Koreograafia sobib ka filosoofidele
Diego Agulló: „Kuidas kasutada keha, mis ütleb ilma ütlemata? See ongi mu lemmik-suhtlemisvahend, sest kõige olulisema puhul elus ei leita sageli sõnu.“
Diego Agulló on 1980. aastal Madridis sündinud mõtleja ja praktik, kes elab Berliinis ja teeb koostööd paljude (etendus)kunstnikega üle maailma. 2014. aastal valmis tal koos Kadri Noormetsaga lavastus „Darks In Blues“ (Augusti tantsufestival), 2015. aastal esietendus samal koosseisul Kanuti gildi saalis lavastus „Formlessly Yours“. Mõlemad on olnud Eesti teatri aastaauhindade nominentide seas. Tänavusel „Notafel“ Viljandis oli Diego Agulló üks festivali vestlusjuhte.
Olete pärit Madridist. Kas see on tähtis, et mõista teid ja teie loomingut?
Diego Agulló: Loomulikult, elasin Madridis 25 aastat. Kui keegi on pärit Madridist, siis ütleb see juba iseenesest tema kohta palju. Olen küll hispaanlane, ent pean tunnistama, et ma ei mahu sellesse stereotüüpi, kuidas mõista seda, kes on pärit Hispaaniast. Pealegi tundsin end Madridis alati turistina, sest ma ei elanud ei äärelinnas ega ka keskuses.
Nii et kusagil vahepeal?
Jah, just vahepeal. On palju, mida ma oma lapsepõlvelinnast ei tea. Mõnikord küsivad inimesed minult enne Madridi minekut soovitusi, aga ma ei oska neid anda. Kui vaadata tagasi, siis on minu autsaideri positsioon oma sünnikodu suhtes minu iseloomustamisel väga oluline. Õppisin katoliku koolis. Mitte seetõttu, et meie pere olnuks religioosne – tegelikult täiesti ateistlik, isegi kommunistlik –, vaid seepärast, et see kool oli lihtsalt meie ukse all. Nii et ma elasin koolikaaslaste eest justkui pisut varjatud elu. Ka see, et 12 aastat elust sai elatud mingis mõttes varjus, tundub praegu mulle tähtis.
Kas mäletate esimest korda, kui tajusite, et teist võiks saada kunstnik?
Mul on sellele küsimusele raske vastata, kuna eelistan ennast kunstnikuks mitte nimetada. Aga kui lapsepõlves tulevikust fantaseerisin, siis tulid kõne alla pigem võitluskunstid, sport, seiklused, Bruce Lee ja Indiana Jones.
Ilmselt filmide tõttu, mida lapsepõlves vaatasite?
Mind võlus idee vaimujõust koos võitluskunstide, energia valitsemise, meistriks saamise poole püüdlemisega. Distsipliin, harjutamine, enesekontroll – sain neist filmidest toitu. Mõned filmid olid tõesti ka head. Bruce Lee oli kindlasti üks mu iidoleid, ta meeldis mulle seetõttu, et ta oli aasialasest näitleja USAs. Oma koha eest filmitööstuses võitlesid ju nii mustad kui ka asiaadid. Mulle meeldis mõte sellest, et oled küll võõras, aga seejuures ka asjas sees.
Teie kujunemisel on vist tähtis, et otsustasite mingil hetkel katkestada filosoofiaõpingud Madridis ning kolida Berliini?
Ma ei katkestanud õpinguid mitte filosoofia, vaid akadeemilise elukorralduse tõttu. Filosoofiast saab siis probleem, kui see takerdub institutsiooni. Soovisin ühendada filosoofia tegevuse, kogemusega, õppida, kuidas filosoofiat kasutada. Ülikool oli mulle pelgalt ametikoht ja reputatsioon. Olen viiendast eluaastast peale kasvanud isata. Kui tagasi mõelda ja püüda ennast veelgi täpsemini mõista, on ka see tähtis. Mul pole kunagi olnud austust autoritaarse isakuju vastu. Kui olin väike, oli mu eesmärk mitte kunagi suureks kasvada. Arendasin endas vastumeelsust meessoost võimukate isikute suhtes. Uskusin, et kui õpin filosoofiat ja teen kunsti, siis aitab see hoida mul oma lapsepõlve elus ja vältida normatiivsusesse langemist. Mulle tähendab filosoofia „tõsist mängu“, aga see on ka vahend hoidmaks alles tegutsemisrõõmu. Rõõmu tegutsemisest, mõistes seejuures, et kuna ma ei mahu standardisse, on mul seeläbi võimalus tegeleda meelepäraste asjadega.
Sellepärast tunnen ka paljuski, et olen – see on küll kõlav väljend – privilegeeritud inimene. Praegu püüangi aru saada, mida selle privilegeeritusega peale hakata, sest Euroopa on enda privilegeerituse tõttu mõelnud välja südametunnistusepiina. Mina ei taha seda südametunnistusepiina tunda. Tahan saada aru, kuidas seda privilegeeritud seisundit päriselt ära kasutada, mitte küll enda huvides. Nagu mõistate, olen praegu raskustes, kuna ei tea, mida öelda. Privilegeeritus on teema, milles ma pole veel päriselt selgust saanud. Võib-olla oskan järgmisel aastal seda juba paremini selgitada.
Juhtisite tänavusel „Notafel“ vestlusi ning jätsite endast mulje kui suhtlemis-, arutelu- ja intervjuualtist inimesest. Kas olete olnud alati selline?
Ei, ei, ei. Pikka aega olin väga introvertne ja häbelik – mind võis identifitseerida vaikimise kaudu. Aga ühel hetkel, kusjuures üsna hiljuti, pidin astuma selle sammu.
Pidite lihtsalt oma seda laadi oskusi võimendama?
Jah. Tants ja koreograafia, mille juurde sattusin tegelikult üsna juhuslikult, on mulle õpetanud tõlkimist – mitte tingimata tekstilist, ehkki ka tekst võib koreograafia puhul olla väga oluline. Kuidas kasutada keha, mis ütleb ilma ütlemata? Usun, et see ongi siiamaani mu lemmik-suhtlemisvahend, sest kõige olulisema puhul elus ei leita sageli sõnu.
See, mis kujutavas kunstis juhtus XX sajandi alguses, sündis tantsus alles 1960. aastatel. See aga, kuidas 1990. aastatel koreograafia tantsust emantsipeerus, oli suur pööre, mis avas ukse sellistele inimestele, kes polnud üldse tantsijateks õppinud, aga kes siiski said hakata koreograafiga tegelema. Varem polnud see võimalik, 1960. ja 1970. aastate kontseptuaalsed tantsijad olid kõik koreograafiaharidusega. Kes tahtis mujalt tulla, pidi ootama vähemalt 1990. aastate lõpuni.
Miks otsustasite valida koreograafia?
Kaks vastust. Esimene: see oli juhus, kuna mind kutsuti osalema ühel workshop’il. Olin 27 aastat vana ja isegi ei teadnud, mis koreograafia on. Ma polnud näinud ühtegi tantsulavastust. Teine vastus aga: tahtsin töötada oma kehaga. Saan alles nüüd aru, et 22. kuni 27. eluaastani olin oma keha kui tööriista unustanud. Olin unustanud, kuidas oma kehaga ümber käia.
Nii et ühest küljest juhus, aga teiselt poolt leidsin sellest maailmast palju tuttavat, sest esile kerkinud küsimused olid mulle teada. Need olid filosoofilised küsimused. Sain aru, et koreograafia sobib ka filosoofidele ning et oma filosoofiataustaga ma juba sisenesingi tantsumaailma. Samuti olin teinud sporti, harjunud kasutama oma keha. Selle kõige kaudu leidsin oma keha uuesti üles ning see pakkus rõõmu. Sain hakata uuesti „mängima“. Enne seda olin tegev rohkem videomaailmas, ka see on mänguline, ent ikkagi arvutis. Leidsin uuesti üles kehaga seotud töörõõmu – see muutis mu elu.
Palun kirjeldage oma tuntumaid ettevõtmisi. Mis on näiteks „The Humping Pact“ ehk „Nühkurpakt“?
See on kolm-neli aastat väldanud projekt, mida olen teinud koos hea sõbra, venelase Dmitri Paranjuškiniga. Tegelikult oli see ühe meie residentuuri pisut ootamatu lõpptulemus. Katsetasime paljude teemadega ja ühel päeval hakkas meid huvitama, mis juhtub siis, kui eraldada seksuaalne tegevus selle kontekstist ning istutada see konteksti, kus seda ette ei kujutata, seksuaalne laetus aga jääb. Töötasime Saksamaal Essenis, linnas, kus sajand tagasi oli söekaevandus. Olime alasti, „nühkisime“ ja siis lihtsalt paljundasime end programmi abil digitaalselt. See oli ühtlasi nii tegevus kui ka tants. Tantsisime sellel seksuaalse tähendusega tööstuslikul maastikul. Nii see algas.
Ja see on jätkunud, kusjuures mitte üksnes Essenis?
Oleme teinud seda projekti rohkem kui sada korda väga paljudes kohtades. Väga erisuguseid stseene. Enamasti on olnud tegemist videoga, aga oleme ka pildistanud ja andnud etendusi. Etendustel pole paljundamine muidugi võimalik, meid on ainult kaks. On ju olemas unistus saada hulgaks. Paljunemine ja massid on poliitilise teemana esil, mõte, et ühest saab palju.
Kas see ettevõtmine on ka põhjus, miks internetis on teist nii palju alastifotosid?
Mitte ainult seetõttu. Esimesed projektid, mis tegin koos koreograafidega, olid seotud alastusega. Esimene kord, kui laval tantsisin, tegin seda alasti.
Kas ka see on olnud teile eneseületus või olete tundnud ennast avalikus alastuses kogu aeg hästi?
Ei, ma olin väga häbelik. See, et mind valiti välja, kuigi mul polnud mingisugust tantsualast kogemust, andis mulle mõningase enesekindluse ning ma suutsin oma häbelikkusest üle saada. Inimesed on õppinud tantsu ja teatrit, aga töö saan hoopis mina, mitte nemad. Miks?! Oli tõsine oht, et hakkan pidama ennast eriliseks, niisiis pidin tegema sellisele mõtlemisele lõpu. Etenduskunstide maailm võib olla teinekord väga nõme. Inimesed hakkavad rääkima, et see inimene on staar, nii äge asi jms. Amsterdamis ma hakkasin juba vaikselt kuulma selliseid jutte. Kõik tunnevad üksteist, mina olin aga uus, välismaalane, autsaider, sissetungija, näppasin töö inimestelt, kellel oli tantsu- ja teatrialane taust. Hea, et ma ei läinud sellise mõtlemisega kaasa.
Mis on CUE?
Ma ei julge öelda, et tegemist on lõpetatud projektiga. Ilmselt saab sellest minu elu kõige pikem ettevõtmine, sest CUE põhiküsimus on, kuidas organiseerida sündmuse vormis ootamatust, kui paljud inimesed tulevad kokku ja mitte keegi ei tea, mis hakkab juhtuma. Nagu isegi aimate, olen kaheksa aasta jooksul inimeste kokkukutsumiseks kasutanud paljusid meetodeid. Paljud pole edu toonud, kuna kutsed iseenesest on andnud liiga palju infot. Nii et tegemist on mingis mõttes läbi kukkunud projektiga, aga just see läbikukkumine lasebki esitada küsimuse, kuidas ikkagi organiseerida ootamatust.
Kas teil on aeg-ajalt hirm, et tundute teistele inimestele ignorantne?
Ei, mulle tundub, et minu hirmud on rohkem seotud moraaliga. Ma ei muretse selle pärast, kas inimesed peavad mind targaks või rumalaks, intelligentseks või ebaintelligentseks. Olen oma piiridest pisut teadlik, ma ei pea ennast keskmisest intelligentsemaks. Kindlasti olen mõningal määral distsiplineeritud ja tänu sellele suudan aeg-ajalt luua seoseid. Aga näiteks töötades „Notafel“ koos kooliõpilase Annemai Mutsoga (vestluste kaasjuht festivalil – toim), pidin tunnistama, et ta on minust nii mõneski asjas palju intelligentsem. Ta tutvustas mind mõnele oma sõbrale põhikoolist, kes olid lihtsalt uskumatud.
Moraaliküsimus on seotud asjaoluga, et käisin religioosses koolis, kus minusse süstiti liiga palju ideoloogiat, et see on hea ja see on halb. Mul on ka tugevalt arenenud süütunne. Seetõttu ei suuda ma vahetevahel ei öelda, sest kardan valmistada teistele pettumuse. Ma ei talu seda, kui ma inimestele ei meeldi ning nad peavad mind ülbeks ja arvavad, et ma justkui teaks, kuidas kõike paremini teha.
Milline on teie suhe Eestiga?
Kadri Noormets. Ilma temata ma ilmselt isegi ei teaks, kus Eesti asub.
Kuidas te temaga kohtusite?
Berliinis SMASHis (www.smash-berlin.com). Ta osales sealses haridusprogrammis ja mina olin üks õppejõududest. Ta kutsus mind kohe oma projekti, tulin „Notafele“ ning nüüd oleme teinud koos kaks lavastust. Paar nädalat olen elanud ka Tallinnas. Tänavu on mul viies kord olla Viljandis. Eelmisel aastal sai Eestist minu teine kodu – see oli maa, kuhu ma kõige tihedamini reisisin. Tihedamini kui Hispaaniasse.
Seekord kuulasin festivalil Maarja Nuudi kontserti, mis pani mind järgmisel hommikul ärgates eesti pärimusmuusikat juurde otsima ja seda kuulama. Christin ja Gregor Taul kutsusid mind oma koju, mängisin nende lastega. Siinsel keskkonnal pole Hispaania või Saksamaaga, mida tunnen, vähimatki pistmist. Minu pinnapealse vaatluse kohaselt on Eestis midagi väärtuslikku ja kutsuvat. Inimeste pealt, keda olen siin kohanud, võin öelda, et see väärtus tuleb esile just isiklikul tasandil. Sellel pole midagi pistmist süütusega naiivses mõttes, vaid see on süütus selle jõulises tähenduses. Eestis kohatud inimesed on mitmes mõttes väga normaalsed, chill’id: „kui asjad peavad niimoodi minema, las nad siis lähevad“. Süütus, aga positiivses mõttes, mis on ühtlasi ka ühenduslüli lapsepõlvega, millest alguses rääkisime. Romantism – see on õige sõna!