Komissarovi ja Jürgensi benefiss

Ugala „Meistrite liigat“ on siiani saatnud edu, saalid on täis ja etendused soojalt vastu võetud. Milleks siis norida kunstilise taseme kallal?

ENN SIIMER

Ugala teatri „Meistrite liiga“, autor Urmas Lennuk, lavastaja Tanel Ingi, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Laura Maria Mäits. Mängivad Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Elina Reinold, Vallo Kirs, Triinu Meriste ja Jaana Kena. Esietendus 17. XI Ugala teatri suures saalis.

Benefiss – sellel prantsuse keelest tulnud sõnal on küll täpne eestikeelne vaste, tuluõhtu, ent benefissiks nimetati tuluõhtuid ka XIX sajandi Vene tsaaririigis. Vene teatritraditsioonis oli see levinud nähtus, millega tavaliselt tähistati näitlejate, aga teistegi loometöötajate juubeleid ja tähtpäevi. Sisuliselt küll tuluõhtu, sest kogu kassa läkski näitlejale, kuid pole vist juhuslik, et venelased kasutasid prantsuspärast eufemismi, mis varjas tulu tähendust.

Ei taha minagi Ugala lavastust „Meistrite liiga“, kus hiilgavad Luule Komissarov ja Peeter Jürgens, otseselt tuluõhtuks nimetada, küll aga uhke nimetusega benefissiks, sest kohtumine kahe east hoolimata särava ja armastatud näitlejaga teeb südame soojaks igaühel, kes nende loominguga varasemalt tuttav. Näitlejate „tulu“ on siingi olemas ja väljendub publiku siiras armastuses, mis etenduse lõppedes publikult üle rambi neile tagasi tuleb. Viljandis on see alati nii olnud, kindlasti ka mujal.

Ega sellises eas häid näitlejaid ole palju, seepärast vist ei saagi meie väiketeatreid (olgu need siis Pärnus, Rakveres või Viljandis) nimetada „kohalikeks“. Eesti on sedavõrd väike ning teatriarmastus on meisse vist juba geneetiliselt sisse programmeeritud, ega muidu oleks võimalik, et publikuarvu poolest oleme esiplaanil kogu Euroopas. Väikelinnade kutselised teatrid on seetõttu olulised uue publiku kasvatajad, kuid muidugi, see paneb neile ka suure vastutuse. Seepärast peangi kohatuks ettepanekuid, et väljaspool pealinna asuvad kutselised teatrid võiksid olla kohaliku toetusega.

Peaosalised Luule Komissarov ja Peeter Jürgens veavad ise välja, kuigi ka nemad on võimelisemad palju enamaks.

Heigo Teder

Luule Komissarovit ja Peeter Jürgensit teatakse kõikjal üle Eesti ning see­pärast arvan, et see lavastus pole hinge­lähedane mitte ainult Viljandi publikule, vaid igal pool, kuhu Ugala selle viib – rõõmus kohtumine kõigile. „Meistrite liigas“ äratundmisrõõmust juba puudust pole, igaüks saab vastavalt oma teadmistele ja kuulujuttudele mõistatada, kuivõrd ühe või teise näitleja, Marta ja Julius Noormetsa rollid lähevad kokku Komissarovi ja Jürgensi tegelike rollidega, rääkimata juba näitlejate isikliku elu detailidest ja finessidest. Etenduse ajal saalist kostvad pidevad naeruturtsatused annavad aga tunnistust, et äratundmisrõõmu jätkub ka meeste-naiste suhete pinnal. Pidevas aasimises ja näitlejalikus lõõbis vahelduvad koomilised situatsioonid sellistega, kust aimub tõsisemaid suhtenoote.

Kahe imetlusväärse näitleja benefiss on see ka veel seetõttu, et kogu ülejäänu – näidend ise, süžee, teised tegelased, ka lavastus – on, ütleme otse, kunstilises mõttes kahvatu. Kõik algab juba näidendist, mis mulle on kui samade näitlejatega Ugalas kümmekond aastat tagasi lavastatud läti näitekirjaniku Māra Zālīte „Sirelikassid“ (lavastaja Peeter Tammearu). Vaid üks tsitaat: „… kaks armu ja vihkamise köidikutega tihedalt kokku seotud vanainimest elavad lagunevas majas ja purelevad kui räsitud prügikasti­kassid“.1 Jätame laguneva maja kõrvale, nii on ju ka siin „Meistrite liigas“, vahest selle vahega, et näidendi autor Urmas Lennuk on ohtralt kasutanud Komissarovi ja Jürgensi isikliku elu detaile. Rääkimata paralleelidest Shakespeare’i näidenditega.

Mind ei häiriks sugugi situatsiooni kokkulangevus, kui tegemist oleks kunstitasemelt ligilähedaseltki võrdväärse näidendiga. „Sirelikassid“ jäi toona meelde oma poeetilise tervikliku lavalooga, milles kahe vana inimese elutraagika päädis neid ümbritsevast troostitust elust ja tulevikuperspektiivist hoolimata armastuse ja hoolivusega. Jah, ka „Meistrite liiga“ kõige elamuslikumad hetked on seotud just finaaliga, milles seni peidus olnud, kuid aimatav südamlikkus pääseb lõpuks võidule.

Madis Kolgi põhipretensioonid Postimehe retsensioonis2 on suunatud lavastaja Tanel Ingile, kes polevat suutnud avada Lennuki näidendi „sõnadetagust“ sügavust. Ei vaidle vastu, võib-olla mõni geniaalne lavastaja suutnuks ka selle näidendiga imet teha, kuid nagu mulle näib, on Kolk lavastaja suhtes pisut ülekohtune. Ingi parimad lavastused (debüütlavastus Sirkku Peltola „Väike raha“, 2011 ning Kati Kaartineni „Amalia“, 2015) on valminud tugeva dramaturgilise materjali põhjal ja – NB! – väikeses saalis. Suur risk on minna suurele lavale ja veel materjaliga, milles prevaleerib grotesk ja kõrvaltegelaste puhul farsilikud noodid.

Peaosalised veavad siin ise välja, kuigi ka nemad on võimelisemad palju enamaks, kuid teiste mängus jääb valitsema pealiskaudne situatsioonikoomika ja liigne forsseeritus. Lavas­tusele lisab värskust küll külalisnäitleja Elina Reinold, kuid temagi puhul jääb kummitama tavaliselt väikeses saalis mängiva näitleja ülepingutatud hääle- ja plastikakasutus.

Lavastust on siiani saatnud edu, saalid on täis ja etendused soojalt vastu võetud. Milleks siis norida kunstilise taseme kallal? Aga just sellepärast, et teatriillusioon on habras ja vaataja huvi muutlik ning see võib ühel hetkel meiegi teatrikülastuste silmapaistva arvu muutusele keerata. Seda juhul, kui teater ei aja iga lavastusega taga kunstilist saavutust. Ei tahaks küll kuidagi, et Ugalale jääb külge kerge meelelahutuse pitser, mis võib tõsisema publiku teatrist eemale peletada.

1 Pille-Riin Purje, Kosjakased ja sirelikiisud. – Sirp 3. VIII 2007.

2 Madis Kolk, Avatud hinged suletud ruumis. – Postimees 30. XI 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht