Kuues lend

Rait Avestik

Viljandi teatritudengid tiirutasid siin ja seal, nokkisid seda ja teist ning maandusid näitlejatena Pärnus.

Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti VI lend on lõpetanud. Seega on nüüd Eesti teatris juures 10 näitlejat-lavastajat. Kuna kaheksa neist (Sten Karpov, Liis Laigna, Triin Lepik, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Veljo Reinik, Kaili Viidas ja lavastaja Sven Heiberg) on juba kinnitatud Pärnu Endla koosseisu, jääb üle ainult loota, et Tiit Palu tegi sama hea diili kui näiteks Ugala mõni aasta tagasi.

Nagu selle lennu koduleheküljel kirjas, ei ole selle seltskonna näitlejad-lavastajad tõesti tundmatud. Kuigi see tuntus-tundmatus on suhteline, ei meenu, et viimased Viljandi kooli lennud oleksid end nii nähtavaks laotanud. Esimene, efektne ja (nagu nüüd on selgunud) efektiivne kohtumine selle lennuga toimus aasta tagasi Peeter Raudsepa lavastuses “Müsteerium Buff”. Nimetatud Dario Fo näidendiga suutis lavastaja või õigemini näitejuht aktiveerida noorte näitlejate võimeid ja oskusi, mis võisid ilmselt Pärnu teatri loomingulisel juhil aidata teha otsust pea terve lend “ära osta”. Esmapilgul estraadlikus esinemises paistis kiiresti silma peen töö tüpaažiga, kõneaparaadiga, enda kehtestamisega (suhtes publikuga) ja muu taolisega. Raudsepa meisterlikust pedagoogilisest lähenemisest sündinud üsna väärt teod ehk esinemised hakkavad loodetavasti värskeid näitlejaid üksikisiku (näitleja) tasandil selle va lati teemaga kummitama. Kui “Müsteerium Buff” oligi eelkõige (vähemalt mulle tundus nii) just noorte näitlejate esitlemisena ja reklaamina vormitud, paistes silma sellega, et lavastaja oli end üsna tagaplaanile jätnud, siis teise kahe diplomilavastuse puhul oli tunda juba rohkem lavastaja pretensiooni, mis mingis mõttes osutus plussiks ja mingis mõttes millekski muuks.

Anton Tšehhovi “Kolme õega” jätkas lavastaja-koreograaf Oleg Titov katsetusi draamateksti ja selles peituvat edasi anda liikumisega. Jäänud küll rohkem tekstile truuks kui aastataguses “Libahundis”, on “Kolmes ões” sedavõrd palju “tekstiasendusi”, et lavastus (mälupildis) üsna kineetiliseks kujuneb. Läbimõeldud idee, õnnestunud tekstiesitamise, näitlemise ning liikumise sünteesimise puhul võib tulemus olla tõesti tähelepanuväärne, sest saab ju liikumisega (tantsuga) anda edasi seda, mida verbaalselt või füüsilise staatikaga on raske või võimatu teha. Selles mõttes on “Kolm õde” Titovil hea valik: väliselt ei juhtu seal eriti midagi, kuigi näriv pinge ja “hõõguv tuli tuha all” on permanentselt kohal, ja neid emotsioone liikumisega edastada oleks meisterlik ja aktiveeriks vahest nii mõnegi vastuvõtukanali uue, varem rakendust mitte leidnud soone või tsooni. Üksikult võttes tegid näitlejad Triin Lepik (Olga), Liis Laigna (Maša), Kaili Viidas (Irina), Sten Karpov (Veršinin), Jaanus Mehikas (Tusenbach), Veljo Reinik (Soljonõi), Priit Loog (Andrei) ja Sven Heiberg (Tšebutõkin) hea ja võib-olla vähem hea rolli või esinemise, kuid lavastustervik mõjus siiski mõnevõrra hõredana. Sest ilmselt on keeruline luua tugevat tervikut, kui sisemine pinge on  asendatud välise pingega. Ja mulle tundub, et seda välist pinget (mis tegelikult ju peaks edasi andma sisemist pinget), on keeruline saavutada, kui tegu pole igapäevaste liigutustega. Kokkuvõttes kujuneb kõik lihtsalt markeerimiseks

Enda kui näitleja mõnevõrra uusi tahke näitasid diplomandid Kalju Komissarovi ja Sven Heibergi lavastuses “Fortinbras jõi end täis”. Janusz Glowacki allusioon Shakespeare’i “Hamletile” või pigem jant-metatekst  oli pehmelt öeldes segane, millest aga näitlejad ei lasknud end segada ning muudkui avanesid ja küpsesid… Kuna tegemist on vististi ka Sven Heibergi ühe diplomilavastusega, siis oli selles loogiliselt näha rohkem pingutamist lavastusjoonisega, lavastaja pretensiooniga (ilmselt kahasse siiski Komissaroviga). Kolmanda diplomilavastuse olulisust näen muu hulgas ka selles, et kui kahes eelmises lavastuses jäi mõnel näitlejal oma töös midagi vajaka või kahvatuks, siis “Fortinbras” pakkus enda kohendamise võimaluse, mida loomulikult ka edukalt kasutati.

Lavastaja Heibergi tööna teame aga eelkõige eelmisel aastal Rakvere teatris esietendunud  noortelavastust “Kuidas elad?… Ann?!”. Aidi Valliku samanimelise teose lavastamise eest sai trupp eesotsas Heibergiga sel kevadel ka ASSITEJ Eesti keskuse tähelepanuteatri preemia. Lavastaja eksponeeris oskust töötada näitlejatega ning seega oli ta sel korral end veel üsna tagaplaanile jätnud.

Eelmisel suvel mängiti end tuttavaks ka paljudele maainimestele, kui Rändteatri egiidi all esineti Katri Aaslav-Tepandi lavastatud laada-lustimänguga “Kilplased”. See kerge meelelahutus, mis õigel ajal ja õiges kohas on täitsa asja- ja ajakohane, tuletab siiski meelde, et heas mõttes tavapärast, keeruliste rollijooniste ja -lahendustega, tugeva lavastajakäekirjaga lavastusi ei saanud see lend teha. Mitte et praeguse seisugagi midagi viga oleks, aga kas tudengid kogesid ka sellist terviku või selge kompositsiooni tunnet, et tea. Samas polegi see jälle nii oluline, sest ilmselt ja loodetavasti kogevad nad seda õige pea Endlas ja meie koos nendega.

Ilmselt pole teatrimaastiku soppides kolajatele võõrad ka uued lavastajad Jaanika Juhanson ja Kati Kivitar, kellest esimene jätkab Tallinnas asuva Teatrilabori kunstilise juhina ja õppejõuna Viljandi kultuuriakadeemias ning teine magistriõpingutega muusika- ja teatriakadeemias. Juhansoni diplomilavastused  K. Tšukovski – J. Juhansoni – K. Jancise jõulumuusikal “End-Sa-Pese” Ugalas, E. Tode “Laste Maailm” ja J. Krossi “Mardileib” raadioteatris, metafüüsiline ja hämar otsing-katsetus “KrabattabarK” Kultuuritehase katlamajas ja mõned väiksemad värinad veel annavad tunnistust tema soovidest ja julgusest väljenduda interdistsiplinaarselt. Oma elu ei tee lihtsaks ka Kivitar, kes suutis “reality-lavastusega” “Paar” arvatavasti mõnedes ringkondades võrdlemisi pingelise arutelu tekitada. Ka teine lavastus või koordineering, mida tootis fraktsioon TV@tack, liigub või õigemini seisab teatri ja millegi, mis vajab elektrit, piiril. Tegemist siis audiolavastusega “Jälgides kaljukitsede kõnnakut”, mille teksti autoriteks Jüri Ehlvest ja lavastaja ise. Ootan tõsise huviga kahe naislavastaja tõsisemat lendu ja loodan, et nad oma elu kergeks ei tee. Samad soovid tervele lennule.