Kohandatud (ulme)klassika

Rait Avestik

Tasub minna teatrisse!  

“Võluflöödis” on näitlejatel nukkudega suhted.

William Shakespeare’i “Torm“, tõlkinud Jaan Kross, seadnud Bengt Andersson ja Frederik Sjögren (Rootsi), lavastaja Bengt Andersson, kunstnik Liina Keevallik. Mängivad Kaia Skoblov, Tanel Saar, Margo Teder, Janek Sarapson ja Mart Kampus. Esietendus 7. X VAT-teatri rahvusraamatukogu teatrisaalis. Wolfgang Amadeus Mozarti – Rivo Laasi “Võlu­flööt”, libreto Emanuel Schikaneder – Vahur Keller, lavastaja Vahur Keller, muusikajuht Rivo Laasi, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Meelis Maamägi, lauluõpetaja Reeda Toots. Mängivad Liivika Hanstin, Anti Kobin, Laura Nõlvak, Riho Rosberg, Lee Trei, Taavi Tõnisson ja Reet Loderaud või Valli Pärn. Musitseerivad Jaak Lutsoja, Meelis Milli, Kristjan Nõlvak või Jaan Normak, Eve Pütsepp, Karin Rauk, Kaire Vilgats. Esietendus 9. X Eesti Nukuteatris.

Raske on seda mitte tervitada, kui teatrid võtavad pähe teatriklassika ning panevad selle noorele teatrivaatajale jõukohasesse teatrivormi. Heade lugude puhul pole vaataja vanus määrav ning tutvumine teatri vahendusel edasijõudnute tekstidega on noorele märksa kasulikum kui mingi “hunt – paha, jänes – hea” infantiilsusega. Muidugi ei piisa lihtsalt tuntud teksti köndistamisest ja siis selle triviaalses ehk “arusaadavas” vormis esitamisest. Kasu tuleb (õrnas vanuses) vaatajale sellest, kui lavastaja on suutnud alustekstist sõeluda välja täpselt nii palju ja nii vähe, et tegevusliinid publikule jälgitavad oleksid. (Olgem ausad, eks need sajanditevanused süžeed on tänapäeva inimesele üsna segased, uskumatud ja müstilised, küllap tundus vanasti igasugust värvi maagia märksa reaalsem.) Lastele suunatud teatris ei olegi tekst kõige tähtsam. Olulisim on ikkagi lavastajakontseptsioon: tervik(nägemus), milles nii tekst, vorm kui ka (hea võimaluse korral) kõnekus tänases päevas kannavad vaid üht eesmärki – võimalikult võimsa (efektiivse) teatrielamuse tekitamine.

Olen suhtunud ja suhtun ka edaspidi üsna kriitiliselt lastele tehtavasse teatrisse, kuna arvan teadvat, miks selline teater peab olema kõrge kvaliteediga. Võib-olla isegi üllatusena on käesolev teatrihooaeg alanud ses mõttes rahustavalt – olukord paistab (esialgu) olevat kontrolli all. Sest Eesti Nukuteatri “Troll-poiss” ja “Võluflööt” ning VAT-teatri “Torm” on laias laastus õnnestumised. Ei hakka sel teemal pikalt sõna võtma, kuid siiski tuleb rõhutada, et nii “Troll-poisi” (lav Finn Poulsen) kui ka “Tormi” (Bengt Andersson) lavastaja on kõrge lastekultuuriga Rootsist.

Liiga turvaline “Torm”

VAT-teatri seekordne Shakespeare on suunatud märgatavalt nooremale publikule kui aastatetagused Rein Aguri lavastused. Lavastaja Bengt Andersson eksponeerib nüüd seda, mida ta näitas ka oma eelmises VAT-teatri lavastuses “Lend üle ookeani” (2001) – oskust lihtsate vahenditega tekitada primaarset teatrikunstis ehk panna tööle vaataja fantaasia. Siiski oli Anderssoni “Lend üle ookeani” meie lasteteatri kontekstis märksa tähelepanuväärsem kui praegune “Torm”. Kuigi Andersson suudab jätkuvalt üllatada heade (lavatehniliste) leidudega (põlev raamat), jääb kogu ettevõtmine siiski pisut hämaraks. Seda nii sisu kui vormi poolest. Iseenesest vaimuka ja ekspressiivse lavastuse üks hädasid on see, et tugevalt lihtsustatud-kärbitud Shakespeare’i tekst ning tegevusliinid ei avane vaatajale just kõige kergemini. Mängulisus, füüsilisus ning nukud on olemas, nagu oleme VAT-teatri puhul juba harjunud kogema. Nukud võivad aga pahatihti osutuda tervikut õõnestavaks elemendiks. Seda loomulikult siis, kui nendele elustajat ega rakendust ei leita. “Tormis” oligi oluline rõhk suurtel nukkudel, mis oma tehniliste andmete poolest vääriksid märksa oskuslikumat käsitlemist kui tegelikult juhtus. Liigagi tihti tundus, et nukke kasutatakse ainult sellepärast, et näitlejaid napib. Lihtne, kuid geniaalne oli noorele vaatajale teatri olemuse eksponeerimine, etenduse lõpus. Liikumisillusiooni tekitav lavataust rebiti lõpuks maha ning paljastus sein…

Tegelikult tuletab välislavastaja töö VATiga meelde ühte (permanentset?) probleemi, mis otseselt “Tormi” ei puutugi. Teatri põhitööjõud (Janek Sarapson, Margo Teder, Tanel Saar) vajaks hädasti lavastajat, kes suudaks ja oskaks neis esile tuua ka muud (näitlemis)oskused kui ainult pingest tiine markeerimise. Paroodilisus või selle taotlemine ei ole lasteteatri sünonüüm. Loodetavasti ei ole VATi näitlejad langenud pöördumatult sellesse, et ei suudeta või ei osata tahtagi mängida teistsuguses registris, kui tavaliselt oleme harjunud nägema. Eriti tahaks rõhutada fakti (õigemini inimest), mille “Torm” avalikustas. Väga hea leid on noor näitleja Kaia Skoblov ning loodan siiralt, et VAT-teater või mõni teine teater ei lase tal enam (teatritegemise mõttes) jõude istuda. VAT vajab sellist naist.

Võluflööt” – nukuteater areneb!

Eesti Nukuteater üllatas. Muidu mitte just oskuslikku (nuku)teatritööd viljelenud teater on suutnud siiski midagi tõsiseltvõetavat vormistada. Vahur Kelleri lavastatud “Võluflööti” nimetab teater “muinaslooks muusikas Mozarti ainetel”. Nukuteatri “Võluflöödis” kerkib eelkõige esile neli suurust: lavastusidee (Keller), muusika (Mozart ja Rivo Laasi), kunstnik (Rosita Raud) ning valguskunstnik (Meelis Maamägi). Nukuteater žanriliselt on teatavasti pigem kunstniku-arhitekti mängumaa. Ja Rosita Raual on lastud “mängida” – abstraktne ning metafüüsiline kujundus tuletab kohati meelde nukuteatrikunsti maagilisust. Kuigi lugu on juba eos segane, ei ole seda suudetud ka kärpides-kohandades selgemaks teha. Loo “mõistuspärasust ja ulmelisust” ilmestab ilmekalt mõni aeg tagasi Läti Rahvusooperis lavastatud “Võluflööt”, kus lavastaja oli kontseptsiooniks-raamiks mõelnud mägironija surnukskülmumise – enne lõppu näebki alpinist just säärast võluflöödilugu.

Lavastuses on loomulikult oluline muusika. Kavaleht annab teada: E. Schikanederi libreto on Vahur Kelleri töötluses ning Mozarti helilooming jõuab publikuni Rivo Laasi vahendusel. Kuigi Mozarti meloodiad on endiselt äratuntavad, võib Rivo Laasi töötlusest kuulda ka moodsamaid džässilikke kõlasid. Uudne muusikaline lähenemine peegeldub ka ansambli põnevast koosseisust, mis lavastust elava muusikaga rikastab: keelpillikvartett, akordion, elektrikitarr ja laulja (Kaire Vilgats).

Lavastuses võis teadjam konstateerida õrnade semiootiliste ahelate olemasolu, mis nuku – näitleja, nuku – nuku ja näitleja – näitleja vahel on ideaalis möödapääsmatud. Lavamaailma loomises on suured teened valguskunstniku tööl, mille tulemusena eraldati näitleja ilma suurema mürata nukust ning viimane sai elada oma elu. Kuigi julgen lavastust soovitada ka täiskasvanutele, et tutvuda nukuteatrikunsti ja Mozartiga, on selles veel siiski mõningal määral titalikkust, mis väljendub eelkõige pisut triviaalsetes nukkudes (välimuselt). Ja muidugi ka selles, et nukk on veel liiga palju mõeldud kõigest teksti illustreerimiseks. Häirivaks osutus ka vaikuse puudumine. Oli näha, et prooviperiood on liiga lühikeseks jäänud ning puudusi üritati vististi rabelemise ning häälte-häälitsemisega varjata. Puudustele vaatamata on tegemist lavastusega, mis nõuaks veel kord vaatamist ning sellest nukuteatriteoreetiliselt kirjutamist. Kas on see juhtunud kogemata või mitte, aga “Võluflööt” näitab, et Kelleril hakkab selle teatri spetsiifika selginema.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht