Kontaktist laevahukuni

Tambet Kaugema

Eesti Draamateater alustas 23. septembril oma 92. hooaega Martin Alguse kirjutatud ja Ingomar Vihmari lavastatud „Kontaktiga”. Teatri suures saalis taasesietendus 7. oktoobril Priit Pedajase lavastatud „Kaevuritest kunstnikud”, mida kaks suve tagasi mängiti Viinistu kunstimuuseumi katlamajas. 9. oktoobril sai väikeses saalis lavaküpseks iiri näitekirjaniku Enda Walshi näidend „Uus elektriline tantsusaal”, mille on lavastanud kõrgema lavakunstikooli bakalaureusetööna Sander Pukk. Eesti Draamateatri järgmise uuslavastusena jõuab 11. novembril suures saalis publiku ette Andrus Kiviräha „Kevadine Luts” Uku Uusbergi lavastuses. „Kiviräha „Kevadine Luts” võiks peaaegu olla Oskari enda kirjutatud: kord lustakas, kord nukker, sekka sähvab satiirigi,” on Doris Kareva Sirbis iseloomustanud Kiviräha näidendit. Hendrik Toompere jr toob 25. novembril teatri väikeses saalis lavale Yasmina Reza musta huumorit täis näidendi „Hävituse ingel”, mille ainetel on Roman Polanski vändanud ka filmi „Tapatalgud”. Kaks abielupaari on otsustanud tsiviliseeritult lahendada nende 11aastaste poegade vahel lahvatanud tüli, ent kui mängus on neli isepäist inimlooma ning oma lapse au ja igavese õiguse tagaajamine, ei suuda keegi lõpuni tsiviliseerituks jääda ning eeskujulikest vanematest endist saavad hoopis jonnakad lapsed.

9. detsembril esietendub suures saalis Ingomar Vihmari lavastatuna Tartus elava soomlasest kirjaniku Mika Keräse kriminaalne lastelugu „Vana roosa maja”. Tartu Supilinnas tegutseb salaselts Ramps ehk vahva lastekamp, kes lahendab salapäraseid lugusid ja seikleb võluvas äärelinnas. Veel lavastab Ingomar Vihmar märtsi alguses teatri väikeses saalis Eric-Emmanuel Schmitti „Külalise”. Viin, 1938. Natsid on Austriasse tunginud ja jälitavad juute. Sigmund Freud on ikka veel veendunud, et teda ei puudutata, ja keeldub lahkumast. Ent ühel kevadõhtul arreteerib Gestapo tema tütre Anna ja viib ülekuulamisele. Üksi ja meeleheitel Freud on kodus, kui äkki tuleb akna kaudu tema tuppa üks võõras. Kes ta on? Hull, mustkunstnik, ettekujutus? Jumal, nagu ta väidab? Või Freudi alateadvuse kehastus, kes sunnib suurt psühhoanalüütikut oma lapsepõlve meenutama ja endasse vaatama?

Samuti märtsis saab suures saalis Elmo Nüganeni lavastatuna lavaküpseks Tom Stoppardi „Laevahukk”, mis on triloogia „Utoopia rannik” teine osa. Näidendis räägitakse XIX sajandi vene revolutsionääridest ja mõtlejatest, anarhistidest ja kirjanikest nagu Turgenev, Belinski, Herzen, Bakunin, Tšaadajev jt. Tegemist on Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri selle hooaja suure ühisettevõtmisega: samaaegselt „Laevahukuga” esietendub Tallinna Linnateatris triloogia esimene osa „Teekond”, mille lavastab seal Priit Pedajas. Nii Elmo Nüganen kui ka Priit Pedajas võtavad teise teatrisse kaasa ka oma trupi näitlejaid, tehakse ajutine verevahetus. „Alanud hooajast tõstaks esile selle, et Uku Uusberg lavastab Kiviräha näidendi – oleme ju juba harjunud, et ta kirjutab tekstid oma lavastustele ise,” ütles peanäitejuht Priit Pedajas. „Merle Karusoo alustab tööd improvisatsioonidega, millest – kui kõik sujub – kujuneb millalgi lavastus. Kindlasti tuleb põnev meie koostööprojekt Tallinna Linnateatriga, Tom Stoppardi „Utoopia ranniku” esimese kahe osa kahasse väljatoomine.”

Teatrikooli kevadsuvel lõpetanud kursuselt on nüüd Eesti Draamateatris näitlejana tööl Piret Krumm ja Pääru Oja ning suvehooaja hakul liitus trupiga Indrek Sammul. Teatri kirjandustoas töötab nüüd toimetajana Mihkel Seeder.