Kiri noorele näitlejale

Jaan Tooming

XXIII lennule Tagore puhul tänuga Lavakooli XXIII lend Tagore näidendi „Pimeda toa Kuningas” proovis. INGA VARES

Minu elutöö on tehtud. Olen yle 60 aasta vana, pensionieelik. Ma ei taha Sulle anda autoriteetseid nõuandeid, vaid osutada ainult ohtudele, mis varitsevad näitlejat tema elukutses. Iga autoriteet on kurjast, sest siis ei mõelda enam oma peaga, vaid toetutakse kellegi teise mõtetele. Aga teise kasutamine karguna tähendab enda tunnistamist invaliidiks. Igayhel on käia oma tee ja selle leidmine on väga tähtis. Sõltumine yhiskonnast, tööst, teisest inimesest, positsioonist, minevikust ning rahvusest ja riigist vangistab inimese meele ning pole lootustki, et ta saaks vabaks indiviidiks.

Näitleja seisus teatris on orjaseisus, välja arvatud yksikud, kes on suutnud saavutada sõltumatuse teatri masinavärgist. Selles, mida mängida, sõltub näitleja lavastajatest ja teatri juhtkonnast, keegi ei kysi ta käest, kas ta tahab seda osa, millesse ta on määratud, või ei taha. Ja näitleja võtab kõik rollid vastu, sest ta tahab mängida, mängida ykskõik mida, kuigi vahel tekib tõrge, kui osa on tähtsusetu või armetult kirjutatud. Harva kysib näitleja, mis tähendus on ta elukutsel, mis ylesanne tal elus on ning mis mõte on teatril yldse. Enamik on harjunud mõttega, et teater on kultuurinähtus (nii kuulutatakse ka raadios!) ning inimestele vajalik. Ja väga paljud igatsevad kestvat aplausi ning kuulsust.

Aga praegune yhiskond on selline, mille esindajate kiitus on kurjast. Ainult yksikud näevad praeguse inimkonna taotluste tyhisust ning igatsevad muud. Tavaliselt nad igatsema jäävadki, leidmata oma hindamatut vääriskivi, mis annaks nende elule sygavuse ja tähenduse. Inimene ei julge vaadata iseendasse või näha ennast kõrvalt, sest siis talle paistaks, kui tyhine on ta elu. Milline on siis see nii-öelda tavalise inimese päev? Kui tal ei ole just stressist ja yletöötamise himust uni rikutud, siis magab ta 7–8 tundi. Unenäod võivad teda tihti häirida, kuid ta ei osuta neile erilist tähelepanu. Kiire hommikueine, ja siis–9 vahel tööle. Töö kestab 16–18. „Tublimad” ja vaesemad töötavad kahel-kolmel kohal. Seega ärkvel kodusolemise aega on keskmiselt 7–9 tundi. Aeg kulub tavaliselt televiisorile, ajalehtedele, raadiole või seksile. Lapsed lylitatakse tihti elust välja, kinkides neile mängimiseks elektroonikat. On neid, kes loevad raamatuid. Tavaliselt krimkasid või muud kergemat, et mitte aju väsitada pärast pingelist tööpäeva. Ka pyhapäeval ei osata midagi mõistlikku teha. Istutakse arvuti ees, vaadatakse televiisorit, minnakse teatrisse, kinno, või kui rahakott lubab, siis restorani. Ja nii kuni pensionini, kui enne töölt lahti ei lasta. Pensionieas kummitab pidev surmahirm ja igavus. Ja lõpuks matus või krematoorium. Ongi kõik. Seda elu on näitlejad kutsutud kujutama laval. Et see poleks aga yksluine, mõtleb dramaturg välja halli elu elustamiseks konflikte – abielus, lastega, tööl jne. See elavdab ning tõstab pinget, sest konfliktideta elu ei suudeta ette kujutada ning dramaturgia põhielemendiks loetaksegi konflikti.

Ja nii on konfliktid Su enda elus, dramaturgias, mida Sa mängid, ning yhiskonnas, kus Sa elad. Sa ei suuda kujutleda elu ilma konfliktide ja võitluseta. Keegi pole Sulle rääkinud, et on võimalik elada konfliktideta, nii sisemiste kui välisteta. Ja nii Sa usud, et elu ongi võitlus, konkureerimine, karjääritegemine, teiste arvel ylespoole ronimine. Sul ei ole õrna aimugi, et Elu on hoopis mujal, seal, kus pole konflikti, konkurentsi ega prominente. Ja nii lähebki Su elu, kuni tuleb pidulik matus teatris. Seegi pole garanteeritud, sest sa võid enne „võidukat” lõppu ennast põhja juua, läbi põleda. Kõik on risk Su elus. Ja Sa kardad. Kardad oma töökoha pärast, kardad lavastajaid, kaasnäitlejaid ja teatri juhtkonda. Sulle pole tähtis sõltumatus ja meelerahu, vaid see, mida teised Sinust arvavad. Ja eriti muidugi need edvistavad sulesepad – kriitikud, kes pahatihti eksponeerivad vaid ennast ja oma teadmistepuudust. Nemad määravad Sinu saatuse. Sa värised iga arvustuse ees. Poed või nahast välja, et meeldida. Ning oled õnnelik, kui Sind kiidetakse. Ja nii ei saagi Sa kunagi teada, mida tähendab olla iseseisev Kunstnik, kellele loomine on tähtsaim, kõik muu aga tyhine. Selles valevõrgus möödub Su elu ja vanana tagasi vaadates näed, et kõik see oli tyhine, kogu Su elu, välja arvatud yksikud hetked, kui aplaus saalist Sulle pisarad silma tõi ning Sind juubelil meeles peeti. Aga kõik on mööduv. Kunagi oled ka Sina tõesti vana, Su elutöö on tehtud, ja kui Sa oled usklik, siis pead Sa andma aru igast tyhjast sõnast, mida Sa oled öelnud laval või elus. Jah, kui Sa oled usklik, siis Sa usud seda.

10. II 2008