Kuidas kirik, maja ja pilv koeral külas käisid

Kristel N?k

Eestlaste lood ei ole ökonoomsed, need on kapriissed nagu mööduvad pilved, mis kastavad su möödaminnes märjaks. Alvis Hermanise „Jää”: laval olid tuli, vesi, jää ja inimesed „tänavalt”.

Läinud aasta novembri lõpus Helsingis peetud „Baltic Circle’i” festival oli järjekorras neljas. „Baltic Circle” on Läänemere-äärsete riikide teatritegijate koostöövorm, juba kümmekond aastat kestnud projekt, mille üks tulemeid on rahvusvaheline festival Soome pealinnas. Sestap toimub see ka ebaregulaarsete ajavahemike järel (varasemad 2000, 2003 ja 2005, järgmine aga juba 2008. aasta kevadel) ning on kunstiliselt ülesehituselt pisut ebamäärane ja vormitu, et mitte öelda keskse kandva ideeta. Ent, nagu selgub, on see taotluslik.

Soome lavastaja Erik Söderblom, üks „Baltic Circle’i” käimalükkajaid 1996. aastal, toonitab, et Põhjamaade ja Balti riikide koostöö eesmärgil loodud võrgustik ning festival on kaks eri asja. Viimane pole olnud eesmärk, vaid on tegu koostegemistest loomulikult välja kasvanud ametliku suurüritusega, seda enam, et Helsingi lihtsalt vajab teatrifestivali. Võrgustik peab aga ise jääma väga mitteametlikuks ja avatuks, millekski antiorganisatsiooni-taoliseks, et valitseks teatav loominguks vajalik kaos. (Festivali kodulehekülg, 2003. aasta uudiskiri.) Võib öelda, et seda vaimu on siiski hästi osatud ka festivali õhkkonda ja korraldusse üle kanda ning idee boheemlaslikust „piknikust pimedas Helsingis” (sealsamas) pole kuhugi kadunud.

Praegune festivali tegevdirektor Johanna Hammarberg on veendunud, et festival peabki olema koht, kus kunstiliselt riskeerida, proovida ja näidata midagi uut, mitte täita kapitalistliku teatrituru aset, kus pakutakse kindla peale parimat ning kontrollitud kvaliteeti („The Space between Performances”, festivali netiajakiri Dramagora, 2007). Ta usub isegi, et kui XIX sajandil oli totaalse kunsti väljendusvormiks ooper ja XX sajandil kino, siis praeguse aastasaja kunsti kõikehaaravaks saavutuseks võiks olla nimelt festival. Vaataja roll kunsti tekkes on viimasel ajal aktuaalne teema ning festival kui kauakestev, päevast päeva kõigi kogunejate poolt loodav sündmus on omaette teos, kunstiloome, kus vaatajal on tõepoolest oluline osa täita (sealsamas).

Niisiis pole festivali „Baltic Circle” eesmärgiks regiooni parimate kokkukogumine, vaid uute trendide ja suundade tutvustamine. Mõistagi ületavad teatri piirid sel juhul traditsioonilise „näitleja laval, vaataja saalis” etendusvormi ja nõnda olid festivalil nähtud kuuest etendusest kaks hoopis kinoseansid. Esimene neist pretensioonitu vene dokumentaalfilmide õhtu (koostöös festivaliga „Russian Seasons”), millel pole põhjust peatuda, teine sloveenlaste (jah, ka Balti regiooni piirid aina laienevad…) pisut intrigeerivam „antimeelelahutuslik interaktiivne film”, kus vaatajail tuli populaarseid ühiskonnaprobleeme käsitlevate lühifilmide vaatamise järel toolide külge kinnitatud hääletusseadmete abil seadusi vastu võtta: abordile jah/ei, homoabieludele jah/ei jne. Filmid kujutasid endast tüüpilises videokunsti vormis veidi tüütuid ühe näitleja poolt kaamera ees sooritatud koduseid toimetusi, millele lisandusid näitleja kuuldavad mõtisklused etteantud problemaatilistel teemadel. Hääletuste tulemused (seadus vastu võetud või tagasi lükatud) ilmusid kohe ka ekraanile. Tuleb tunnistada, et teatav usk oma võimu saalis istudes tekkis, ent samas tundusid tulemused kuidagi väheüllatavad. Filmitsükli lõpus pakkuski autor (Janez Janša) meile varjatud kaameraga üles võetud kaadreid Itaalia parlamendisaadikutest, kes istungilt puuduvate kolleegide laudadel salamisi hääletusnuppe vajutavad. Viimaselegi naiivikule sai selgeks, et reaalses maailmas maksab siiski poliitika ja seadused on selle, mitte demokraatia tagajärg.

„Baltic Circle’ile” olid kogunenud ka sel korral väikesed ja alternatiivsed, mitteriiklikud teatrid (Riia Uus Teater välja arvatud), ent vähemalt minu nähtud nelja teatrietenduse põhjal on uutest trendidest siiski raske rääkida. Võimalik, et radikaalsemad manifestatsioonid jäid festivali esimestesse õhtutesse, mil lavale astusid kurikuulus Free Theatre Valgevenest (ühe Helsingisse toodud lavastuse „Lapsepõlve legendid” esietendus keelati Minskis liigse poliitilisuse tõttu ja asjaosalised arreteeriti) ning visuaalse keele võimalustega katsetav Teatr Cinema Poolast. Kas kunst suudab midagi muuta? Kas kunst loeb? – olid küsimused, millele korraldajad sellel festivalil regiooni uuendusmeelsemaid truppe kokku ajades vastust üritasid leida. Üheteistkümnest etendusest/kinoseansist kuuele jõudes pean tunnistama siiski mõningast pettumust.

Peterburi Vassili Saare Satiiriteatri ja Teater Ahe koostöö „Solesombra” pakkus üsna tavapärast psühholoogiliselt põhjendatud ja visuaalselt igavat loojutustamist. Noorte leedulaste noor teatritrupp Atviras Ratas (Avatud Ring) esitas tühjas blackbox’is publiku keskele ringi asetatud toolidel autobiograafilisi improvisatsioone, mis on liigitatavad pigem lahtrisse „koolitöö/tudengiteater” kui nn päristeatri alla. See on armas ja liigutav, ent selle vorm on ootuspärane ja ammu nähtud (n-ö õppivatele näitlejatele omane) ning improvisatsioonilisus mõningase kahtluse all. Rootslaste Teater Terrier Malmöst pakkus kunagise kultusseriaali „Dallas” alusel kokku pandud sketši-show’ga „Best of Dallas” otsekohest ja poliitiliselt ebakorrektset meespornot (olgugi hüperiroonilises võtmes, dildode ja kõrvitstagumikega). Rootslaste kiituseks tuleb öelda, et nad ei jätnud midagi juhuse hooleks, põhistades oma sõnumi – valge heteroseksuaalse mehe (paratamatust?) õigusest võimule ja tema fantaasiate analüüsi vajalikkusest – eeskujuliku teooriaga kavalehel ning haarates obstsöönse fotonäitusega publiku oma meelevalda juba teatri ukselt. Teoorias olid nad siiski kõvemad kui praktikas: lavastuses oli küll üksikuid värskeid hetki, kuid tervikuna jäi see liiga üheplaaniliseks ja läks lõpuks oma ühe mõtte tüütus kordamises ikkagi labaseks.

Elamuse sellel festivalil pakkus aga Alvis Hermanise lavastus „Jää” Riia Uue Teatri esituses. Täispealkirjaga „Jää – raamatu ühislugemine Riias kujutlusvõime kaasabil”, kus näitlejad sõna otseses mõttes lugesid publiku keskel toolidel istudes praegusaja vene autori Vladimir Sorokini romaani „Jää” ning mängisid osa stseene ette. Lugu ise on ühelt poolt esoteeriline, muinasjutuline ning teiselt jälle poliitiliselt ebakorrektne: jutustus sinisilmsete ja heledapäiste inimeste sektist, kes pühivad „omi” otsides teelt hulganiselt teisi. Omad on aga need, kes jäähaamriga rindu tagumise tagajärjel ei sure, vaid sõna otsese mõttes südamega kõnelema hakkavad. Lavastuse vorm on pealtnäha traditsiooniline, mängitakse n-ö tavariietes, sisuliselt tühjal laval, töövalgusega, publik on kaasatud lavastuse valmimise tööprotsessi, ent intiimsus selles mängus on niivõrd intensiivne, et publikul on raske distantsi hoida. Kõik on käegakatsutavalt reaalne, video asemel jagatakse igale vaatajale kätte lavategevust kommenteeriv pildialbum või pornokoomiks, laval on tuli, vesi ja jää, ning võimuvõtvate täiuslike blondide asemel näeme inimesi „tänavalt” – tavalisi, ülekaalulisi, füüsilise puudega (Hermanis kasutab ka mittenäitlejaid) jne, kelle valitsemiseiha on sellevõrra hirmuäratavam, mida usutavam see on ja mida rohkem kaastunnet äratab.

Kõige huvitavamaks osutusid sel festivalil aga hoopis koostöös Helsingi ülikooliga korraldatud seminarid „New Theatre on the Baltic Shores”, mis kestsid ülikooli ruumides kokku viis päeva, iga päev kolm tundi järjest. See oli koht, kus räägiti uutest suundadest, näidati tõestusmaterjalina pilti ja videot ning tehti kokkuvõtteid regiooni uuemast teatrist ja draamast. Ettekandeid oli teatriuurijailt Eestist, Lätist, Leedust, Norrast ja Taanist. Soomest võtsid lisaks uurijaile sõna ka näitlejad, lavastajad ja tõlkijad, ning USAst oli kohal värske raamatu „The new theatre of the Baltics” autor Jeff Johnson. Raskuspunkt kaldus arvatult kolme Balti riigi teatrile kui jätkuvalt eksootilisele uustulnukale Põhjamaade ja kogu Lääne-Euroopa teatrikontekstis, kusjuures ühtviisi keskenduti nii nende omapära ühiste põhjuste kui eraldi iga maa teatri individuaalsete omaduste analüüsimisele. Huvitav oli siinjuures pidev sise- ja välisvaatepunkti vaheldumine. Kui näiteks leedu teatriteadlane Edgaras Klivis kuulutas, et uus teater Leedus ei ole enam metafooriteater (sest tema arvates kaotab metafoor kui fikseeritud tähendusega kujund oma mõtte, kui on kadunud norm, s.t nõukogude režiim, mille vastu seda kasutada) ja et Koršunovasel pole Nekrošiusega kuigivõrd pistmist, siis polnud „välisvaatlejad” (s.t kõik peale leedulaste) sugugi nõus oma harjunud hoiakust leedu teatri suhtes loobuma. Või kui Jeff Johnson nägi Baltimaade teatreid maailmateatri kaardil oma kohta otsivat kohaspetsiifilise ja lavastajakeskse teatri kaudu, siis oli asjassepuutuvatel kohe võimalus protesteerida, sest näiteks Leedus puudub esimene peaaegu täiesti.

Peaasjalikult oldi seda meelt, et meil tuleb tänulik olla kadunud poliitilisele surveajale, mil panustati loomingulisele ärksusele ja fantaasiarikkusele, mis on meie teatrites tänaseni tunda. Või teisipidi vaadates: kunagine ilmajäämine lääne magedast kõikelubatavusest on loonud olukorra, kus oleme nüüd selle „kõik müügiks” maailma hooga sissemurdmisel taas silmitsi väärtuste kiire kadumise ohuga ja saame aru vajadusest ka selle vastu võitlema hakata. Võimalus, mis lääne teatril on ehk juba pääsematult ja märkamatult käest libisenud?

Kokkuvõtvalt annab Baltimaade ühisele teatrinäole omapära asukoht kultuurilises kolmnurgas Skandinaavia–Lääne-Euroopa–Venemaa, pidev viljakas võitlus „vaenlasega” oma kultuurilise identiteedi säilitamise nimel (varem nõukogude režiim, nüüd läänestumine) – see hoiab teatrit jätkuvalt rahvusliku kunsti positsioonil – ning draama, mis iseseisvuse taastamise järel tuli sisuliselt uuesti luua ning millist vabadust meie näitekirjanikud on väga loominguliselt ja julgelt kasutanud.

Osava kujundlikkusega võttis kogu Baltimaade teatri kokku seminari viimane ettekandja, soome lavastaja ja näitekirjanik Heikki Kujanpää. Tema arvates on leedu teater kui Kirik: sellel on eriline püha positsioon ühiskonnas (teiseks religiooniks teatri kõrval on korvpall) ja see on tugevalt kinni traditsioonis ning mütoloogias. Uus draama on Leedus kõige vähem arenenud, sest jumalaks on jätkuvalt lavastaja ja näitleja.

Läti teatri sümboliks on Maja, sest läti teatri juured on kinni maas, maaelus, ning lavalgi toimub tegevus enamasti kuskil majas. Lisaks iseloomustavad läti teatripilti suured teatrihooned, millest väljaspool teatrit õigupoolest ei eksisteeri (vähe väikeseid truppe). Draama on realistlikum kui leedu oma (psühholoogilisem karakterikujutus, täpsus), ehkki tervikuna kogu Baltimaade draama kohta leiab Kujanpää, et reaalsus neis on alati suurem kui päriselus (selle poolest erineb see ka soome vahetust realismist), siin on alati mingi annus muinasjutulisust või muud tavatut, mis annab näiliselt realistlikule olukorrale teise mõõtme.

Eesti teater on aga kui Pilv, see on pidevas liikumises ja selle struktuuri on raskeim määratleda. Kujanpää meelest tulevad eksperimentaalseimad asjad nimelt Eestist ja mitte Leedust. Samuti on meie draama teistega võrreldes iroonilisem, humoorikam, raskete teemadega tegeldakse kergelt ja ajalugu kommenteeritakse naljaga pooleks. Kaugus soome draamast on seega suurem kui vaid geograafiline vahemaa. Eestlaste lood ei ole ökonoomsed (ammugi ei järgi tavapärast narratiivi), need on kapriissed nagu mööduvad pilved, mis kastavad su möödaminnes märjaks ja mille mõju imbub sinusse alles aegamööda ja tagantjärele.

Kui võtta igalt maalt parim, võiks „Baltic Circle’i” esinduslavastus koosneda järgmistest komponentidest: näitekirjanik Eestist, lavastaja Leedust ja näitlejad Lätist. Produtsent ja tänulik publik seega Soomest.

Mis puudutab aga soome teatri määratlemist, siis siin tuli Kujanpääle appi Anneli Saro, kelle vaimusilmas soome teater on kui Koer: kord klähvib vihas, kord ulub inimliku läheduse järele, kord aga on kui vaikne sõber, kes oma armastust ja tundeid küll tahab, ent ei suuda selgelt väljendada.

„Baltic Circle” oli ka sedapuhku vähem pidulik ülevaateüritus kui eelkõige võimalus kokku saada, mida koos teha, arutleda, sestap võib öelda, et „piknikul pimedas Helsingis” sai kõhu täis küll.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht