kalmetile võimalust muuks kui Ameerika noortefilmidest tuntud koomilise kretiinitüübi kehastamiseks, aga sellega tuli ta, kui publiku reaktsioonide  pealt otsustada, igati tublisti toime. Eugene’i pruuti Daisyt kehastanud Piret Krumm suutis aga oma esinemisega mõjuda märksa mitmekihilisemalt, kui episoodiline roll temalt eeldanuks. Nii imelikuna kui see ka kõlab, avaldub lavastuse üks problemaatilisemaid elemente publikumenus, publiku ja lavastuse omavahelises semulikus suhtluses. Teatrietendus iseeneses, olemuslikult, on äärmiselt delikaatne sündmus. Hulk võõraid inimesi koguneb ruumi,  et olla tunnistajaks teiste inimeste intiimsetele elusündmustele, probleemidele, hirmudele, saladustele. Ja kui siis publik tervitab tegelastevahelisi, ka kõige tõsisemaid homofoobia, rassismi, või rullnoklikkuse ilminguid heakskiitva römina ja irvitustega (sest autor on iga mõttevahetuse vaimukustega varustanud ja näitejuhi osavus neid vaimukusi veelgi libestanud), tekivad tahes-tahtmata küsimused etendussituatsiooni eetilisuse kohta.   

Kui teatrit pelgalt aja teenimise, hetke fetišeerimise viisina käsitada, siis peakski see ilmselt pakkuma muu hulgas ka võimalust irvitada vastutustundeta selle üle, mille üle päris elus naerda ei saa. Etendus on ju kaduv, karnevalilik hetk, sellest ei jää mingit püsivat jälge, miks siis mitte (vale)häbita lavajõudu süüdimatule säramisele kulutada. Kui aga teatrit pidada lahinguväljaks, kus eluõiguse pärast võitlevad eluhoiakud, siis kerkib „Biloxi blues’i” säravate osatäitmistega seoses küsimus: kas lavakooli poisid ikka ise said aru, mille nimel nad oma lavalahingut peavad? Teiste sõnadega: kas peamiselt etendussituatsiooni paraadlikust sujuvusest lähtuv teater saab olla eetiline?         

Et mind valesti ei mõistetaks: eelöeldu ei pisenda kuidagi Sander Puki ja tema siira ning entusiastliku näitetrupi ühistöö teatritehnilist väärtust. Elmo Nüganen on särav pedagoog, kui ta oma noored ajateenijad juba enne teatrikooli viimast kursust nii distsiplineeritud teatrit suudab tegema veenda. Ja nagu iga väärt õpetaja, väärib ka Elmo Nüganen oma Arnold  Epsteini.       

* Andres Laasik, Pööramise aja lapsed. – TMK 1994, nr  5, lk 19–26.