Kommentaar – „Trammi nimega Iha“ teine tulemine
Vahel on kriitikul päris kasulik vaadata mitte esietendust, vaid mõnda hilisemat mängukorda, kui lavastus on ennast juba n-ö sisse töötanud. Käisin Endlas vaatamas „Trammi nimega Iha“ kaheteistkümnendat etendust ning olin meeldivalt üllatunud nii lavastuse kõrgest tasemest ja aktuaalsest kontseptsioonist kui ka sellest, millise kaasaelamisega võttis täissaal selle Pärnus vastu.
Lugedes hiljem arvustusi, üllatusin, et lavastuse päevakohasusest oli neis enamasti mööda vaadatud. Võib-olla on asi selles, et esimene ja kaheteistkümnes etendus võivad olla vägagi erisugused, eriti veel siis, kui tegemist on lavalisele atmosfäärile toetuva lavastusega, kus näitlejate mängu kaudu saali kanduv meeleolu loob õhulise silla lava ja publiku vahel. See kas tekib või mitte ning seda võib mõjutada tuhat pisiasja nii näitlejate mängus kui ka publiku tagasisides. Rääkimata lavastuse õhustiku elementidest, mis ei allu ratsionaalsele seletusele, on aga ometi selle tekkimises väga olulised. Nagu oli seda lavastuse muusikaline kujundus, näitlejate mängu kõrval selle terviku üks lummavamaid elemente.
Au ja kiitus Pille-Riin Purje Sirbis ilmunud arvustusele,1 kus on vaadeldud kadestamisväärse süvenemisega näitlejatöid ning ka kirjeldatud lavastuslikud elemendid olid täpsed ja lasid aimata kontseptsiooni. Paraku on aga üldised tõlgenduslikud teemad sealgi tagaplaanile jäänud. Hoopis hämmastasid mind aga mõne kriitiku etteheited lavastuse vähese autoritruuduse asjus. Miskipärast alati, kui keegi heidab lavastajale ette autoritruuduse puudumist, meenub mulle pisuhänna metafoor. Olen kunagi välja kirjutanud Tennessee Williamsi enda ütluse: „Näidendi tekst on vaid valemite kogum, mille järgi tuleb üles ehitada lavastus“. Küllap võib leida igasuguseid autoritruuduse pretsedente, ent alati tuleks mõelda, kas selle kaitsmise sildi all ei kaitsta mitte omaenda eelarvamusi näidendi ja lavastuskontseptsiooni kohta.
Mulle näib, et kui lavastus „lihvib näidendi teravad nurgad pehmeteks ja ümarateks“,2 siis peaks seda hindama pigem lavastaja kontseptuaalse lähenemisena, mitte aga pidama lavastuse puuduseks. Kui lavastaja ja kunstnik rõhutavad argist õhustikku ja lavakujunduslike detailide eklektilisust, panevad kired sordiini alla ja justkui libisevad plahvatuslikest stseenidest vaikselt mööda, suruvad näitlejad lava sügavusse ega valgusta neid välja – kõik iseenesest ju vägagi õiged tähelepanekud –, siis kas ei anna see hoopiski kätte võtit lavastuse üldisemate mõtete avamiseks. Võib-olla ongi argisuse ja elulisuse rõhutamine olnud lavastaja taotlus.
Kaarin Raidi poole sajandi tagune lavastus on mul küll nägemata, kuid hästi on meeles 1976. aasta Vene teatri lavastusest saadud positiivne emotsioon (eriti just tänu Blanche’i osatäitjale Sveta Orlovale). Ka olen näinud selle näidendi mitut lavastust 1970. ja 1980. aastate Peterburis ja Moskvas. Tolle aja tegelikkuses oli näidend aktuaalne hoopis muudel põhjustel kui nüüd ning enamasti oli (minu nähtud) lavastuste kontseptsioonis tõstetud kilbile Blanche’i poeetiline kaunishing (tulle lendava liblika kujund), mis vastandus Kowalski ja meesteseltskonna jõhkrusele ja brutaalsusele. Kas kehtib aga selline vastandus kõikidel aegadel? Siia vist ongi koer maetud.
Ingomar Vihmari lavastuses midagi sellist ei ole: siin on Blanche veetlev, kuid eluvõõras ja pahelinegi (asi ei ole ainult alkoholilembuses, oma hoiakutega provotseerib ta tahtmatultki Kowalskit). Blanche keeldub õe argieluliste väärtustega leppimast. Muidugi mängib Kleer Meibaum-Vihmar Blanche’i tundeliseks, kuid seejuures ka üleolevalt pretensioonikaks. Vaatajale on sümpaatne vaid tema hingeline lähedus oma õe Stellaga. Just selles läheduses peakski peituma Blanche’i lunastus, mille tunnistajaks lõpuks ollakse. Stella (Kati Ong) malbus ja leplikkus teeb iseenesest jõhkra Kowalskiga (Priit Loog) imesid – ka sellises mehes võib peituda kaitsetu laps. Nende omavaheline suhe on küll tulvil plahvatusi ja meelemuutusi, kuid nende läheduses pole kahtlust. Selline vastuoluline, üle kivide ja kändude minek see tegelik elu ju ongi ning seda mõistavad nii Stella kui ka Kowalski, tundes lõppkokkuvõttes teineteisest tuge ja rahuldust. Siin Kowalski Blanche’iga ei flirdi ega näita Blanche’gi Kowalski suhtes huvi üles. See suhe ja need eluväärtused jäävad Blanche’ile mõistetamatuks.
Võib ju küsida, kas selline lavastuslik kontseptsioon on üldse tänapäevane? Mis on muutunud meie elus möödunuga võrreldes? Neile küsimustele ma siinkohal vastata ei taha, kuid annan igal juhul lavastajale õiguse tulla välja oma tõlgendusega, mille õigustatuse määrab vaid lavastuse kunstiline tase ja publiku vastuvõtt.
1 Pille-Riin Purje, Lõputu pokkerimäng ja kaks ööliblikat. – Sirp 11. XII 2015.
2 Kadi Herkül, Kulgemine hullumeelsusse. – kultuur.err.ee 11. XI 2015.