Kus ma olen, kui ma ei ole siin?

Kuhu kõik pagevad, miks muutub kohalolek – nii elus kui ka teatris – järjest raskemaks?

BARBARA LEHTNA

Jõuame autoga kuhugi, kuid meil pole aimugi, milliseid tänavaid pidi sõitsime. Teeme hommikuputru, aga seejuures võime vabalt kuulata kaaslase eelmise päeva kokkuvõtet ja teha ise päevaplaani. Esitame proovis teksti, ent samal ajal mõtleme järgmise suvelavastuse graafikule ja pähe tükivad pildid lapse eelmise õhtu lasteaia lõpupeost. Me oleme justkui siin, aga tegelikult oleme kusagil mujal.

Pole oma mures üksi. See artikkel toetub viimase aasta vältel Sõltumatu Tantsu Laval läbi viidud loomeuuringule ning selles püütakse mõtestada, kuhu inimesed pagevad ja miks muutub kohalolek – nii elus kui ka teatris – järjest raskemaks. Minu huvi käsitleda seda teemat tuleneb tähelepanekust, et tihtipeale ei ole ma enam siin: mõte ei püsi kohal ja millegipärast avastan end järjest rohkem vaimselt rööprähklemas. Kui võrdlen praegust olukorda paari aasta tagusega, siis näen, et varem suutsin tööle jõudes, s.t prooviruumi sisenedes jätta kaerahelbepudru ja argipäevakripeldused ukse taha, nüüd aga eksleb mõte üha rohkem ringi ja otsib pidevalt midagi.

Otsustasin käsitleda teemat lavakunstide kaudu, sest lavastajana tunnen neid kõige paremini ning pealegi on teatrilaval kohalolu ülitähtis. Kolleegidega vesteldes sai ruttu selgeks, et ma pole oma mures üksi, ning tõdesime, et ükskõik kui kogenud ja treenitud teatritegija ka poleks, keset digirevolutsiooni oletatavat kulminatsiooni ei pruugi seni omandatud meetodid enam aidata, sest me ise oleme muutunud. Kui varem räägiti kerge muhelusega, kuidas näitlejad mõtlevad laval õhtusöögimenüüle, siis nüüd võib juhtuda, et teatritegija kaob sootuks kusagile informatsiooni otsimise-saamise virvarri ning pidevalt tiksub kuklas uue aja hirm FOMO (fear of missing out – kõrvalejäämise tunne), mis võib tekitada rohkem muret kui vale menüüvalik.

Siin ja praegu. Enne kui saab edasi minna, tuleb ühise lävepaku huvides defineerida kohalolu mõiste. Teatriteaduse doktorant Kadi Haamer on oma 2011. aasta uurimuses iseloomustanud näitleja psühhofüüsilist valmisolekut kui intensiivset kehalist ja vaimset, teadlikult energeetilist valmisolekut reageeringuteks.1 Ehk siis kui teatritegija seisundit, millal näitleja vaim ja keha on ühenduses ja teenivad püstitatud ülesannet.

Üks Euroopa mõjukamaid teatriteadlasi Erika Fischer-Lichte on püüdnud kohalolu mõtestada vastandumise kaudu. Ta kirjutab, et kui enne 1960. aastaid tegeles teater pigem representatsiooniga ehk juba olemasoleva vahendamise või taastootmisega, siis pärast seda otsitakse teatris siin ja praegu olemist.2 Publik läheb teatrisse ja tahab siin ja praegu näha laval inimest, kes teeb midagi just nüüd ja teesklusteta, olles mõtete ja kehaga asja juures.

Muidugi kuuluvad mõlemad definitsioonid aega, mil (info)olud olid teistsugused: fraasidel „tõejärgne ajastu“ ja „klikinälg“ ei olnud veel tähendust ning ilmselt ei suudetud ettegi kujutada, millisel kujul ja määral hakkavad need nähtused elu kujundama. Arvan, et seda ei hoomata veel praegugi.

Kui asetada kohalolu argiellu, võib öelda, et see on võime märgata intensiivselt oma ümber toimuvat, seda tõlgendada ja sellega suhestuda. See selgitab, miks kohalolu on vajalik ning miks muretsetakse, kui see kipub kaduma. Kohaloluta sünnib olukord, mis võib olla ohtlik nii inimese füüsilisele kui ka vaimsele tervisele, samuti halvenevad kergesti suhted lähedaste ja töökaaslastega. Kaob kontakt iseenda ja teistega.

Mida ette võtta? Kuidas saada selle uue maailmakorraga hakkama ja treenida oma mõttemaailma, et inimolemuse üks alustalasid ei kaoks? Et inimesest ei saaks automaatselt toimetav robot. Kuidas püsida ülesande juures, mis parasjagu käsil – olgu selleks laval Shakespeare’i teksti esitamine või koosolekuruumi seinal slaidikavaga tutvumine?

Rimini Protokolli lavastuse „Uncanny Valley“ („Õõvaorg“) tarvis loodi robot, saksa kirjaniku Thomas Melle võimalikult täpne koopia.

Rimini Protokoll

Teematrellid. Üheks ajastumärgiks on märksõnade ehk hashtag’ide ehk teematrellide kasutamine – ikka selleks, et teha elu tulemuslikumaks ja info kiiremini kätte saada. Teematrelle kasutavad nii valitsusasutused, teatrid kui ka eraisikud, et lihtsamini infot levitada. Üks populaarsemaid teematrelle on #mindfulness ehk maakeeli „ärksus“ – just see on hakanud ühismeedia veergudel asendama sõna „kohalolu“.

Aga mida soovitatakse ärksuse saavutamiseks või hoidmiseks? Küll (juhitud) meditatsiooni, küll hingamis- ja venitusharjutusi jpm. Neidsamu võtteid kasutatakse ka teatris, et meeskond ühiselt ruumi kokku saada ja seal hoida. Teatri üheks alusmõisteks on Eugenio Barba kasutatud „argikeha“: see on keha, mis on harjunud liikuma argiste toimetuste teenistuses ja mida peab teatritöö tarvis häälestama. Kasutatavad meetodid (olgu selleks jooga, tähelepanumängud või lihtne võimlemine) peavad sisaldama ka tööd etendaja vaimse poolega – kehaga koos peab soojenema ka mõtlemine ja loodetavasti on tulemuseks seesama ärksus. Kardan, et 1993. aastal välja antud teose autor ei osanud ette näha, kui väga segavaks võib osutuda infoühiskonna areng, mis 1990. aastate alguses astus alles esimesi samme.

Siiski võin loomeuuringu vältel peetud praktikapäevikusse süüvides öelda, et argikeha mõiste ja Barba soovitused toimivad endiselt, ent tahavad kohandamist praegusesse aega. Näiteks sai selgeks, et etendajatel on proovides vähem probleeme, kui soojendusharjutused haaravad kaasa võimalikult palju meeli – peale puudutuste peavad nad sisse lülitama ka haistmise või hoopis maitsmise.

Nii tuleb tõdeda, et hoolimata keha evolutsioonist ei ole inimene veel sealmaal, et arvuti kombel ragistada mitut rasket ülesannet korraga – ühel hetkel kuumeneb keskprotsessor üle ning valida jääb tegevuse ebaõnnestumise ja aju ümberlülitamise vahel. Minu rõõmuks on kolleegid valinud teise võimaluse.

Aeglustamise kütkeis. Kas selles ongi probleemi lahendus? Kas peame endale teadvustama, mis meiega toimub, ja püüdma alistumise asemel ennast distsiplineerida? Kustutama telefonidest inforakendused ja õhtuti magama minnes sinise ekraani asemel vaatama hoopis kaaslasele otsa?

Utrechti etenduskunstide festivali „Spring“ („Kevad“) tänavune ühendav teema oli robotid laval. Programmi tõmbenumber oli Euroopa üheks põnevamaks teatriühenduseks peetava Rimini Protokolli lavastus „Uncanny Valley“ („Õõvaorg“), mille tarvis oli loodud robot, saksa kirjaniku Thomas Melle võimalikult täpne koopia. Lavastuses tuginetakse mõttele, et kui Melle on inimesena bipolaarne ja temale ei saa kindel olla – Melle on jätnud ilmumata raamatuesitlustele ja vihkab intervjuude andmist –, siis robot on alati usaldusväärne.

Etendust oli põnev jälgida: nii publiku ahhetamist kui ka roboti katkendlikke liikumisahelaid ja tema järgi programmeeritud valguslahendusi. Igasugune inimfaktor on sellest lavastusest kadunud – piirdutakse vaid sellega, et lavatehnik vajutab etenduse alguses stardinuppu. Seejuures polegi see lavastaja Stefan Kaegi sõnul nii erinev igaõhtusest tavateatrietendusest, kus valgus- ja helikujundus on samuti juba ette programmeeritud ning sõltub tihti vaid paarist nupuvajutusest. Teater optimeerib nagu teisedki valdkonnad, miks mitte siis vähemalt eksperimendi korras minna veelgi kaugemale ja kaotada lavalt ka näitleja.

Milliseid tundeid see lavastus tekitas? Selge see, et roboti vaatamine ütleb vähem roboti ja hoopis rohkem vaataja kohta. Roboti agentsus on vaataja agentsus ning see, mida ta ütleb või kuhu ta oma silmad suunab, on otsustatud mitu kuud enne esietendust. Laval puudub igasugune kohalolu, ent sellest hoolimata on publiku silmad suunatud lavale. Mulle tundus, et publik jälgis tol õhtul etendust pingsalt ning kuigi roboti viimasteks sõnadeks olid, et plaksutada pole vaja, kuna teda nagunii seal enam ei ole (ta lülitub peale viimaseid sõnu automaatselt välja), kostitas publik teda marulise aplausiga. Võib-olla seda ongi meile vaja, et meie meeled haarataks teatrisaalis nii, nagu olen püüdnud proovisaalis haarata oma näitlejate omi.

Maailm 4.0. Neljas tööstusrevolutsioon, Industry 4.0 – tõenäoliselt tuttav väljend maailmauudistega kursis olijatele. Inimeste asendamine robotitega tootmise ja töökultuuri optimeerimiseks, mille esimese näitega puutume kokku igaõhtusel poetretil, kui ise oma kauba müügiroboti skanneri alt läbi piiksutame.

Teater 4.0 – ilmselt veel võõras väljend, mida õigupoolest pole olemaski, sest teater vist alles otsib oma kohta ja kohalolu selles maailmas, kus oleme end järsku avastanud. Probleemgi tundub alles uus, tihtipeale kipume kultuuri­inimestena harjumuspäraselt eemalt vaatama, et oma järelduste põhjal siis ühiskonda peegeldada. Mõnikord me kipume unustama, et oleme ka ise selle ühiskonna osa ning teatrikooli diplomiga ei jagata saadikupuutumatust.

Ma ei tea, kuidas neile küsimustele, mida olen siin esitanud, vastata, kuid võib-olla ongi esimene samm neid küsimusi üldse esitada. Mõelda, et võib-olla on midagi tähtsamat kui see, milline partei on parajasti võimul (seda enam, et see on nagunii sümptom, mis jutustab meile märksa suuremat lugu) või mida teeb kütuse hind. Kardan, et niimoodi võime oma mõttemaailma kinni jääda ja argielu tungib meie kohalollu veelgi rohkem ning enne kui märkame, on meie ümber Maailm 4.0.

1 Kadi Haamer, Näitleja (füüsilis-vaimse) kohalolu ja kehastumiskogemuse fenomenoloogiline uurimine postdramaatilise teatri kontekstis. Methis Studia Humaniora Estonica 2011, vol 6 (no 8), lk 62−77.

2 Erika Fischer-Lichte, The Transformative Power of Performance. A new aesthetics. London and New York: Routledge 2008, lk 21–22.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht