Kohvijoomise lõputu algus

Maris Johannes

Kõik muutub ja mitte midagi ei muutu Madis Kõiv, „Lõputu kohvijoomine”. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguse kujundaja Raido Talvend, heliefektide autor Tauno Makke. Mängivad Lembit Ulfsak, Jaan Rekkor, Maria Avdjuško, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Martin Veinmann, Laine Mägi, Tõnu Aav, Ain Lutsepp või Anti Reinthal, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Ester Pajusoo, Mari Lill, Mari-Liis Lill, Britta Vahur. Eesti Draamateater. Esietendus 5. X endises Heliose kinos. Olen kirjutanud Madis Kõivu „Lõputu kohvijoomise” analüüsiks lõputu hulga algusi. Nagu Kõivu näidendis: vaevu jõutakse katta laud, kui kõik jääb pooleli, olukord läheb ärevaks, inimesed peavad lahkuma. Neil ei edene kohvijoomine, minul selle kirjeldamine. See edenematus ei ole hinnang teatritööle, nemad – näitlejad ja lavastaja – etendavad seda mitteedenemist väga edukalt. Nii et lavastuse  lõpuks olen seda usku, et kohvijoomine oli see ainus õige tegu XX sajandi Eestis, mida iga kord peab uuesti otsast algama, ja iga uus algus on kinnitus sellele, et tsivilisatsioon veel püsib meie laiuskraadil.

Madis Kõivu on peetud pigem koha-likuks kui aja-likuks kirjanikuks. Teeme koha kohal väikese tiiru. Meid kutsutakse „Lõputule kohvijoomisele” Eesti Draamateatrisse, teater mängib Heliose kinos, mis pärast ja enne Heliost  oli kino Oktoober ja nüüd ei ole enam kino. Selles olematus Helioses mängitakse kadunud Werneri kohvikut. See, mis Heliosest Werneri teeb, on räsitud olek, nagu oleks aeg seisma jäänud, saja-aastane sõda just lõppenud. Werneri kohviku ja Tartu märke on kunstnik Riina Degtjarenko Heliose saali lahke käega laiali laotanud, kuigi asjadest kõnekamad on seekord kostüümid, aga nendest allpool.

Imelik, et igasugune urgas (või ebatavaline  olukord?) toetab teatritegu: kui maja ei uhkelda ja näitlejad oma kaitsvate seinte vahelt väljas, on lavaelu intensiivsem. Imestama paneb, et Kõivu dramaturgia, mis pole kaugeltki kerge saak, on publiku nii ära teinud, et „Kohvijoomisele” pääseb ainult teatritutvust pidi. Miks on see lugu nii populaarne? Sissehõikumata koht teeb uudishimulikuks. Laval on teatri parimad pojad ja tütred, nii vanad ja väärikad kui noored ja  ilusad – vaja vaadata. Need, kes ise Werneris (või ülikooli kohvikus või Moskvas vm) omal ajal istunud, tulevad kontrollima, kuidas Kõiv nende lõputut kohvijoomist mäletab. Ehk mõni tahab näha, milline ikkagi oli sõnadesse lämbunud Alliksaare, eepostega kokku elanud Sepa ja teiste boheemide lugu ajas, kui ei mütologiseeritud veel ilmatüdrukuid. Priit Pedajas on koos Madis Kõivuga nii mõnegi hea partii mänginud, seegi toidab lootust. Niisiis, „Kohvijoomist” peab nägema.

XX sajandi ajalugu meie maanurgas on kirju olnud, vajab kordamist ja kodustamist, et oleks, mida mäletada ajast enne oma sündi. Kõivul on siinkirjutaja ees kolmekümneaastane edumaa mäletamise alal, aga ega temagi möödunud sajandi algust kaasa teinud, stseeni 1918. aastast on ta kirjutanud vahendatud kogemuse pealt, aastad 1941, 1942 ja 1944 võivad kuuluda Kõivu poisikesemällu, pildistused  aastatest 1965, 1975, 1982 on kirjaniku isiklikust arsenalist. Kui vaatajale on antud empaatiat ning algteadmisi Eesti aja- ja kultuuriloost, võib ta oma perepärimuse toel ning Kõivu ja teatri abiga „mäletada” tervet sajandit. Juba sellepärast tasub teatrisse tulla.

Madis Kõiv on sedaviisi oma „Lõputu kohvijoomise” kirjutanud, et aega keeratakse kord tagasi (I vaatuses 1982–1918) ja siis jälle edasi (II vaatuses 1942–1982). Kohvitasse tuleb aina  juurde ja minema kanda, tegusad inimesed jõuavad vaevalt maha istuda, kui ajalugu nad jälle jalule kehutab. Ainult luuletajaid jätkub näitemängu tarvis järjepidevalt ja igasuguse ideoloogilise ilmaga. Nii nagu jagub kohvikusse jutukaid kundesid ja toimekaid ettekandjaid, isegi kui kohv kehvapoolne ja portselantassid teeklaaside vastu välja vahetatakse. Kõik muutub ja mitte midagi ei muutu.

Seekord on Madis Kõiv teinud ajaloost oma  näidendi „korrapidaja” ja kogu tegelaskond tiksub aastaarvude rütmis. Uued kostüümid ja uued jutud vallutavad ruumi: Eesti iseseisvuse või selle kaotamise võimalus, natsionaalsotsialism, Saksa ülemvõim Balti provintsis või Vene okupatsioon Balti kubermangus – mis aastal see oligi, kas 1918 või 1941 või 1944? Püüdliku vaatajana, kes on pähe võtnud oma muljeid teistega jagada, üritan aastaarvude redelil püsida, kuni ühel hetkel tuleb äratundmine:  vahet pole. Riidemood muutub, nii ka jutlemismaneer, aga isegi ettekujutus sellest,missugune on hea kohv(i), on samaks jäänud. See lõputu kordus on näidendisse sisse kirjutatud, lavastus toob selle õuduse lausa puust ja punasena meie vaatevälja: samad inimesed samas laudkonnas suud pruukimas, kord kaunistab kaunist peanuppu marieunderlik laia äärega kübar, kord sulega mütsike, kord lötakas barett, mehed ehivad ennast sõjamundri ja pastorikuuega või varjavad nuhikaabuga. 

Tegelased laval on ja jäävad ikka häälteks, kehadeks … näitlejateks. Tulevad ei tea kust ja lähevad ei tea kuhu nagu vaimud. Vahel ei tahagi ära minna, kohvik ei vabane oma vaimudest muul moel kui puhastustules(?) põledes. (Ja kui seinad tulekahjus imekombel püsti jäävad, on vaimud Kõivu näitemängu järgi mõne aja pärast jälle platsis.) Pedajasel nii ei ole, ta lõpetab lavastuse kohviku põlenguga. On see hea, lõpuks ometi plats puhas,  või vastupidi halb – see on ühe maailma lõpp. Sõltub vaatepunktist ja väärtushinnangutest. Pedajas on isegi kõivulikum kui meister ise. Kiusatus on meenutada Kõivu Aleksandria raamatukogu põlemise mõttemängu (Madis Kõiv, Genius loci, Eesti mõttelugu. Ilmamaa, 2005, lk 341 – 342), kus ta tõdeb, et pole mõtet tunda ängi kultuuri, väärtuste ja teadmiste kadumise pärast, sest tulevad uued vaimuteravused. Mida tähendas XX sajandil vaimsete väärtuste  tuhkatallamine, seda teab Madis Kõivu põlvkond meist paremini. Kohviku põlemine tähistab ühe koosluse, elulaadi, väärtushoiakute, järjepidevuse lõppu. Kui laiema kaarega visandada, siis nuhkidest puretud ja oma lahket nägu unustavale Wernerile oligi tulekahju parim, mis temaga juhtuda sai, nagu sellele kuulsale Aleksandria raamatukogulegi.

„Lõputu kohvijoomise” tegelaste galeriis on antud värvikate üldplaanide kõrval mitme  tüübi lähivaade. Kirjanik ja teater ei kirjelda lihast ja luust elulooga inimesi, pigem ideid või märke eluhoiakust: Lembit Ulfsak kehastab Stammgast’i, kes istub ja ootab, vaatab ja suhtleb, tunneb rõõmu ettekandja Erikast ja nöögib püüdlikke tuulenuusutajaid. Tema vastasmängijakskohvilauakaaslaseks on Jaan Rekkori Uustulnuk, kes tegutseb ja tormab, korraldab ja vastutab, muretseb ja istub vangis. Rekkor mängib oma Uustulnuka eksistentsiaalsemasse  mõõtkavasse, kui tekstist oodata oskasin. Kõivu maailmapilt näikse kõige paremini Stammgast’i omaga unisoonis olevat: elutark vaatleja, keda ei üllata ühiskondlik tõmbetuul ega inimlik lollus. Stammgast ei ole kohanduja. See roll on Martin Veinmanni Magistri kanda. Püüdlik meeldimissoov ja vingerdav kehakeel on kõnekalt välja mängitud, Magister on kohviku kõige kohmakam ja vastikum tüüp. Ei tea, kas Magistril on prototüüpe, kohviku luuletajad lubavad aga ennast lahkelt ära tunda. Tõnu Oja Kõhnas mehes on mitmeid detaile Rein Sepa eluloost, helistamistest Hitlerile (või hoopis Brežnevile?) olen kuulnud linnalegende ja imetlenud Sepa eeposetõlkeid. Kõivu näitemäng algab sellega, et mehike on ajast ja arust kõrtsinurka unustatud, tegelikult Rein Sepa kaasaegsena (kõlab kummaliselt!) oli mul endalgi noorest peast tunne, et ei ole võimalik, et selline kauge tegelane veel elus  on, niivõrd teisest maailmast oli ta. Kultuuri sees elamise kunsti valdasid paljud, isegi oleks tahtnud seda osata nii täiuslikul kujul. Kõhn mees ei ole teatraalne, Tõnu Oja mängib ta vaikseks igaveseks vastaliseks. Ta vastandub ka poeedile, kärarikkale ekstsentrikule, kes, mässumeel silmis ja sall tuules lehvimas,  tõttab kaasa ideoloogiate ja moodidega, lõpuks saab tast suur sõnažonglöör, kes Alliksaare moodi. Taavi Teplenkovi uljas mäng oli esietendusel veidi ehmatav, nagu ikka siis, kui oled viisakas seltskonnas istet võtnud ja mingi räuskaja tuleb sulle kõrva karjuma. Ehk oligi esietenduse näitlejaansambel veel liiga „viisakas”, mille taustal Teplenkov üle võlli viskas, ajapikku on kontrast viisakate ja sõgedate  vahel häässe vahekorda loksunud.

Ettekandjate jälgimiseks ei ole mul kõige parem silm, tunnistan, et oma kohvikuaegadest ei mäleta ma ühtegi halli ega värvilist hiirekest. See on rohkem meeste rida neid tähele panna. Küll lustisin Maria Avdjuško ja Laine Mäe põlle- ja soengumoodide muutust. Ja kui järjekordne „vabastaja” tuli kohvikut puistama, oli ettekandja naiiv-argises vastuhakus kogu olukorra  absurd nagu peopesal avali. Esmasel vaatamisel oli esimene vaatus oma tagurpidi ajaarvamisega lummav (kogu see saksa- ja tsaariaja metamorfoos!), aga teises vaatuses pinge rauges. Oli see nüüd tingitud esietenduse mentaalsest segadusest näitleja hinges või vaataja vastuvõtu mannetusest, kes seda oskab mõõta. Teistkordsel külaskäigul nägin etendust tõusvas joones, nii et 60ndate progressieufooria ja 70ndate stagnatsioon matsid lausa hinge. Ansambel oli paigas, kostüümid sisse kantud, koht omaseks mängitud ja lõputust kohvijoomisest oli saanud kõige loomulikum tegevus maamunal. Nii et enam ei tahtnudki teatraalselt küsida, kas ajalugu on meile kingituseks või karistuseks antud. 

Ühe asja tahaks veel ära rääkida, see pole lavastuse, vaid näidendiga seotud väike raadiosaladus. Kunagi kutsusime Aarne Üksküla raadiosse lugema, tekst oli Madis Kõivu Akadeemias ilmunud essee „Meil aiaäärne tänavas”. (Keda esitus huvitab, kuulaku Internetist Vikerraadio leheküljelt „Luuleruumi” kaustast http://vikerraadio.err.ee/helid?main_ id=834041 ). Mida Üksküla selle tekstiga teha mõistis, oli meistriklass. Ja mitte ainult meie,  vaid ka Madis Kõivu arvates. Nii õige ja täpne oli see lugemine olnud, et kirjanik soovis ühe oma näidendi Aarne Ükskülale pühendada. See juhtus 2002. aastal ja see näidend oli „Lõputu kohvijoomine”. Eks toona oli vaikne lootus, et Üksküla võtab seda lugu ka mängida, aga nüüd, kui vaatan Lembit Ulfsakit seal ümmarguse laua taga istumas oma Stammgast’i rollis, meenutab ta mulle järjest rohkem Üksküla. Ta on tema moodi väga õige ja hea, kullakaalu.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht