Krõõt Juurak – algaja koomik

Iga stand-up-koomik on väärtuslik ja naljakas just neile, kellele ta meeldib, ja kapital ei koondu enam ühe protsendi inimeste kätte.

KAJA KANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Krõõt Juurak on etenduskunstnik ja koreograaf, kes Harry Liivranna 2004. aastal haigutama ajas. Marko Mägi sõnastas aga toona publikule hoiatuseks humoorikalt moodsa tantsu ohud, mis rippusid kümme aastat ka Kanuti gildi saali seinal. Lühidalt: publik pidi olema valmis liikumatuseks, tekstiks, vaikuseks, ähkimiseks, paljaks ihuks ja füüsiliseks kontaktiks, mis ei ole meeldiv.*

Kümme aastat hiljem juhtus Krõõt Juurak kogemata külastama Edinburghi festivali „Fringe“, kus iga nurga taga, igas keldris, iga kivi all oli keegi, kes tegi mikrofoniga nalja. Talle tundus uskumatu, et tehakse üksinda oma kunsti, ilma lavakujunduse, dramaturgi, kostüümita, vahel publikutagi. Teinekord polnud esinejad isegi naljakad, aga põnev oli. See tundus ideaalse kunstivormina. Võib-olla marksistlik minimalism, sest minimalism on ju kõike muud kui odav. Siis ta veel ei teadnud, et peab seda ka ise tegema hakkama.

Nüüd, pandeemia ajal, veetis Krõõt Juurak kõik oma vabad hetked veebis stand-up’e vaadates. Eriti hakkasid talle meeldima nišikoomikud, keda publik süüdistab vahel etenduskunstis, et justkui liiga imelik stand-up. Näiteks Tig Notaro, kes nihutas baaripukki, mis tegi imelikku häält, siis nihutas veel ja veel – nii pool tundi järjest. Üks teine kord nihutas ta tooli lavalt minema, nihutas uksest välja, tänavale. Osa publikut järeldas sellest, et nüüd on tegemist performance’iga, millegi sellisega, mida teeb Marina Abramović, too ainuke kõigile teada tegija. Sest performance on arusaamatu, stand-up aga alati publikule arusaadav. Teine osa publikust naeris, naeris selle üle, et naerab. Esimesel „Fringe’il“ vaimustus Juurak stand-up’i kontseptsioonist, et nii ongi: esineja ainuke eesmärk on publik naerma ajada ja kõik. Ükskõik, mil viisil.

Aastaid hiljem, harinud vahepeal end veidi, on ta mõistnud, et nii lihtne see siiski pole. Ikkagi usub ta, et stand-up on üks tuleviku kunstivorme. Esiteks on see odav ja teiseks on laval inimesed ise, ja mida rohkem nad ise on, seda huvitavamad nad on. Juurak on laisk ka, ei taha tööd teha, ei taha luua. Stand-up ongi seega ideaalne kunstivorm: saab olla mina ise ja sellest ka ära elada. Krõõt Juurak on tegelikult stand-up’i alal algaja, käinud vaid paaril korral „Open Mic’il“, teised plaanis olnud korrad jäid koroona tõttu ära. Mis siis ikka, ta tegi siis ise lavastuse pealkirjaga „Open Mic“, kus vaheldumisi kolleeg Frans Poelstraga pargis nalja tehti. Järgmine kord saab teda näha Viinis PCCC (Politically Correct Comedy Club) ehk poliitiliselt korrektse komöödia klubi ettevõtmisel.

Tänu väga selgele eesmärgipüstitusele saab tulemuse teada kohe ja kohapeal. Stand-up’i maailmas on tulemus ka sõnastatav. Kui inimesed naeravad, siis on killing ehk nii hea, et tapab. Bombing’u ehk pommitamisega on tegu siis, kui esineja teeb küll nalja, aga publik ei naera. Dying ehk suremine on killing’u vastand, nii et, kas tapad või sured ise. Selge pilt ju.

Krõõt Juurak on stand-up’i alal algaja, käinud vaid paaril korral „Open Mic’il“.

Manfred Unger

Etenduskunst võib samuti läbi kukkuda või õnneks minna, ollakse edukas või luuser, aga kui teed mõne meelest halva lavastuse, on see justkui mingi absoluut. Kui lavastusest üldse räägitakse, siis tõsiselt, vihaselt või lausa kurvalt. Kunstnik võtab kriitika omaks, on traumeeritud ja sildistatud mõttetuks, ning tema päris elu sellega pea peale pööratud. Justkui teater ei olekski kunstivorm, üks viis elatist teenida. Stand-up’is ei tapeta kedagi päriselt, ei pommitata ka, rääkimata laval suremisest. See on mäng, kujund, üks asi mingi teise asja asemel. Siiski, mäng elu ja surma peale. Stand-up’i tulemus selgub kohapeal ning sinna see jääbki. Teater toimib küll siin ja praegu, aga hinnangud tulevad ellu kaasa ja mõjutavad inimest. Kummaline, justkui polekski tegemist kunstiga.

Teatris ei saa aru, mille pinnalt tekivad hinnangud, mida autoriteedid ja turundajad jahuvad. Antakse lootust või tühistatakse. Lubatakse edasi tegeleda või keelatakse ära. Stand-up’is on kõik läbipaistvam ja otsustajaks publik. See on mõnus, naljakas ja sotsiaal-poliitiliselt progressiivsem. Andy Warholi kuulus ütlus, et tulevikus oleme kuulsad 15 minutit, on tänapäeval hoopis nii, et oleme kõik kuulsad 15 inimesele. Iga koomik on väärtuslik ja naljakas just neile, kellele ta meeldib, ja kapital ei koondu enam ühe protsendi inimeste kätte.

– issand, Krõõt, sa oled marksist.

– olen. oma kümme aastat tagasi ehmatas mind üks sõber, nimetades end marksistiks, nüüd ehmatan mina sind.

– miks sa ei nimeta seda läbipaistvust aususeks?

– ma räägin ikka läbipaistvusest, et kust tuleb raha ja mille alusel hinnatakse.

– no aga äkki siis on tegemist spordivõistlusega. selge eesmärk ja tulemus.

– no võib ka nii nimetada.

– aga kõik ei saa ju korraga esimest kohta saada?

– muidugi ei saa kõik võita, aga kaotusest ülesaamine on ju töö osa. ei pea kohe oma molbertit nurka viskama, pigem edasi treenima. uuesti proovimine on lubatud.

– kas kunstis pole?

– kui 46aastane kunstikriitik ütles 23aastasele algajale kunstnikule surmtõsiselt, et ära kunsti enam tee, siis naljana see ei mõjunud.

– üks lause, üks kriitika, üks etendus muutub totaalseks.

– nojah, spordis on üks kaotatud jooks või üks kaotatud mäng asja osa. pigem on kaotus normaalne, mitte võit.

– aa, muidugi, äge. enamik ju lähebki kaotama.

– ei lähe, ikka võitma lähevad, aga enamik kaotab.

– aga kui noorsportlane võistleb koos kogenud tippudega?

– no just, me oleme kõik rõõmsad, et noori tuleb peale, nad on julged ja tugevad ja sunnivad meid, vanu, ajaga kaasas käima.

– olen isegi seda viga teinud. tõmmanud noortele koolilõpetajatele vee peale.

– Kaja!

– nojah, mis nad siis tulevad müüma mulle 23eurost piletit ja reklaamivad lavastust profi pähe.

– aa, aga siis oli Liivrand tegelikult pahane Kanuti gildi saali peale, meedia peale, aga ei osanud seda väljendada.

– kunstnik saab alati pasa enda kaela.

– nii on, kunstnik jääb alati süüdi.

Üks produtsent, kes tegeleb esinejate valimisega kuulsasse New Yorgi lokaali, ütles: „A strong bomb is better than a weak kill“ ehk totaalne läbikukkumine on parem kui keskmine õnnestumine. Siitmaalt hakkab kunst ikkagi spordivõistlusest erinema. Julged tüübid, kes nii teevad. Ehk ei ole neil midagi kaotada? Pole haridust, enamasti pole ka mingit kapitali või toetusi, see annab vabaduse. „Fringe’i“ festivalil maksavad kunstnikud ise peale, et osaleda. See süsteem pole hea. Samas on festivale, kuhu tuleb lihtsalt kohale minna ja nalja teha. Miks siis mitte riskida. Loterii-allegri!

Florentina Holzingeri viimane töö „A Divine Comedy“ („Jumalik komöödia“) on stand-up’i täielik vastand just ülisuure eelarve ja põhjaliku läbitöötatuse tõttu. Tema lähenemine on aga stand-up’ilikult vabastav, ta hoiab vaataja tähelepanu pidevalt üleval. Anne Imhof vastupidi lubab vaataja meeltel uitama minna. Meelelahutust on mitmesugust. Krõõt Juurak eristab huvitava ebahuvitavast selle järgi, kas kunstnik teeb just seda, mida ta tahab teha, või ei tee. „I do what I want!“ ütles Jan Ritsema ükskord oma koregraafile Xavier Le Royle proovi ajal. Ütlus, et teen, mis tahan, oli nii jaburalt tõsi, et kujunes töökollektiivis aastaid korduvaks naljaks. Kunstnikud võiksid tegelikult ka oma tööd tihemini just nii õigustada.

Ka Robin Tran on näiteks üks kunstnikke, kes teeb täpselt seda, mida tahab. Ta kirjeldab ennast ise problemaatilise bipolaarse Aasia päritolu translesbina, nöökides internetis populaarset Ameerika koomikut Joe Roganit. Tran jutustab oma kohtumistest terapeudiga. Kogu see protsess on sageli väga naljakas: lähed teraapiasse ja sul on 20–30 minutit aega rääkida ükskõik millest. See meenutab väga lavalolekut ja terapeut on aktiivne kuulaja nagu stand-up’i publik.

Side publikuga on tõeline väärtus. Taas üks erinevus etenduskunstiga, mille puhul korrutatakse, et publik peab olema haritud. Ei pea! Ainult huumorisoon ja empaatia võivad saada arusaamise takistuseks, mitte kunagi harimatus. Olulisem on elav esitus, kus publikul on päriselt mingi roll. Kui meeldib, siis on see kohe ka näha, või vastupidi – ei meeldi. Esineja headusest sõltub kohanemine, vana hea improvisatsioonioskus. Laisale inimesele on ka suur rõõm, kui saab lavale minna proovi tegemata. Stand-up’i tehes proovitakse asju etenduse käigus ja vaataja saab osa etendaja meeleheitlikust ponnistusest.

Stand-up’i võib võtta kui lapsehoidu. Nelja-aastase lapse tähelepanu hoidmine on väga raske töö. Eriti võiksid lapsi hoidmas käia professorid ja teised targad inimesed. Head mõtted võivad sul olla, aga püüa neid kuidagi nelja-aastasele seletada. Nii võiks võtta ka teatrit: tegemist ei ole meelelahutusega, pigem vaataja tähelepanu hoidmisega.

Enamasti kannab stand-up’i situatsioonide kirjeldamine: räägitakse ära, mis juhtus, pisiasjadeni. Asju ei pea meelega naljakaks tegema ega kuidagi kaunistama. Stand-up’is jäetakse sisu ja selle edastamine nähtavaks ja arusaadavaks. Vahel on naljad väga viletsad, aga edastus võluv, vahel vastupidi. Saatan peitub detailides. Teater kipub sageli detaile tossu ja pimendamisega varjama.

Lõpetuseks üks Krõõt Juuraku triloog, mis leiab aset koera, kassi ja linnu vahel.

Ütles esimene: Auh! Auh! Auh, auh, auh. Auh.

Vastas teine: Mäu.

Mäu.

Mäu.

Mäu. Määäu. Mäuu.

Lisas kolmas: Hhhhhhh, vhhhhh. Vhhhh (vaikne vilin).

Ütles uuesti esimene: Auh! Auh! Auh! Auh! Auh, auh, auh, auh, auh, auh.

Auh. Auh, auh-auh-auh-auh!

Auh.

Mõtles kolmas: Vhhhhhhh … Hhhhhhhh …

Lausus seepeale teine: Mäu? Mäu, mäu, määääuuuuu.

Auh-auh-auh-auh-auh-auh-auh-auh!

Arvas kolmas: Hhhhhhhhhhhh.

Vhhhhhh. Vhh. Hhhhhv. Hhhvh. Hhhhhhhhhh.

Hhhh.

Vhhhhhhhhhhhhhhh

Vhhhhhh. Vhhhhhh.

Vhhhhhhhhhhh.

Ja jätkas: Vhhhhhh. Hhhhvvvv. Vhhhhhhh…

Alustas uuesti esimene: Auh-auh-auh-auh-auh!

* Marko Mägi, Teeb tünga või avardab silmapiiri? – Eesti Ekspress 6. X 2004.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht