Kuidas harmoneeruda moodsate seksi- ja suhtetrendidega?

Valle-Sten Maiste

Ehkki XX sajandi seksrevolutsioonid on andnud tagasilööke, ei ole iha ja lihaga mängimine postindustriaalses turuühiskonnas kaugeltki lõppenud. Von Krahli teatri „Kosmos”, autorid ja esitajad Liis Lindmaa ja Anatoli Tafitšuk (Cabaret Rhizome), koreograaf Ajjar Ausma (Cabaret Rhizome), videokujundaja Emer Värk, valguskujundaja Oliver Kulpsoo. Esietendus 12. II Von Krahli teatri proovisaalis. Von Krahli teatri uue põlvkonna, nende vastse, Külgkorviks ristitud eksperimentaalsaali ning ka Anatoli Tafitšuki tegemisi on tulnud jälgida värinaga hinges. Von Krahli teatrile on ju mitu kümnendit kirega kaasa elatud ning nende lavastuste toel ennast, elu ja maailma avastatud ning mõtestatud. Nüüd toimetavad Von Krahli teatris aga mitmedki äsjased toredaimad tudengid Viljandi kultuuriakadeemiast, Tafitšuk sealhulgas. Kas pealetulnud näitlejad suudavad Von Krahli teatri vastu aastatega välja kujunenud kirge edasi toita, kas noored veavad välja ning leiavad erutava oma tee? Tafitšuki Cabaret Rhizome’is lavastatud „Palju õnne” oli sümpaatse teemapüstitusega ettevõtmine, kus räägiti sellest, et võõrastest kultuuridest üle võetud esoteerilised traditsioonid mõjuvad meil enamasti külma tehnikana, mille tagant on tervikvaim ammu haihtunud. Selle sõnumi esiletoomise laad oli aga ka ise, paraku, tehniline. Eksootiliste traditsioonide ega nende järele haarata püüdva esoteerikajanus õhtumaa vaimsete kihtide sisulise avamise ja teineteise suhtes kuidagi huvitavalt hõõrduma panemise taotlust lavastuses ei olnud. Ka ei avaldunud selles töös piisavalt eredalt grotesk, millega Tafitšuk meedia- ja kommertsprojektidest muidu meelde on jäänud.

Värskes lavastuses „Kosmos” on olemas aga nii sisukas õhtumaise vaimu seisu avamine kui ka hästi esindatud Tafitšukile omane peen pilamisanne ning need osised on omavahel heas tasakaalus. Usutavasti pole selle juures väike Liis Lindmaa mõju, kes kahtlemata on tark näitlejanna. „Kosmos” on noorte inimeste eraeluline pihtimus, ekshibitsionism, moodne „Stseenid ühest abielust”. Võlub Von Krahli teatrile traditsiooniliselt omane vahetu isiklikkus. Tehakse oma elusat asja, mitte ei etendata, sõrm manuaalil, mõnda draamaagentuuride vahendusel saadud klassikalist või vähem klassikalist valmismaterjali. Esitajate suhe ainesesse on ent ambivalentne, karikeeriv ja irooniline, kaugeltki mitte pühendunult siiras. Küsimus, kui vahetult lähtub esitatav näitlejate tegelikust lühikesest ühisest eraelust, pole kuigi oluline. Ajastu diagnoosina töötab etendatu hästi ka siis, kui lavalt pakutu esindab eemalt vaataja sarkastilist pilku, mille alla jääv autoreid puhtisiklikult ülemäära ei rusu.

„Kosmos” ei ole modernistlik enesepaljastus, kus asjaosalised piirsituatsioonile ligineva mängu kaudu lunastust või teisenemist püüdlevad. Lavastus on lühike ja lööv. Publiku ette toodud lakoonilised visandid seksuaalsetest rollimängudest, feministlikud ja sealsamas kohe hoopis ultra- ning kvaasifeministlikud dialoogid, eneseskaevamised ning kõige sellega kaasnevad pinged, tülid ja pained ei leia lavastuses toestamist mingite metafüüsiliste rööbastega. Kosmos, nagu on õpetanud Tõnu Luik, tähendas Kreekas algupäraselt korrastatust, korda seatust, sellist üles seadet, mis paistab säravasti ehituna. Lavastuses näidatakse hoopis, kuidas tänapäevased juhatused kosmosesse tekitavad pigem segadust ja korratust, olgu tegu metafüüsilistest õpetustest või lihtsalt kultuurist ammutatuga. Skeptilissarkastilise alatooniga jao saavad lavastuses muuhulgas nii Slavoj Žižek oma strukturalismimõjulise armastusemantraga kui ka puhtpraktilised moodsad keha- ja kodukujunduse feng-shui’d.

Eks see on paratamatu areng meie teaduslik-tehnilise õnnistusega maailmas, kus kõige ettepuutuvaga ümberkäimist põhjab positivistlik, instrumentaaltehnilisele uudsusele ja efektiivsusele innustav loogika ning elunähtusi ei pea mingi vaimsusega seostama ega nendega tegeledes laiema kooskõlaga arvestama. Seksuaalsus on allutatud samasugusele innovaatilise efektitsemise survele nagu kõikvõimalikud tehnilise iseloomuga vidinad ja nendega tehtav. Seksi kujutamine erisugustes kõrgetes ja madalates kultuurivaldkondades ning sellest tulenevalt küllap siis ka meie seksi puudutavad ootused ja arusaamad leiavad arendamist umbes samamoodi, nagu leiutatakse uusi viise asetada autosalongis kohvitopse või tehakse horror- ja action-efektidega 3D-filme, ilma et need meie elu ja vaimu millegi sisulisega märkimisväärselt rikastaks.

Ehkki XX sajandi seksuaalrevolutsioonid on andnud tagasilööke, millest on otse või riivamisi kirjutanud Houellebecq, Žižek jpt, ei ole iha ja lihaga mängimine meie postindustriaalses turuühiskonnas kaugeltki lõppenud. 1960. aastate seksrevolutsioonid olid siiski kantud modernistlikust (hiljem ka postmodernsest) vabadusihast ning oma sõgedusele ja suurestisele vaimupimedusele vaatamata ometi kuidagi vaimselt motiveeritud. Tänapäevast seksuaalsuse kujutamist tõukab tagant pelgalt turujõududest ajendatud efektijanu. Kuigi on ka üksikuid ilusaid vastupidiseid näiteid ja seda kogunisti USAst, kus on toodetud suurepärane instrumentaalse lihalikkuse ja seksuaalsuse hävituslikkusele osutav film „Õnneteraapia”, ei väära mõned üksikjuhud nüüdisaegse seksidiskursuse üldisi hingetuid suundumusi.

Saame sellest parimal moel aimu, kui mõtleme valgusaastatele, mis lahutab kunagist pikantset teatrilavastust „Olen 13aastane” tänapäevasest vastavateemalisest noortelavastusest „Kas sulle meeldib porno?”. Ka soomlased lugesid veel mitte väga hiljuti raamatut „Avameelselt abielust”. Tänapäeval leiab suvalisest noorteromaanist (võtame nt populaarse „Nullpunkti”) massiivseid seksuaaltehnikate kirjeldusi, millele esimesena mainitud raamatu autorid arvatavasti ei mõelnud ka kõige perverssemates, ainult enda teada jäänud kujutlustes. Kui kellegi arvates need näited seavad ebakohaselt kõrvuti kunagise suletud ja praeguse avatud ühiskonna, siis võrreldagu omaaegset üleeuroopalist soft-porno’ks kutsutud erootilist hitti „Emmanuelle” tänapäevase tavalise draamaga, nt poolakate-prantslaste „Elles’i” või prantslaste filmiga „Q”. Nende räige pornograafilisuse kõrval on „Emmanuelle” kogupere jõulufilm.

Kui soome režissööri Aku Louhimehe varastele filmidele omane piirideta liiderlikkus piirdus seksuaaltehniliselt veel üsna hollywoodliku krohvitud akrobaatikaga ja suubus peagi põhjamaisesse kaamosesse, siis uuem prantsuse film esitab lõbusa muretuse ja vabameelsusega mis tahes seksuaalseid vigureid ja käitumismustreid kuni sinnamaani välja, et prostituutide elu, kelle peale vanamehed kiimeldes urineerimas käivad, ei näidatagi teab mis traagikana, vaid pigem ilusana. Prantslaste enam kui kümne aasta tagune seksisensatsioon, Catherine Breillat’ pornostaar Roccoga tehtud draamafilm „Romansski” näib eelmainitute kõrval süütuke. Tavalistesse filmidraamadesse on nüüdseks ilmunud rohkelt stseene, mida pornogi kontekstis võib pidada liiga lähivaateliseks ja ekstreemseks. Jääb vaid üle oodata, millal draamažanri imbuvad probleemitult pornotööstuses õitsel stseenid, kus inimesed seksuaalse rahulduse saamiseks üksteist täis roojavad, ning küsida, milliste nekro-, zoo- või kurat teab mis-fiilsete instrumentaalsete efektide püüdluses sealt edasi liikuda üritatakse.

Soovimata erisuguseid seksuaalelus mõeldavaid tehnilisi lahendusi iseenesest vaenata (kuigi voodikaaslase mis tahes aukudest täiseritamine tundub siiski liig), tuleb tähele panna probleeme, mis võivad tekkida, kui seksuaalsust kujutavas kultuuritoodangus kolleege üle trumbata soovides ülemäära instrumentaalselt efektitseda. Noorte armastajatena on ju tegelikult ka lihtsalt mõnus esiotsa teineteist kallistada, aga siis näed filmist, et uuem trend on hoopis mingi perversne vigur. Ja tekivadki kahtlused, et ei tea, kas peaks ka kohe sedasi proovima, muidu ei suuda enam aja nõudega selles vallas kaasas käia.

Seksuaalelu puudutav kultuuriloome mõjutab kindlasti ka inimeste tegelikku seksuaalkäitumist, vastavaid soove, mõtteid ja ihasid. Oscar Wilde’i süüdimõistmise aluseks olnud ja XIX sajandi viimasel kümnendil vastu võetud homoseksuaalsusevastane seadus käis vaid meeste kohta, sest toona tundus kujuteldamatu, et ka naised midagi sellist võiksid teha. Veel läinud sajandi esimesel poolel said vanadaamid Virginia Woolfi teostest elulõpul teada, et ka naistevaheline armastus on mõeldav. Täna padratakse sellistest asjadest kõikjal, koolilastest rääkivad filmid (nt prantslaste värskes filmis „Prantsuse perekonna seksuaalkroonikad” räägitakse klassis masturbeerimisest, laste biseksuaalsusest jne) presenteerivad igasuguseid ühtelaade ning infantiilide ringkonnad kubisevad mitte ainult bi-, vaid ka trans-, metro- jm jumal teab mis imeseksuaalidest.

Teine probleem seisneb selles, et seks ei ole asi iseeneses, sellega vigurdamine ei ole isoleeritud suvaline mõttetus nagu autosalongi või mobiiltelefoni efektidele rõhuv arendamine. Nii nagu Viktor Trasberg õpetab, et maksupoliitikas ei saa tegeleda ühe maksuga eraldi, vaid tuleb vaadata maksusüsteemi tervikuna, nii ei saa ka seksuaalsust inimolu tervikust eraldada. Seksuaalsusega käivad meie kultuuris kaasas ka hellus, lähedus, truudus, hoolivus jm tunded. Need momendid, nagu teab eraelu ajalugude, Lucien Febvre’i „Taevase ja maise armastuse” ning Emmanuel Le Roy Ladurie’ „Montaillou küla” lugeja, pole seksiga tingimata kõikidel ajastutel ning igavesest ajast igavesti sedavõrd seotuna külgnenud. Kui nüüdisaja õhtumaalast aga nüüd kõiksugu biseksuaalsuse ja swingerlusti suunas õhutada, nagu juba Eesti Draamateatriski tehakse, võib juhtuda, et paljude asjade osas, mida paarisuhe on meie ühiskonnas täitnud, nagu ainsaks lõpuni truuks emotsionaalseks ja kogukondlikuks toeks olemine jne, tekib tühimik.

Liisu ja Tolik irvitavad „Kosmoses” kogu selle seksuaalsust puudutava instrumentaalse efektitsemise üle mõnusa sarkasmiga. Kõigis neis mängudes võib ju olla oma erutavus. Ei saa öelda, et kõigi tänapäeva kultuuris nii levinud perverssete fantaasiate suhtes oleks kerge külmaks jääda. Kuid lolliks ei saa lembepooside ja -atmosfääri pea peale keeramisega samuti minna ning lolliksminek ei ole kaugel, kui kogu ümbritsevat seksuaalsusega tegelevat kultuuriloomet tõe pähe võtta. Noorte näitlejate kiituseks tuleb öelda, et nad ei lähe selle teemaga seoses nilbeks ega labaseks ning arendavad seda stiilse veetlevuse ja rafineeritusega.

Eespool öeldu kehtib ka feminismi kohta. Ühelt poolt tuuakse publikuni lausa hingematvalt valusalt see piinlik koorem, mille eesti ühiskond, mees ning pereelu asetab noorte naiste ja emade kaela, näidatakse, kuidas rase, lapsega süles, peab põrandat pestes ja samal ajal veel näiteks õppida püüdes ka veel seksikaks jääma. Ent kõnealusteski stseenides kõlab ka terve mõistuse hääl. Feminismigagi ei tohi hulluks minna, et me ei jõuaks seisu, mis on Rootsi ühiskonnas viinud selliste kunstitöödeni nagu film „Lennukikabiin” („Cockpit”, 2012), kus feminism on soorollid täiesti pöördesse ja väändesse tõuganud.

Mõlemad näitlejad esitavad rollid oma seniseid juurdunud stereotüüpe ekspluateerides, ent teevad viimast kõrgnivool. Tafitšuk sukeldub, pea ees, lapseliku naiivsuse ja täie tõsidusega veidratesse olukordadesse, et neist siis hämmeldusgrimasside ja muude näomoonutuste saatel taas distantseeruda. Liis Lindmaa valab magusa vambina õli tulle, kuni piirid saavad ületatud. Lavastus on moodsale teatrile iseloomulikult rõhutatult kehaline, Liis Lindmaa tants Kate Bushi saatel meeldejääv nagu kogu vinüülimängija abil loodud muusikaline kujundus. Ka napp ruumi- ja lava- ning funktsionaalne valguskujundus täidavad oma rolli hästi. „Kosmos” on sisukas ja leidlik lavastus, mis paneb Von Krahli teatri uue põlvkonna peale vaatama tärkava lootusega.