Kungla kassirada

Arne Merilai

Järgmisel aastal võiksid eesti naised Naissaarel veel laulda ja mängida.

Kooriklassik Veljo Tormis komponeeris “Naistelaulud” 1975. aastal, esiettekanne Vanemuises toimus kaks aastat hiljem. Algriimiliste eksistentsiaalsete regivärsside viisistus paigutub varasemate lõppriimiliste lõõpivate “Meestelaulude” ja mahukama süvenduse “Eesti ballaadid” vahepeale. Helilooja ei kavandanud põimikut naiskoorile ja -solistidele tavapärase kooritsüklina, vaid nimelt dramaatiliseks a cappella esituseks teatrilaval.

Lauljatele on teos erakordselt nõudlik, vaheldusrikka helikeele ja muutliku  dünaamikaga. Hästi läbituulutatud kogum, midagi põhimõtteliselt risti vastupidist vantsivale monotooniale. Võib ainult hinge kinni pidada, et kiirpaadis üle soolaste laineharjade edasi-tagasi lennutamine esinejate häälepaelu kordagi kähisema ei pane. Suurmeister ise on tsükli ühte laulu ülikooli naiskoorile kunagi järgmiselt tutvustanud: “Kooriseade on jällegi minimalistlik: viis kordub ja igas järgnevas lõigus tuleb üks rühm juurde, korrates sama viisi aste kõrgemalt, kuni on haaratud terve oktaav heliredelit ning see liigub niiviisi diatoonilise klastrina üles-alla. Ega see ei ole väga raske laulda?” Nõnda “lihtsa” ülesande peale prahvatanud neiud üheskoos naerma… Või nagu eelmise suve Naissaare-muljet sõnastas Tui Hirv: “Muusikaliselt on “Naistelaulud” keerukad, kuid orgaanilised. Regilaulu kaheksalöögilised lülid /—/ jäävad kummitama /—/. Naiste tämbrid olid kosutavalt loomulikud – kui igaüks laulab selle häälega, mis talle antud on, on teda igal juhul hea kuulata. Pilti (ka kõlalist) rikastasid draamanäitlejaid: madalas tessituuris ja jõulised rahvalaulud kostavad nende esituses kohati palju paremini kui lauljatel. Teisalt nõuab Tormise muusika oma tehnilisuses ja laias ulatuses ka kriitilist massi koolitatud lauljaid, kelle rolli täitis Nargen Opera koor.”

Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalaka kammerlik ühistöö, mis tänavu etendus teist hooaega, kuid loodetavasti jätkub kolmandalgi (selle mõtte toetuseks ka käesolev käsitlus), lõimib rahvaluule õrnlüürika, loitsu ja karmisisulise ballaadi kõrgmuusikalise soolo- ja koorikontserdi ning publiku maitset travesteeriva glamuurse moedemonstratsiooniga. Viimase seose sisemist groteski ei mõista ma teisiti võtta kui lavastaja elavdava intriigina. Miski sügav, täiuslik ja õilis asetatakse õõvastavasse vastuollu, aga samas siiski kummalisse ühtsusesse millegi eblaka, massikultuurse ja kaubanduslikuga. Kadunud muistne (kuigi mitte ennemuistne) terviklik hingeilm ja lauluvaim tõstetakse Kassi-rajal (catwalk) promeneeriva hingetu hindamisobjekti alaväärtuslikku olukorda (lavastaja, Reet Ausi ja Enar Tarmo kujundus). Kuid eks naised ole ikka omavahel edvistada armastanud, ürgsetest kulinatest tänapäeva meigini… Võib-olla teatava osa publiku vastu tundub taoline poodu majas köiega kiikumine isegi õpetlik ja paras, kuna nutikas ja naljakas, siis peenetundelistele on see ehk liigagi valus truism. Kultuuriline kurbloolus, korvamatu kaotus – minu meelest üldse meie rahva suurim – mis tast ainiti osatada, äristada. Aga kuidas sa teisiti teadvustad jne. Niisiis hakkavad mõtted ja tunded tulvama juba küüni sisenemisel, ammu enne esimesi takte, mis provokatsiooni konventsiooni, nagu ikka, õigustab.

Jaan Kaplinski tekstivalik loob lihtsa ringsüžee: sünd ja lapsepõli, iluaeg “kiigel” ning naitumise erutus, naisepõlve õndsus või jubedus, eluõhtu ehk surm. Naistemaailma lemmikuna ei ole kirjanik (ja tema järel lavastaja) konkureerivaid mehi mängu ilu rikkuma lubanud, kui välja arvata kiigele kutsuv hõikaja õues (Arno Tamm). Lavastuse pisarat kiskuvas puändis saab temast naist, ema (Celia Roose), lapsukest (Lidia Mägi) või neid kõiki kokku leinav valge õiesülemiga vaikiv mälestaja – säravasse rohelusse avanenud kalmukünkal. Mis loomuldasa kerkib suuremaks sümboliks hävinud väärtustele, nõnda kui kontrastne kassirada ilmutab end veelgi selgemini kui tume haud. Kes enne etendust on juba jõudnud Naissaare tillukesel rüüstet surnuaial jalutada, märkab nende piltide vältimatut sarnasust.

Rabav on rahvaluule konkreetne meelelisus, mille jaoks libretistil oli kahtlemata hea silm – nende naiste keskel ta elada lembinuks. Muude üldtuntud õnnelike-kurbade motiivide kõrval tungis eriti esile erootiline avameelsus, täis elumahla ja pakitsust: pea mul maksab Pärnu linna / rinnad maksvad Riia linna (“Neiu hind”). Vapustava voodimõnu üle ei häbenetud sugugi uhkustada, agaralt linu lehvitades ja lokku lüües: oh minu mesista meesta / lähme sängi lööme mängi / Sõrisesid sõrvalauad / põrisesid põhjalauad / linad liiksid padjad pauksid / kõige öö õled kohasid (“Hea mees”, Kädy Plaas ja Veronika Portsmuth). Vähe puudus, et “Neiu kiituse” seksikas modell (Riina Maidre) oleks pandud pöörlema ka ümber läikiva baariposti: reiekesed remmelgased / kuldased kubemekarvad / hõbedased õrrekesed / vaskised vee väravad / see on meestel meelta mööda / noortel meestel mokka mööda. Millise leili järel “Halva mehe” otsa sattumine tundus ebaõiglaselt ootuspärane – juba kaugel süütust kiivast naljast ehk “Kirbust kiigel” (Maret Mursa).

Teisena torkas tekstivalikus värskelt silma (kuigi psühhoanalüüsi poolt ehk seni hüljatult), kuidas naise elu põhielement avaldub vees – vedelikes ja niiskuses. Ja seda mitte ainult rohke nutuisu tõttu, mis võib jõed jooksma panna:  kus sa seisad seinad märjad / kus sa astud asemed märjad / kus sa nutad nurgad märjad (“Mõrsjaitk”); Millal maksan memme vaeva / memme vaeva hella piima (Ingrit Vaher); ma laulan mered jo maasse / mereääred einamaasse / merekaldad karjesmaasse / merepõhjad põllumaasse (“Kui mina hakkan laulemaie”, Meelika Hainsoo). Nagu surmgi on dramaatiliselt seot üleliigse märja või selle täieliku puudumisega: Vii tüttared vedeje / kanna halvad allikaie (“Tütred vette”, Kärt Johanson);  Maie tõussi uudiesta / väits oll’ kähen tal verine / põll oll’ ehen tal punane /…/  Mai läits meelen sis meresse / labaluini laine’esse / kaalani kalakudusse (“Mehetapja Maie lugu”, Anne Türnpu); palavasti paistab päeva / linad rikub liivakulla / odrad põllulla põletab (“Tähemõrsja”).

Viimased kaks lõiku (kuhu sisestasin ka värvikate solistide nimed) ei esinda võib-olla üldhuvi, aga mulle enesele kõige uudsemat elamust. Eeslauljate kõrval tahan aga eraldi  rõhutada paarikümneliikmelise koori aktiivosalust, mis mõjus kõike muud kui taandet taustategurina. Seda enam, et regivärsi vältelis-rõhuline hääldus oli kogu etenduse jooksul kõrvatorkavalt veatu, mida ei saanud sama kindlalt väita “Eesti ballaadide” võimsa kooripartii (s.t mitte alati selle mehisema poole) kohta. Niisiis oli vokaalne täiuslikkus eelmise suurteosega võrreldes tükati isegi kõrgemat järku. Nagu naiste õrnale tundlikkusele kohane.

Reet Ausi taaskasutet juhumaterjalidest moekollektsioonist ei ole selle lavastuse kirjeldustes vist kordagi mööda mindud (mõnda näidet tutvustab ka Von Krahli Teatri koduleht). Omaette ooperina mõjusid aga (algselt väidetavalt erimoodi tanudeks tupeerit) kõrged soengud (grimm Kersti Niglas). Need tõstsid kogu naiskonna mullaste Orja-Katade seisusest üles noobliks, peamiselt sissepoole kaevaks (kuigi vaatajatega siiski suheldi), üksteist toetavaks õukonnaks – kuni kõrgel redeli otsas trooniva “kuningannani” välja. Nõnda välgatas põhikavas isegi me kadunud või olematu Kungla, oma kujuteldav aadel. Maarahvas jäeti kõrgkihist küll ilma, kuid Rootsi-sugemetega Naissaarel ei tundugi taoline vabavaim ainuüksi muinasjutuline mõeldavus. Seega pigem realistlik kui romantiline nägemus pani südame võpatama.

Järgmisel aastal võiksid eesti naised veel laulda ja mängida. Liiga palju on häid inimesi, mida enam südamaa poole või kaugemale, kes ei mõistnud juba küünlakuul pileteid hankida ega tunne päälinnas ka ühtegi sõbralikku ülevedajat või lootsi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht