Kommentaar – Vanemuise uus luud

TAMBET KAUGEMA

Vannun kõigi pühakute ja võrdõigusvoliniku nimel, et sellele kommentaarile pealkirja pannes pidasin luua all silmas üksnes ja ainult seda pühkimisvahendit, millega seostatakse uue juhi tulekut asutusse või organisatsiooni – mingid muudatused, suuremad või väiksemad, ning uue korrastatuse toob ta endaga ikka kaasa. Kui aga peakski olema nii, et mõnel lugejal seostub sõna „luud“ hoopis õhutranspordivahendiga, mille abil kongus ninaga eakamad naisisikud läbivad muinasjuttudes lühemaid või pikemaid vahemaid, siis on selline mõttekäik üdini vale ja pahatahtlik ning väärib hukkamõistu.

Möödunud nädalal langetas Vanemuise teatri nõukogu otsuse, et suvel, kui praeguse teatrijuhi Toomas Petersoni tööleping otsa saab, astub sellesse ametisse Viljandi Ugala praegune juht Kristiina Alliksaar. Ajakirjandusse tilkunud info põhjal (milles pole põhjust kahelda) pääsesid konkursi lõppvooru ka riigikogu liige, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi endine direktor Krista Aru ning pangandus­tegelane ja Eesti Panga endine president Vahur Kraft. Pole kahtlustki, väga esinduslik seltskond, kelle hulgast õnnestus Alliksaarel selgelt esile tõusta tänu oma tulemuslikule tööle Ugala teatri ees­otsas – sellist kogemust polnud teistel ette näidata. „Komisjon väärtustas Alliksaare läbimõeldud visiooni kolmežanrilisest Vanemuisest, kus leiaks rakendust kogu loominguline kollektiiv, repertuaar oleks publikule arendav ja meelepärane ning majanduslikult optimaalne,“ selgitas ERRile Vanemuise teatri nõukogu esimees Tarvi Sits.

Vanemuine on teiste teatrite seas erandlik, seda nii oma suuruse kui ka kolme viljeldava žanri poolest. Harilikult on teatrite eesotsas kaks ametimeest: teatrijuht või direktor (kuidas teda just parajasti nimetatakse) ja kunstiline juht või peanäitejuht. Kindlasti sõltub see nende juhtide isiku­omadustest ning teatri vajadustest, kuid enamasti on nii, et väljapoole paistab teatri näo kujundajana rohkem silma loomingulist poolt suunav kunstiline juht, teatrijuhi ülesanne on aga hoida rahaasjad korras ja masinavärk (koos)töös ning kindlustada tagalat. Vanemuise struktuur on keerulisem, sest teatrijuhi ees, kõrval või selja taga seisab koguni kolm loomingulist juhti: draamajuht, muusikajuht-peadirigent ning balletijuht.

Palju oleks nõuda, et need loomin­gulised juhid hoiaksid peale oma valdkonna pingsalt ja pidevalt silma peal kogu teatril. Olukorras, kui ühes teatris on tegelikult koos kolm erilaadset teatrit, seisab teatrijuhi peamine ülesanne tervikpildi kujundamises ja hoidmises ning kolme loomingulise haru koostöö korraldamises. „Teatrijuhina saan olla loomingulistele juhtidele partner: kui nemad on oma loomingulised otsused langetanud, aitan mina organisatsioonilise poolega, et kõik see ikka parimal moel lavale jõuaks,“ on öelnud praegune teatrijuht Toomas Peterson 2013. aastal Sirbi intervjuus. „Minu asi on ka hoida niidid koos, et kui loominguliste inimeste plaanid natuke liiga lendu lähevad, siis õigel ajal pidurit tõmmata ja ära jaotada, millal oleks ajaliselt kõige parem üks või teine lavastus välja tuua, sest teater peab ju tervikuna ellu jääma.“

Seega on Vanemuise juht omal moel kui sotsiaalse sidususe minister, kes peab hoolitsema, et ükski teatri allüksus (lavatagused jõud pole sugugi vähem tähtsad kui need, keda publik igal õhtul laval näeb) ega töötaja ei tunneks ennast kõrvalejäetuna. Valituks osutumise järel antud intervjuusutsudes on Alliksaar öelnud, et liiga hoogsalt ta Vanemuises luuaga vehkima ei hakka, revolutsiooni ei korralda, vaid keskendub uute kolleegide ärakuulamisele ja koostööle. Mõistlik plaan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht