Kutsus kokku külalisi

Tänavune A-festival, millega tähistati ühtlasi Tartu Üliõpilasteatri 20. aastapäeva, oli hübriid teatrifestivalist, suguvõsakokkutulekust ja sünnipäevapeost.

MARITE H. BUTKAITE

Tartu Üliõpilasteatri VIII rahvusvaheline A-festival 10. – 13. X Tartus.

Kui ma Tartusse õppima tulin, tähistas Tartu Üliõpilasteater (TÜT) oma kaheksandat aastapäeva. Tasapisi hakkasin käima vaatamas nende lavastusi ja nii said ka sealsed inimesed tuttavaks. Võib öelda, et lisaks Tartu ülikooli ametlikule kirjanduse ja teatriteaduse õppele sain TÜTist ka alternatiivse täienduse. Oli võimalus näha selle teatri kasvamist ja tutvuda näitekirjandusega, mida muidu poleks kohanud või mis on kutselises teatris jõudnud lavale alles hiljem (näiteks Sarah Kane’i, Daniil Harmsi, Aleksandr Vvedenski jt teosed).

Sel sügisel tähistas TÜT kahekümnendat aastapäeva. Inimelus pole see ehk väga pikk aeg, kuid teatri ja (mõtte)koosluse puhul on tegemist arvestatava teetähisega. Lastehaigused läbi põetud, enam-vähem mõistus peas ja selge suund, kuhu poole edasi minna. Oma praeguses vanuses on TÜT saavutanud kultuurimaastikul selge positsiooni ja püsivuse, olles nii teatrihuvilistele võimaluseks ja hüppelauaks. Aja jooksul on TÜTi laval käinud palju inimesi, kellest hiljem on saanud kutselised kultuuripõllu kündjad. See, et uues lavakunsti­kooli või Viljandi kultuuriakadeemia lennus on mõni tütikas, on juba pigem reegel kui erand.

Kalev Kudu asutatud teatris on kaadrivoolavus suur, ent selles on ka oma võlu. TÜT on kui peatuspunkt, kus sõelutakse välja need, kes jäävad korraks, ja need, kes lähevad tõsisemalt edasi. Olgu nendeks siis tulevased elukutselised või need, kellele on tudengiteatrist saanudki elu ja kutse. Näitlejana on TÜTi püsima jäänud Peeter Piiri, lavastajaks on sirgumas Enor Niinemägi ning samuti on veel aktiivseid vilistlasi, kes noortega koos mängivad.

Milleks on vaja tudengiteatrit? Põhjusi on mitu. See pakub publikule alternatiivi ja võimaluse vaadata lavastusi, mida muidu ei näeks. Killuke punki ja hullust, mida kutselises teatris ei kohta – üliõpilasteatrid saavad sellega rohkem riskida. Nad küll pakuvad esteetilisi kunstilisi kogemusi, kuid neil on ka teine eesmärk – kasvatada, anda võimalus areneda, näha maailma. Stuudiotöös ja proovides osalevad noored omandavad oskusi, mis tulevad kasuks ka igapäevaelus, mitte ainult laval. Samuti saab sõna otseses mõttes maailma näha, sest lavastustega külastatakse välisfestivale ning teiste riikide tudengiteatrid käivad Tartus.

Moskva teatri Eskiisid Ruumis lavastus „Vene rokk“ on midagi etenduse, performance’i, rokk-kontserdi ja muuseumikülastuse vahepealset.

Pressifoto

Juba kaheksandat sügist pole „Draama“ Tartu ainus sügisene teatrifestival. TÜTi korraldatav A-festival toob kohale teiste riikide teatrid. Algselt ühe vestluse käigus uitmõttena sündinud festivalist on aastate jooksul saanud traditsioon. A-festival võib tähendada nii absurditeatri kui ka alternatiivse teatri festivali või kõike muud, mis algab tähega A. Külaliste hulgas on esindatud teised üliõpilasteatrid ja ka kutselised kooslused, kellega lavastaja Kalev Kudu on koostööd teinud. On truppe, kelle kohalolek on juba iseenesestmõistetav (näiteks Moskva autoriteater Eskiisid Ruumis, Liège’i kuningliku ülikooli teater jt). Kõik see on teretulnud, sest annab panuse (Tartu) kultuuriellu ja võimaldab näha midagi muud – alternatiivset, absurdset, teistmoodi.

Kaheksas A-festival oli sõprusteatrite koosviibimine, mille tugevaks alltekstiks TÜTi 20. aastapäev. Lisaks etendustele avati Tartu üliõpilasmajas teatri ajaloole pühendatud näitus ja korraldati vestlusringi vormis intiimne konverents. Kolmel päeval tähistati rõõmu üliõpilasteatri olemasolu üle, meenutati toimunut ja kiigati tulevikku. Selle sügise A-festival oli hübriid teatrifestivalist, suguvõsakokkutulekust ja sünnipäevapeost.

A-festivali lavastustest kõik neli näitasid, millised on üliõpilasteatrite erisugused võimalused, teatrikeel ja teemavalik. Oli poeesiat, muusikalist muuseumi, ühiskonnakriitilist farssi ja ka tõsiste teemade lahkamist. Teatri Eskiisid Ruumis lavastus „Vene rokk“ oli midagi etenduse, performance’i, rokk-kontserdi ja muuseumikülastuse vahepealset. Peale paari näitleja oli selle üheks kandvaks tegelaseks Vene rokkmuusika ajalugu, mille taustal ärkasid ellu erisugused kujundid ja sümbolid. Mitmelgi hetkel ähmastus piir publiku ja etendajate vahel ning vaataja võis avastada end osana stseenist. „Vene rokk“ andis aimu, mis on vene hing ja köögipidu, mille kohustuslikuks osaks on muusika. Viimases stseenis kutsuti peole ka publik. Selles lavastuses analüüsiti nii ruumi kui ka seda, mis on üldse teater.

Hoopis teisest ooperist oli Belgia Liège’i kuningliku üliõpilasteatri „Avatud ruum“. Esmapilgul humoorikas vaade kontoriellu ja seal toimuvale, kuid samuti näidati selle trupitööga ka inimloomuse tumedamat poolt. Tõsise teemaga jätkas ka Gruusia Sandro Akhmeteli nimeline riiklik draamateater lavastusega „Naise keha kui lahinguväli“, mille teemaks naised ja sõda. Etendusel puudus küll tõlge, kuid kahe näitlejanna jõulise psühholoogilise mängu kaudu jõudis kohale kogu valu. Võõrustaja TÜT oli esindatud sõnalis-poeetilis-absurdse lavastusega „Mingi hulk kõnelusi“.

Ehk saab TÜT kümne aasta pärast tähistada järgmist teetähist ja süüa torti, millel küünaldest moodustuvad kolm ja null, ning tagasi vaadates öelda, kas on saavutatud see, millest unistatakse praegu. Esiteks on vaja edasi kesta, teiseks saada oma maja ja seeläbi leida võimalusi ka selleks, et projektide asemel võtta suund repertuaari­teatrile. Elame ja näeme, nii teatris kui ka mujal.