Kohatu visiit

Meelis Oidsalu

Teatrisse ei minda ülbelt, nina püsti, pilk valmis pilkeks. Teater pole kõrts ega kohtumaja, kuhu tulla ärplema või õigust nõudma. Teatrisse tuleb siseneda alandliku meelega, hing avali, süda soe. Kuu aega tagasi, kui olin ärganud nooblis Riia hotellitoas Balti teatrifestivali pidustuste järgsest tuumapohmellist, saabus valus selgusehetk: minust on saanud teatrisõltlane, keegi, kes vajab teatrit edevuse toitmiseks, aga kes juba ammu ei armasta, austa ega naudi seda. Viie päeva jooksul olin vaadanud kümneid lavastusi, osalenud noorte kriitikute seminaril, kuulanud teatriteadlaste ettekandeid ja selle käigus pillanud varrukast hukkamõistvaid iroonilisi hinnanguid kõige kohta, mis vähegi teatriga seostus. Kuhu kadus see Meelis Oidsalu, kes käis teatris kümme korda aastas ja kellele iga etendus oli sündmus, kes lasi end teatrimaagial kaasa viia, ülendada, endale elu- ja kunstitõdesid ilmutada, selle asemel et skeptilisel pilgul otsida igast stseenist vigu, vasturääkivusi, naeruväärsust? Veel kolm aastat tagasi olin täiesti tavaline, eluterve inimene, võimeline võtma teatrit sellisena, nagu see on – salapärase suletud võlulaekana, tulvil inimsuse saladusi. Vaevu kriitikutegevust alustanud, seisin juba Vanemuise suurel laval, käes Reet Neimari nimeline klaasmuna – iga teatrikriitiku unelm. Samal aastal paluti mind Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii liikmeks, veeti nagu mõnd tähtsat võimukandjat hõbedases väikebussis tasuta mööda Eesti teatreid, maksti honorarigi. Ma ei pidanud vastu. Võim lõi pähe, edu joovastas. Tundsin, et mu arvamus loeb. Vähesed peavad sellisele ootamatule tähelepanule vastu, suudavad jääda sisimas iseendaks, lihtsaks vaatajaks, teatriarmastajaks. Minust sai Kriitik, Arvustaja, eksimatu Tõekuulutaja, kes jagas hoope paremale ja vasakule, kellele „tõde” oli tähtsam armastusest ja austusest teatri ning kõigi nende inimeste vastu, kes kümnetes teatrites iga päev vaeva näevad, et teatriime saaks võimalikuks.

Olen elanud nagu mingis udus. Praegu, kainenenuna, oma tegude ulatuses ja tagajärgede tõsiduses selgusele jõudnuna mõistan ja julgen tunnistada, et oma lahmivais kirjutisis kompenseerisin kolmekümnendates meessoost riigiametniku puhul nii tavalist tähelepanuja tunnustusvajadust. Uhke on näha oma nime artikli päises tuntud teatraali arvustavalt kõnetamas. Uustulnukad janunevad tähelepanu, ja mida karmima tegijana areenile ilmuda, seda tõenäolisemalt sind märgatakse. Lugesin just oma esimest, 2008. aastal ajalehes Sirp avaldatud Rakvere teatri komöödia „Kohatu visiit” arvustust. Pärast mõõdutundetut ja „vaimukat” ärapanemist lavastusele ja näitlejatele võtab noor kriitik oma esimese (!) arvustuse lõpus tollal ligi seitsmekümneaastast Rakvere teatrit koolipapalikult manitseda: „Teatritegemine, nagu üldse igasugune tegemine, mis seob tohutult energiat, ootusi ja ressursse, on väga suur vastutus. Rahaline, emotsionaalne kui ka moraalne.” Kas ei kõla naljakalt, arvestades, et isehakanud, vähimagi teatrihariduse ja -teadmiseta kriitikule ei tulnud sõnade „vastutus” või „moraalne” tegelik tähendus artiklit kirjutades kordagi meelde? Ma ei kujuta ette, kui paljud teatriinimesed on mu kohatute arvustuste pärast pidanud kannatama ebaõiglusetundest tingitud meeleolulanguse all. Mul on kahju ja ma vabandan.

Sirvisin hiljuti oma teatrimärkmikku. Pilt oli ehmatav. Kui palju arrogantsust, kibestumust, halvasti peidetud abitust teatri mõtestamisel. Möödunud kevadel pärast järjekordset teatrikülastust olen kirjutanud: „Asi ei ole teatris kui kunstiliigis, asi on poolpeeretavas konformistlikus elumudelis, kojamehelikus maailmavaates, mida too kinnisvarahaldusfirma nimega Eesti Teater levitab. Kultuuripärand, suurmeeste elulood, rahvuslikud sümbolid, „filosoofilised” probleemid – kõik need osatakse seada atraktiivseks sisekujunduseks ruumidele, millele muidu mõistlikku kasutust leida ei osataks.” Kust võtsin ma küll julguse selliseks lihtsustavaks, halvustavaks üldistuseks? Või siis mõni kuu hiljem, möödunud aasta sügisel, pärast järjekordset žürii väljasõitu ühte maakonnateatrisse: „Mul on liiga kõrged ootused teatri suhtes. Ootan etenduselt kunstielamust, aga teater on valdavalt taidlus, tarbe- ja rahvakultuur. Eesti teatrilavastused on masendavas enamuses motellikunst, kaunilt vormistatud vaated kultuurile. Teater on motell, mis rendib paariks tunniks ruume paarikestele kultuurseks kohtinguks. On’s mõtet toetada motellikunsti? Motellikunstikriitik – see ei kõla ju eriti uhkelt?” Või teisal: „Eesti teater on nagu Kardemoni linna tramm, kommunaalteenus, mida kõik elanikud kasutavad, kuigi linn ise on nii väike, et vajadust trammiga sõita ei ole. Aga sõidetakse, armastusest trammisõidu ja haletsusest trammijuht Sörenseni vastu.”

Mäletan pettumustunnet, kui pärast teatri NO99 suurlavastust „Ühtse Eesti suurkogu” inimesi mõistusele kutsuvale teatrile liigset didaktilisust ja manipuleerimistki ette heideti. Kirjutasin siis: „Antiintellektualism ja eskapism on oma küüned sügavale Eesti teatri silmamunadesse surunud. On keegi teatris vähegi ärksam, avatum, intellektuaalsem, siis peetakse teda publikut alahindavaks targutajaks, labaseks loosungimaalijaks. Eesti teater ehitab ajatut eneseküllast täiusemudelit, samas kui teatri ajalikkus annab talle õiguse ja kohustuse olla ebatäiuslik, ajalik, avatud, aktiivne, reageeriv, isegi ennetav. Iga arvustuse ja teatrikülastusega ma legitimeerin teatri eneseimetlusse sulgunud konformismi, annan sellele avaliku heakskiidu, panustan teatri edusse kunstiliigina. Tegelikkuses aga valmivad arvustused enamasti etenduselt saadud pettumuse ületamise katseist. Me pettume, aga neelame pettumuse alla ja läheme uuesti teatrisse, iga neelatusega kaotame aga osakese enda subjektsusest, sõltumatusest, ambitsioonist. […] Eesti teater ei kasvata iseseisvaid kultuurikodanikke, vaid mugavast mõtteargusest, seda varjavast ilutsemisest ja ohvrimentaliteedist läbi imbunud emotsiooniorjust. Eesti teater on selgelt institutsiooni-, mitte väärtustekeskne süsteem, selle ärksuse taset näitab asjaolu, et keskmine teatrilavastuse intellektuaalne ja mentaalne ambitsioon jääb kusagile Ott Leplandi hiti ja s… häda vahepeale …” Pole vist vaja enam näiteid tuua tõendamaks, kui kaugele võib kriitik teatrivihkamises ja enesearmastuses võõranduda teatrist, mille armastamise oskust ta peaks publikule õpetama.

Oma lühikeseks jäänud kohatule visiidile kriitikamaailma tagasi vaadates arvan, et mu läbipõlemise põhjuseks oli väärarusaam oma rollist teatris: kriitik peaks hindama teatrit nagu see on, mitte jäärapäiselt peale suruma vildakat nägemust sellest. Olen eksinud, süüdistanud teatrit süütegudes, mida see poleks saanudki toime panna. Teater ei allu intellektuaalsele ega moraalsele hukkamõistule, sest teater põhineb teistsugusel tarkusel – südametarkusel. Tõeliselt hea teater on intellektile nähtamatu, seda saabki tunda ainult südamega. Ja kui miski tuleb südamest, siis see ei saa ju olla halb. Lavastus ei ole filosoofiline traktaat, mida kriitik kasina eruditsiooni ja intellektiga lammutama peab hakkama. Teatrit ei ole võimalik mõista, kui üritada nii elusat ja ainukordset nähtust nagu etendus meelevaldselt surnuks analüüsida. Olen arvustusis tundlikke teatritegusid labastanud, tungides neisse edevate intellektuaalsete konstruktsioonidega või moraliseerivate kahtlustustega, saamata aru, et hävitan sedaviisi nende ainukordsuse, elulisuse ja elususe ning selle, mis teeb tegelikult etendusest sündmuse – vahetu, inimliku puudutuse näitleja ja vaataja vahel.

Teater on ja peab ka tulevikus jääma rahvusja rahvakunstiks, olema publiku teenistuses. Teater peaks pakkuma vaatajale eelkõige võimalust tunda end suurema intellektuaalse pingutuseta kultuursena, osalisena eesti kultuuris. Teatrivaataja tundku end turvaliselt nagu jäätist limpsiv laps loomaaias jääkaru puuri ees ja ülevalt kui laulupeoline. Toetan kahe käega neid, kes pärast tänavust „Draama“ festivali tõstatasid taas küsimuse kuraatorifestivali põhimõtte õigustatusest. Kriitikutel ja kuraatoreil ei ole moraalset õigust sekkuda teatri ja publiku usalduslikku vahekorda. Kellelgi pole õigust teiste eest otsustada, mis on hea ja mis halb.

Kriitik, kes eirab neid kahte teatri olemuslikku ja paratamatut omadust – rahva- ja elulähedust –, leiab end varem või hiljem kärnas kärsaga külmanud maad kraapimas. Keegi ei taha ju lugeda vinguvat kriitikat, mis kõrgilt ja kõrgelt tüütuseni korrutab, et teater on härrabiedermanniliku väikekodanluse kants, kuigi võiks olla ühiskonna moraalne ja intellektuaalne ärataja. Vinguv kriitik taipab varem või hiljem, et teater kõrgub vana väärika tammepuuna vääramatult kultuurimaastiku kohal, ükskõik kui tigedalt ka selle juurte vahel ei tuhnitaks.

Mõni aeg tagasi sain õpetliku kirja ühelt lavastajalt, kelle lavastust olin traditsioonilise pealiskaudsuse ja üleolevusega nahutanud: „Kunagi, kui Stanislavski Saksamaal käis,” kirjutas ta, „siis ta uuris kohalike teatraalide käest, kuidas on võimalik, et Saksamaal teatrikriitika tase on nii kõrge. Talle vastati, et kohalikud kriitikud kirjutavad arvustusi ainult nende lavastuste kohta, mis neile meeldivad. „Kas siis osa lavastusi jääbki ilma arvustusteta?” küsis Stanislavski. Talle vastati: „Ei, sugugi mitte, sest alati leidub keegi, kellele lavastus meeldib.” Nii et kui tahad head arvustust kirjutada, siis otsi lavastusi, mis sulle meeldivad.” Veel hiljuti ei mõistnud ma lavastaja mõistujutu tähendust. Nüüd taipan, et enamiku üürikesest ajast, mille veetsin tähtsa auhinnatud kriitikuna, olin ma teinud olemusliku vea: mind ei rahuldanud tõdemus, et mulle teater pelgalt meeldib.

Seepärast ongi minust saanud kibestunud pulmakülaline, vinguv isamees. Teatrikriitikaga on nagu pulmas käimisega: kui ei taha pulmamängudes osaleda, pead julgema pruutpaarile „ei” öelda. Olen omadega ummikus. Teatrinarkomaaniast tingituna ei mõju miski enam nii nagu päris esimestel kordadel. Igatsen tagasi aega, mil olin tavaline teatrikülastaja. Aega, mil sain südamerahus mugavas samettoolis tundetunnaldega vastu võtta seda tähendusest tiinet emotsiooni, mida lavalt saali kiirati, ilma et püüaksin pidevalt „analüüsida”, mida sealt lavalt siis „tegelikult” saali paisatakse. Aega, mil lasin end kaasa viia teatrimaagial, milles paranoiliselt olen hakanud tajuma mõttetut, eesmärgistamata manipulatsiooni. Kuidas võiksin taastada armastuse teatri vastu, kuidas saaksin üle tülpimusest, küünilisusest, enesekesksusest? Alandlikkus. Alandlikkus on võti. Teatrisse ei minda ülbelt, nina püsti, pilk valmis pilkeks. Teater pole kõrts ega kohtumaja, kuhu tulla ärplema või õigust nõudma. Teatrisse tuleb siseneda alandliku meelega, hing avali, süda soe. Teater on püha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht