Kunstnikud tegid tüki

Jürgen Rooste

Nukuteatri suvelavastus on üks korralik meelelahutus. ENO RAUD, ?Jälle need naksitrallid?, dramatiseeringu autor ja lavastaja Reeda Toots. Kunstnikud Sirly Oder, Marion Undusk, helilooja Tõnu Raadik, nukukunstnik Rosita Raud, liikumisjuht Eike Ülevain, laulusõnad Ilmar Trull. Mängivad Anti Kobin, Tarmo Männard või Taavi Tõnisson, Leino Rei või Andres Roosileht, Liivika Hanstin või Tiina Tõnis, Ingrid Isotamm või Lee Trei, Karin Lätsim või Laura Nõlvak, Riho Rosberg, Are Uder ja Eesti Riikliku Nukuteatri noortestuudio. Esietendus Eesti Riikliku Nukuteatri hoovis 1. juunil.

Nukuteatri repertuaar on üsna hüplik. Viimastel aastatel olen ma koos tütrega päris palju käinud vaatamas just väikestele lastele mõeldud tükke. Osa etendustest on olnud täitsa õnnestunud, huvitavad ja mitmekihilised, aga mõned ka sellised, mis üles ehitatud ainult pealiskaudsele ? pidevale kargamisele ja lindilt tuleva muusika saatel leelotamisele, ilma et sääl miskit muud peidus oleks ? lihtsakoelise narratiiviga asjad nagu näiteks ?Memme musi?. Mitte et lastetükid peaksid alati sügavuti minema ja metafüüsikat looma (seda on nad lapse peas paratamatult, ka pealiskaudseimal kujul), aga mingi nüke, millegi erilise kohalolu võiks ju hoomatav olla. Teater ei peaks ju olema multikakanali kehaliseks muutunud vaste.

 

Menukas suvelavastus ?Naksitrallid? on saanud järje ? furgoon ja peategelaste kostüümid olid ju olemas, päälegi on naksitrallide lood iseenesest nii kaasakiskuvad ja põnevad, Eno Raua tekst ja dialoogid niivõrd inimlikud (ses üllas tähenduses) ja emotsionaalsed, ka koomilised, et üsna turvaline on seda rada pidi edasi minna. Ja ütleks, et lausa kohustuslik. Eesti omi häid asju tuleb ikka teha ja näidata.

Üht asja võib kindlalt öelda: lastele meeldis tükk väga. See oli tehtud parima meelelahutuse vaimus: lugu/dramatiseering oli sedasi kokku säätud, et tähenduslikumad, raamatust enim meelde jäävad momendid olid kõik olemas, keskenduti action?ile, tuhinale, möllule, sekka näpuotsaga romantikatki. Tõmbenumbriks olid ilmselgelt hiiglaslikud tegelaskujud: omavahel lahingut pidavad rotid ja kassid, hiiglakasvu ja veidi groteskse ilmega inimesed ja muidugi ? grandioosne finaal suure elevandiga, kes Sammalhabeme daami akna tagant alla tõstab. Lisaks laulud ja furgooniga kimamine. Mingis mõttes võib öelda, et kunstnikud/dekoraatorid/kostümeerijad tegid selle tüki: maailm, kus naksitrallid tegutsesid, oli üles ehitatud nagu hiiglaslik mänguväljak ? ronimispuude ja liumäe ja liivakastiga. See lisas armsat tinglikkust, mängu võlu; võimaluse mõelda sellest kui mitmekordsest teatrist, ekstrateatrist, kus laval mängimine viitab ?päris elus? mängimisele. Vaid kumisev helivõimendus oli kuidagi problemaatiline. Ehk annab nukuteatrile siiski parema helitehnika hankida?

 

See on muidugi valikute küsimus ja tegelikult täiesti arusaadav, miks tänapäeva püsimatutele lastele (mitte et nad iseenesest oleks püsimatumad kui vanasti, lihtsalt keegi ei ahelda lapsi enam nii kindlalt kommete kammitsaisse ja ka teatriskäik ei ole enam nii pidulik ja jäik sündmus) on vaja kokku keevitada action-tükke, kus liikumine, tagaajamine jms on olulised komponendid. Ent ometi on kahju, et see olemuslik aeglus ja rahulikkus, mis naksitrallide lugudes peitub, on kaduma läinud. Eelkõige on see ju lugu sõprusest ja erinevate indiviidide, iseloomsate tegelaste kokkukasvamine väikestes ja suurtes seiklustes, mida elu neile toob. Toda arengulugu tükis enam palju polnud. Laps, kes naksitrallide seiklusi raamatust lugenud pole, tutvub nendega hoopis teisest küljest. Mis iseenesest ei pruugi ju paha olla.

Naksitrallid ise on tükis aga kuidagi eblakaks muutunud, isegi igiväärikas Sammalhabe. Ja mu lemmiktegelane eesti lastekirjandusest, mitmetahuline, kõige põnevamate siseheitlustega Kingpool, on selles lavastuses üldse veidi sekundaarne kuju. Midagi ta sekeldab nende medalite ja rottidega, aga tema trotslik meelelaad, iroonilised kommentaarid kaovad möllu sisse ära, ta on lihtsalt üks kambajõmmidest, kes mööda mänguplatsi edasi-tagasi tuhiseb. Sellest on mul kahju: usutavasti niipea uut ?Naksitrallide? tõlgendust näha ei saa. Ka Sammalhabeme vangistusetraagika, see pinevus ja ahistuse tunne, ei tule lavastuses üldse välja. Midagi peab dramatiseeringus ju alati ohverdama, midagi saab ka lisada…Seekord on kaduma läinud just mõned emotsionaalsemad ja/või filosoofilisemad nüansid.

 

Praegu veel jookseb kinodes animafilm ?Madagaskar?, säherdune hollywoodlik loomaseikluskomöödia. See on üles ehitatud üksnes madinajandile, aktsioonihuumorile. Üsna pealiskaudne, aga armas väike asjake, lahutab meelt ja aitab tunnikese-poolteist surma poole ära veeretada. ?Jälle need naksitrallid? on põhimõtteliselt sellega sarnane asi, jah, ja hea, et ta pole vana aja vaimus moraliseeriv ning didaktiline tükk. Kino-oopustega võrreldes on sel aga palju eeliseid: esiteks toimub tegevus vabas õhus, mis on isegi väikse vihma korral väga tore; teiseks on see eesti oma lugu, mitte sugugi nadim, pigem palju parem ja vahvam lugu kui Hollywoodi omad. Ja veel ? näitlejad teevad oma rolle lustiga, seda oli küll näha, säherdust vaimustust omaenda mängulustist.