Krõmov ja Serjoža

MARIS JOHANNES

Vene lavastaja Dmitri Krõmov: „Kunstnik ei tohi olla liiga enesekindel. See on loomingulises mõttes hukatuslik.“

Kohtumispaik Moskva Kunstiteater (MXAT). Autovärav Kamergerski põiktänavas avaneb ja Dmitri Krõmov vurab teatrihoovi. Läbin valvelauas passi- ja turvakontrolli nagu lennujaamas ning sealt edasi on minek fuajeesse, kus seinu katavad museaalsed teatrifotod. Sellest Kunstiteatri kuulsuste galeriist tunneb Krõmov isiklikult umbes viiendikku. Tal on komme tuua siia oma tudengeid ja rääkida neile, mida teab. Üliõpilaspõlves saanud Krõmov teha Kunstiteatri töökojas kümne rubla eest oma esimese teatrimaketi ja teda tabab nostalgiapuhang.

Moskva Kunstiteater on Dmitri Krõmovi vastu võtnud. Katsetööks on „Anna Karenina“ ainetel lavastus „Serjoža“, mida näidatakse ka 18. – 30. oktoobrini Tallinnas, Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel korraldataval teatrifestivalil „Kuldne mask Eestis“.

Kuidas algas teie suhe Stanislavski kantsiga?

Kutse Kunstiteatrisse sain veel kadunud Oleg Tabakovi ajal. Teatrikriitik Anatoli Smeljanski, kes töötas tollal selles teatris, soovitas helistada, ütles, et mind oodatakse. Mina ei helistanud, mul oli oma teater. Milleks mulle Kunstiteater? Naljakas mõelda, aga ma ei teinud välja. Smeljanski utsitas takka, et ma ikka teeks selle kõne. Lõpuks helistasin ning kohtasin avatust ja külalislahkust.

Pakkusin lavastamiseks välja mitu lugu. Nad valisid „Anna Karenina“, ilma omapoolsete tingimusteta, aitasid näitlejaid valida ja mõnesid ka välja vahetada, kuna selleks tekkis vajadus. Kunstiteatri näitlejad Anatoli Belõi, Olga Voronina ja noor trupp meeldivad mulle väga. Kõik tulid lahkesti kaasa minu tekstita töömeetodiga. Võtsin paberil kaasa 12 stseeni. Seega siis selline stseen, aga mulle see tekst ei meeldi, mõtleme ise midagi välja. Neis näitlejates pole grammigi seda enesega rahulolu, mis on loomingulises mõttes hukatuslik.

Dmitri Krõmov: „Mind huvitab väga võõra saatuse sisse minek – seda näitleja ju teebki.“

Liis Treimann / Pm / Scanpix

Kas alustasite tööd siis, kui olite lahkunud Draamakunstikoolist, oma senisest teatrist?

Ei, lahkusin Draamakuntsikoolist 1. septembril 2018, kui Kunstiteatris oli esietendus. Me olime oma laboratooriumiga pidanud vastu 14 aastat, vastutamata lapsemeelselt rahalise külje eest, nooruse entusiasmiga, üksteist armastades ja austades. 14 aastat – see on ühe teatri kahekordne eluiga või suure koera eluring. Ajasime oma asja, aga mu õpilased kasvasid suureks, neil tekkisid materiaalsed vajadused, tulid abielu ja lapsed. Raha oli vaja. Mis palgad seal ka olid – jumal hoia! Direktor ju peaks raha hankima, mitte ümber jaotama kultuuriosakonnalt saadud piskut, nagu linde toitev vanaproua pudistab saiapuru.

Mu „Kaasavaratu“ lavastus lükkus edasi, sest teatril polnud raha: kaheksa-üheksa kuud oli ootel. Lavastajale anti SMSiga teada, et raha pole. Las ootab, kuni raha kogume. Aga raha ei tulnud. Lõpuks leidsin ma ise produtsendi Leonid Robermani, kes maksis „Kaasavaratu“ kinni.

See pani mõtlema, et on vaja oma eluga midagi ette võtta. Ei saa anda ennast mingite direktorite käpa alla, kes leiavad või ei leia raha. Läksin siis midagi muud tegema, alguses Rahvaste teatrisse ja siis Kunstiteatrisse. Oma elust midagi kustutades, selge see! Kui elu Draamakunstikoolis oleks olnud magus nagu šokolaad, ju poleks ma sealt veel lahkunud.

Kuidas on lugu teie õpilastega, kas nad jätkavad Draamakunstikoolis?

Kolm inimest lahkus, sh kunstnik ja lavastaja assistent. Näitlejad jätkavad. Mul pole sinna asja, isegi piletit ei saa. Pole kellelegi helistada. Ei hakka ju võõrale seletama, et olen see Krõmov, kes tegi selle lavastuse, mida täna õhtul mängite. Kuradile! Olen selle ukse kinni pannud.

Räägime nüüd „Anna Kareninast“, mida näeb Tallinnas festivalil „Kuldne mask Eestis“. Kust see alguse sai?

Alustasin sellega veel Draamakunstikoolis, tegime mõne proovi. Tekkisid küsimused, millele mõtlema hakkasin. Ma ei jõudnud kuhugi välja, aga algidee oli olemas, nii et ma ei pakkunud Kunsti­teatris välja üksnes pealkirja.

Maria Smolnikova Anna rollis oli juba paigas?

See ongi temaga tehtud. Hiljem, kui ta lapseootele jäi, oli küsimus, kas pidada pool aastat pausi või õpetada uus osatäitja sisse. Tegime proovi ühe väga andeka tüdrukuga, aga kahekümne minuti pärast sain aru, et ei lähe – see kleit ei sobi teise selga. Pole vaja kedagi rumalasse olukorda panna. Nii see lavastus ootele jäigi.

Konflikt ei ilmne siin mitte ainult noore Anna ja vana Karenini, vaid ka kahe teatri vahel. Pean silmas näitlejavahendeid, mida olete kasutanud teie ja mida Kunstiteater.

Maria Smolnikoval on kergem, tema minu käekirja tunneb ja teab. Kunstiteatri näitlejad olid silmitsi tundmatuga, aga nad olid väga kannatlikud – igaüks omamoodi. Vallutasime mäetippe, kust rada oleks võinud viia ka teise suunda, aga nad ei kaotanud teed käest. Nüüd oleme tasemel. Sellist tulemust ma kusagil mujal ette ei kujuta.

Lavastuses võib tajuda irooniat klassika ja Kunstiteatri omaaegse kuulsa Anna Karenina Alla Tarassova aadressil, kuna lavastuses kõlab tema hääl. Kas publik kahtlustab seda?

Ironiseerida võib. Ma ei saa öelda, et Tarassova oleks mulle meeldinud. Ma polnud tema austaja – tean tast liiga palju. Olen näinud tema portreed. Milline imeline naine on pildil! Saan aru, miks mehed temasse armusid. Stanislavskile oli ta kangelanna, mängis 1917. aasta „Kajakas“ Ninat, partneriks Mihhail Tšehhov. Kes teab Tarassova lugu, mõistab, et kunstnik ei tohi kunagi olla väga enesekindel, see on hukatuslik.

Veel üks näide. Just võtsin ette Stanislavski neljaköitelise teose, kus ta kirjeldab oma toimetamisi päevast päeva. Lugesin ühe hingetõmbega, olin joovastuses kahest ja poolest osast. Siis enam ei istunud, enam ei võtnud iga päev raamatut kätte. Helistasin Anatoli Smeljanskile ja kurtsin oma huvipuudust. Ta küsis, mis aastasse olen jõudnud. 1918! „No siis algas surm – ja kõik,“ ütles ta. Nii hirmus, et seda on tunda isegi raamatust.

Tarassova mängis Annat eakana, meie Anna on 27aastane. Maria Smolnikova turnib Kunstiteatri lühtri otsas – ise ta tegi selle ettepaneku. Mida kõike küll tuli läbi elada, et see oleks Kunstiteatris võimalik. Ei tohi ju seinagi puudutada, tegu on arhitektuurimälestisega.

Kas teie lavastuse Anna on meie kaasaegne, nagu seda olid Ostrovski tegelased „Hilises armastuses“ ja „Kaasavaratus“, kus Smolnikova tegi ilusad rollid?

Mind huvitab väga võõra saatuse sisse minek – seda näitleja ju teebki. Meie silme all tuleb ta lavale kui näitleja, ent järk-järgult imbub ta olukorda ja lõpuks saab teiseks. Mind huvitab, kuidas saatus ta kaasa tõmbab, endasse imeb. Lõpuks pole enam võimalik teda osadeks lahutada või saatusest välja astuda. Ta ei pääse enam välja, ta on seal. See köidab mind väga, sõltumata Anna Kareninast ja Kunstiteatrist. See, et minu silme all on sündinud selline ime.

Anna on tõesti meie kaasaegne. Ta läbib mitmeid ajajärke, nii Tolstoi „Anna Karenina“ kui ka Grossmani tekstiga. Lõpuks pole aru saada, kes ta on. Ta on näinud seda ja teist. Ta on üks kindel naisetüüp, kellele saatus on andnud kamaluga hämmingut ja hauakohti.

Aga romaani Anna on alguses ju selline infantiilne nähtus?

Nõus, aga seal on mängus eri perioodid. Hiljem ta võtab oma saatuse vastu, saab aru, et teisiti ta ei saa ega taha, jääb endale kindlaks. Ning saab karistatud. Ta on lükatud oma saatuse sisse, upub naise saatusesse. Rongi küll seekord pole, aga vähem jube pole see, mis teda nuhtleb – karistus selle eest, mis ta tegi. Aga kuidas oleks olnud teisiti, seda keegi ei tea. See on kui püünis. Kõik suured armastuslood on selle püünise erivormid. Ainult muinasjuttudes juhtub, et kui nad veel surnud pole, elavad tänapäevani õnnelikult.

Miks pidasite vajalikuks lisada „Anna Kareninale“ tekstilõigu Vassili Grossmani romaanist „Elu ja saatus“?

See on aja ja järgnevuse märk. Grossmani romaan meeldib mulle väga, see on „Sõja ja rahu“ mõõtu. Veidi küll teises rütmis lugu. Sealgi on naine, kes on kaotanud lapse, temast ilma jäänud. Meie lavastus on tükike elu. Ei saa ju ümber jutustada lugu naisest, kes tunneb armukese juurde joostes piinlikkust oma poja ees. See on lihtsustatud vaade, lavastuses on elu keerulisem.

„Anna Kareninas“ on suur kogus materjali ehk lõnga, millest saab kududa nii sokke, kindaid kui ka salle. Meie kudusime sokid. Lõnga jäi palju järele, sellest peab aru saama ja selleks valmis olema. „Serjoža“ on lugu neljast inimesest: Kareninist, Annast, Vronskist ja tema emast. Ja muidugi Serjoža. Anna viskleb oma põletava armastuse küüsis, jookseb nagu hull. See on kui hullumaja, kuhu inimene satub oma tunnete virvarris – olukord ei ole romantiline, vaid eluline.

Pealkirjas ei ole Anna, vaid on Serjoža. Miks?

Serjoža – selles on rohkem õrnust.Lõpuks on ju tema see peategelane ja suurim kannataja.

Tolstoi kui ülemöödunud sajandi jutustaja, kuidas ta teile sobib?

On asju, mis mind ei puuduta, on möödanik. Aga on asju, mis väga puudutavad, sest see juhtus 150 aastat tagasi. Veel sellel kaugel ajal. Sajandite kumm venib sinna ja seal on kõik samamoodi – ja millise jõuga kirjutatud.

Missugune on Kunstiteatri publik, kes tuleb „Serjožat“ vaatama?

Olin Draamakuntsikoolis harjunud, et saal on noortest inimestest tulvil. See eristab head Vene teatrit Ameerika teatrist, kuhu läheb soliidne kogus raha ja mitte väga noor vaataja. Võib-olla istuvad Kunstiteatris kusagil ka minu vaatajad, aga saal on täis mulle uut, täiskasvanud publikut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht