18.09.2020

Kommentaar – Valgevene teatritegijad keset tormituuli

TAMBET KAUGEMA

Vägivaldsed sündmused Valgevenes puudutavad valusalt ka sealseid teatritegijaid. Janka Kupala nimelise Valgevene Akadeemilise Rahvusteatri direktor, endine kultuuriminister ja diplomaat Pavel Latuška toetas augustis oma sõnavõttudega Minski tänavatel protestijaid ja nõudis meeleavaldusi karmilt maha surunud siseministri tagasiastumist. Läks vastupidi: siseminister on endiselt ametis, teatrijuht aga vallandati peaministri otsusega.

Tegemist on Valgevene vanima teatriga (hoone on ehitatud 1890. aastal, valgevene kirjandusklassiku Janka Kupala nime sai see 1944. aastal). Selle töötajad võtsid võimude otsust kui poliitilist survet ning esitasid ultimaatumi: kui direktorit tööle tagasi ei kutsuta, siis lahkuvad ka nemad. Valgevene kultuuriministeerium jättis selle ähvarduse tähelepanuta ning nimetas teatri etteotsa kultuuriministri asetäitja Valeri Gromada. Vastuseks sellisele sammule esitas rohkem kui 60 teatritöötajat lahkumisavalduse – praeguseks on jäänud truppi alles vaid 15 näitlejat – ning etenduste andmine on vähemalt novembrini peatatud.

Kupala teatri näitlejate meelsusest annab aimu valgevenekeelne videopöördumine, mille nad tegid augusti keskel (vt http://oteatre.info/artisty-teatra-kupaly/). „Nõuame, et lõpetataks vägivald rahumeelsete inimeste kallal. Oleme väga mures, et meie sõbrad, kolleegid, naabrid, tuttavad on arreteeritud. Oleme terrori ja vägivalla vastu, tapmiste ja verevalamise vastu meie maal. Tahame rahu,“ öeldakse pöördumises. Samasisuliste avaldustega on Valgevene võimude poole pöördunud Magiljovi teatri, Valgevene nukuteatri jt töötajad. Minski Nüüdisaja Kunstiteater, kes on avaldanud toetust ka Kupala teatrile, kuulutas aga septembri esimesel nädalal välja kümme päeva kestva streigi ja sulges teatrimaja uksed, protestides selle vastu, et näitleja Deniss Dudinski arreteeriti miilitsavägivalla-vastasel miitingul osalemise pärast.

Valgevene teatritegijatele on toetust avaldanud nende kolleegid paljudest riikidest, sealhulgas koguni Venemaalt. Esmaspäeval tegi Venemaa teatrikriitikute ühendus avalduse, kus öeldakse: „Oleme veendunud, et kunstiinimesed on alati kohustatud kaitsma humaanseid ideid ja neil pole õigust toetada võimude vägivalda, kui piinatakse ja pekstakse inimesi, kelle „süü“ seisneb üksnes selles, et nad väljendavad ausalt oma kodanikupositsiooni“.

Toetuskirjaga on astunud avalikkuse ette ka Venemaa kultuuritegelased. Teatriinimestest on allakirjutanute hulgas Peterburi Tovstonogovi-nimelise Suure Draamateatri kunstiline juht Andrei Mogutši, Moskva Satirikoni kunstiline juht Konstantin Raikin, Moskva Vahtangovi-nimelise teatri pealavastaja Juri Butussov, Moskva Bronnaja teatri kunstiline juht Konstantin Bogomolov, ajakirja Teatr peatoimetaja ja teatrikriitik Marina Davõdova, Narvaga lähedalt seotud näitleja Julia Aug jpt – Vene teatri kuulsused, kelle tegemistest on aeg-ajalt olnud ka Sirbi veergudel juttu. „Meie, Venemaa kunstitegelased, ei või pöörata pilku kõrvale Valgevene sündmustelt. XXI sajandil leiavad Euroopas aset piinamised, repressioonid, inimröövid, tagakiusamine ja mõrvad,“ öeldakse nende pöördumises. Arvestades, milline on Venemaa positsioon Valgevene sündmuste suhtes, siis nõuab sellises riigis sellisele protestikirjale allakirjutamine mõnevõrra julgust.

Kõik see viib mõtted sellele, miks pole Eesti teatritegijad seni kuigi selgelt väljendanud oma toetust ja poolehoidu Valgevene ametikaaslastele? (Tõsi, augusti lõpus 32 Eesti kultuuri- ja ühiskonnategelase ühispöördumisele allakirjutanute hulgas oli ka kolm teatriga vähem või rohkem seotud inimest.) Muidugi võib arvata, et kohe ilmuks välja trobikond tüüpe, kes teavad täpselt, et ega sel Valgevene vuntsil tegelikult midagi väga viga olegi ja tänavad on neil seal see-eest väga puhtad ja üldse oleks targem valida kord. Selge on ka see, et Eesti teatraalide toetuskiri ei muudaks kübetki edasiste sündmuste käiku, vähemalt mitte kohe ja praegu, aga on lihtsalt hetki, kui tuleb mölakale öelda, et ta on mölakas, ilma igasuguste „agadeta“.