Kümme aastat targemad

Veiko Märka

Eesti teatriajaloos pole vist varem nii juhtunud, et näitekirjanik (Andrus Kivirähk) lavastab ise oma näidendi ja kunagi (täpsemalt kümme aastat) hiljem teeb üks selles lavastuses mänginud näitleja (Sulev Teppart) omakorda selle teksti alusel lavastuse. „Papagoide päevadele” on langenud osaks just selline saatus: 2000. aastal lavastati see Eesti Draamateatris ja äsja uuesti Rakvere teatris. Kuidas nii läks ja mida sellest arvata, räägivad kaks peaasjaosalist.        Andrus Kivirähk, kas sind üllatas, et kellelgi  tuli tahtmine „Papagoide päevad” taas lavale tuua? Ja et see keegi oli just Sulev Teppart?        Ei üllatanud. Näidendeid ju selleks kirjutataksegi, et neid lavastataks, need pole ühekordseks kasutamiseks nagu süstlad. Täitsa loomulik, et varem või hiljem leiab keegi su näitemängu jälle üles ja toob lavale. Ja see, et just Teppart seda tegi: miks mitte. Ta on selles mänginud, ju siis jäi hea mälestus. 

Kuidas suhtud, et seda tehti just Rakveres? Milliseid su näidendeid on varem Rakvere teatris mängitud?   

Rakvere teater mängis 2003. aastal „Kalevipoega” ning praegu on neil mängukavas Marion Unduski dramatiseeritud ja lavastatud  „Kaelkirjak”. Rakveres on tore teater ja seal on palju tuttavaid inimesi. Saladuskatte all võin öelda, esietenduse peol lõime Saaremäega käed veel ühe uue näitemängu asjus, aga lähemalt ma ei kommenteeri.   

Sulev Teppart mängis 2000. aastal sinu lavastuses Robertit ning paljude arvustajate meelest tegi ta väärt rolli, ka ajakirja Teater. Muusika. Kino kriitikute aastaküsitluses märgiti seda paremate seas mitmel  korral ära. Mida sa selle lavastusega seoses tema võimete ja tööstiili kohta mäletad?   

Sulev tegi tõesti väga toreda rolli ja minu meelest  on teinud nüüd ka väga ilusa lavastuse.     

Kas aeg on „Papagoide päevades” käsitletud  probleeme mahendanud või hullemaks teinud?     

Probleemid on samad. Mihkel Mutt alles kirjutas ühes artiklis, et kultuur on ikka enamuse jaoks vaid ripats, parimal juhul meelelahutus. Tšehhovil inimesed kõigepealt jõid ja sõid ja siis, kui enam midagi muud targemat teha ei osanud, ütlesid, et noh, filosofeerime kah. Vaat nii ongi. Ja samuti on alles kunstnikud-hullukesed, kes mingeid imelikke asju ajavad, aga ise on enda meelest hirmus tähtsad ja õiendavad, miks riik pole nõus maksma neile advokaadi palka.       

Kuivõrd su 2002. aastal ilmunud näidendivalimiku pealkiri on „Papagoide päevad” (aga mitte näiteks „Helesinine vagun”), siis  tundub, et see näidend on sulle eriti oluline. Kas see vastab tõele? Miks sa tahtsid kunagi just selle loo ise lavastada?       

Noh, ma tegelikult ei leidnud lihtsalt lavastajat. Ja eks mul oli endal hammas verel ka, et kui õige prooviks ise. Ning valimiku pealkirjaks saigi see just sellel põhjusel – olin seda lugu ise lavastanud, seetõttu oli see mul kuidagi eelisseisundis. Järgmine kogumik oli muide „Aabitsa kukk” – samal põhjusel. 

Andrus Vaarik ütles 2000. aastal Postimehes sinu lavastamise kohta: „Ta on väga hea kirjanik, kes kirjeldab täpselt oma visiooni, mida ta laval näha tahab, meie asi on see teostada. Lavastamisega ei ole siin midagi pistmist. Andrus (Kivirähk) ütleb, kuidas miski välja nägema peab, aga kuidas sinna  jõuda …”. Kas oligi nii? 

Küllap Vaarikul oli õigus. Aga tegelikult on  seegi hea, kui saalis istub keegi, kes tunneb hästi näidendit ja teab täpselt, mida ta laval näha soovib. Ega alati nii ei ole … Igatahes proovid sujusid meil kenasti ja tulemus polnud sugugi halb.   

Sulev Teppart, mida sa mäletad 2000. aasta lavastuse valmimisprotsessist? Arvustuste põhjal võib öelda, et tegid seal silmapaistva rolli. Oli see rohkem sinu kui näitleja või tegelaskuju värvikuse teene?     

Lõbus ja hoogne oli see paar kuud. Innustusime ja sündis lavastus, elas, kuni tal päevi jagus. Teene oli ikka autori oma.       

Kas sul tekkis juba siis mõte, et võiks ise sama näidendi teistmoodi lavastada?       

Mõte sama materjali lavastamisest tekkis tõesti vaat et samal ajal. Helsingis, kusagil sealse Kansallisteatteri riiulitel, tolmuvad võib-olla siiani Andrus Kiviräha „Papagoide päevade” ja „Atentaat Caesarile” annotatsioonid. 

Kui palju eelmise lavastuse raam sind ahistas? Kas sa midagi head ka sellest säilitasid või viskasid loomingulise vabaduse nimel nii lapse kui pesuvee välja?   

Ei ahistanud üldse. Autori lahkel loal on praeguses Rakvere lavastuses kasutusel nii prantsuse keel kui ka „rannaküla kiel” ja sülfiidid esitavad omi mõtteid-tundeid värsis.     

Andrus Vaarik ütles 2000. aastal Postimehes Kiviräha lavastamise kohta üht-teist  (vaata sama küsimust A. K-le). Kas oligi nii?     

Ju siis kursusevend Vaarikul nii oligi. Mina ei saa sellele alla kirjutada. Me Elina Reinoldiga fantaseerisime küll väga hästi end Vaariku-Palmiste „lossirahvast” mängima.       

Kuidas juhtus, et sa just Rakverre lavastama sattusid? On sul olnud sealse teatriga varem mingeid töökontakte?     

Erialaseid kontakte mitte, küll aga olen elukohajärgsuse  printsiibist johtuvalt esindanud Rakveret teatrite spordipäevadel – bridž, male. 

„Papagoide päevad” räägib kasutult jõude  elavatest ja intriigitsevatest kultuuriinimestestkunstnikest. Oled sa mõelnud, et näitlejad on enam-vähem samasugused?   

See küsimus võiks saada vastuse etendusel.

Küsinud Veiko Märka

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht