Keskea rõõmud

Tambet Kaugema

Tallinna Linnateatri „Homme näeme” on näitetrupi ühiste improvisatsioonide tulemus.Tallinna Linnateatri „Homme näeme”, lavastaja Priit Võigemast, dramaturg Maria Lee Liivak, kunstnik Mihkel Ehala. Mängivad Piret Kalda, Allan Noormets, Andres Raag, Kalju Orro, Margus Tabor ja Mart Toome. Esietendus 26. III Taevalaval.     Tallinna Linnateatri „Homme näeme” võiks edukalt kandideerida kõige vaevalisemalt meelde jääva pealkirjaga lavastuste konkursil ja tulla vaevata kolme parema sekka. Praegu teatrite repertuaaris lavastustest suudaksid sellele tõsiselt vastu astuda vaid Pärnu Endla „Ära muretse, kallis!” ja Rakvere teatri „Meie, mehed!”. Kõik kolm pealkirja on vähem või rohkem hüüatava iseloomuga ja tähistavad lavastusi, mis peaksid tegema teatripubliku  meele lustlikuks.

Nagu elus ikka, maksab üheksal juhul kümnest pealiskaudsus ja süvenemisviitsimatus kurjalt kätte. Nii ka seekord. „Homme näeme” ei ole kaugeltki vaid parema puudumisel ukse kõrvalt nagist juhuslikult haaratud pealkiri, näilise laialivalguvuse ja hämaroleku taga on peidus tubli ports täpset mõtet ja mitmetähenduslikkust. Pealkirja mõistmisavarust sobivad iseloomustama kaks stseeni, üks kohe  lavastuse algusest, teine päris lõpust, mis asetatud raamima sketšidest-etüüdidest koosnevat improvisatsioonilist päevateekonda. Kaks klassivenda (Margus Tabor ja Allan Noormets), kes ei ole aastakümneid üksteist näinud, trehvavad tööle rutates juhuslikult. Jutt, nagu sellistel kohtumistel ikka, veereb vaevaliselt, punnitatakse piinlikkustundest silmi ja vahetatakse sisutühje fraase eluratta veeremise üle. Perepiltide põgus ülevaatus ja meenutused  noorusajast sulatavad jää ning edasi tõtates tõotatakse varsti taas kokku saada, sauna teha ja liha grillida. Selline „homme näeme”, mille puhul ollakse seda lausudes ilmselt isegi siiras, aga sisimas teatakse, et järgmine trehvamine on paremal juhul kümne aasta pärast mais. Keskealine inimene naljalt juba oma igapäevase rutiini rajalt kõrvale ei astu: hommikul tööle ja õhtul koju, kord aastas perega soojale maale ja sügiseti tädi Pauliine juurde kartuleid  võtma.

Nii see eluke veereb, mitte just ülearu õnnelikult, aga turvaliselt küll. „Ikka tasa ja targu, see pole argus”, nagu laulab Vello Orumets Emajõest, mis „läbi viib oma veed kaldapajude alt”. Elus muutuste tegemine nõuab otsustusjulgust ja energiat, paraku on need mõlemad aga juba ära jaotatud harjumuspäraste tegevuste vahel ning kuskilt lisa hankimine tähendaks vastikut enesepiitsutust ja  -sundi. Pealegi ei ole üldse kindel, et muutused kohe õnne õuele toovad, võib ka vastupidi minna. Nõnda siis kõigutaksegi keset rutiini nagu tohlaka saanud poksija, siht silme eest kadunud, aga jalad veel kannavad. Fraasis „homme näeme” on praegusel juhul rõhk seega sõnal „homme”. Homme hakkan ma tubliks ja õnnelikuks, sest hommik on õhtust targem ja homme on jälle päev ja homse varnas on veel vaba ruumi. Tallinna Linnateatri  sõltumatute rutiiniuuringute keskuse tögav käsitlus pole siiski ühekülgselt moraliseeriv, vaid laseb kõlada ka traagilistel ja vaatajaid liigutavatel toonidel.

Kord juba mainitud stseen lavastuse lõpust: hilisel tunnil jõuab koju mees (Margus Tabor), naisele (Piret Kalda) kaasas täpselt samasugune sünnipäevakink (küllap mõni Marko Matvere või Jaan Tätte CD), nagu ta juba aasta eest oli abikaasale teinud. Muidugi pakatab see olukord irooniast,  kuid selles on ka nukrat hellust. Nüüd on rõhk nihkunud sõnale „näeme”, mis keskealise inimese suust ei kõla sugugi enam nii enesekindlalt. Kas hommikul ärgates on ikka sinu kõrval inimesed, kelle olemasoluga sa nii harjunud oled? Kui 30ndaisse eluaastaisse jõudnud inimest hakkab kummitama hirmutav küsimus, kas selleks ajaks paika loksunud elu jääbki igavesti nii (sellega tegeleb Von Krahli teatri lavastus „Mehed lumes”), siis 40-50aastased  tunnevad tärkavat hirmu selle ees, et see kõik saab ükskord otsa. Rutiin, leppimine elu üksluisusega aeglustab vähemalt näiliselt aja kulgu, aidates sel kombel seda hirmu leevendada. Igavat elu on küll igav elada, aga seeeest ei saa see nii ruttu otsa nagu sangaritel seiklusfilmis. Üksluisuse lainetel hulpivate keskealiste inimeste elumurede kõrval on lavastuses teiseks huvipakkuvaks teemaks eri põlvkondade  mälestused, täpsemalt nende mälestuste omavaheline kõikehaarav haakumatus. Lapsevankriga jalutavat noormeest (Mart Toome) ründavad tänaval oma mälestustega keskea läve ületanud kaaskodanikud (ülejäänud näitetrupp), rääkides talle teemadel, millest ta mõhkugi aru ei saa. Jutuks tuleb see, millist nime kandis vene ajal praegune Liivalaia tänav (Kingissepa) Tallinnas, kui palju maksis siis viin (neli-kaksteist, kuus-kümme või mis need  hinnad kõik olidki) ja kamašokolaad (hinda tõesti ei mäleta) ning kuidas pioneerieas käidi paraadidel ja pronkssõduri juures vahtkonnas.

Kui nende mälestuskildude nüüdseks juba ajalooline (õnneks!) väärtus kõrvale jätta, on see täiesti kasutu informatsioon, millega tänapäeva maailmas pole midagi muud pihta hakata kui kaasinimesi tüüdata. Olgu öeldud, samal põhjusel läks tiba igavaks ka kõnealune stseen, aga keskealiste põlvkonnast panoraamse  pildi loomiseks oli see kahtlemata vajalik, sest päriselus pole seltskonnas sellistest juttudes pahatihti kahjuks pääsu. Põhjusi võib olla mitu: siiras noorpõlvenostalgia (kõik toonane paneb heldima ja toob pisara silmanurka), ihalus näidata end rasketel aegadel elanud veterani-kangelasena (küll meie ikka omal ajal kannatasime!), soov ennast põlvkondlikult määratleda (mida need tänapäeva noored üldse teavad!) jne. Mõistagi on iga põlvkonna  kogemus ja vaade elule omalaadne, viimase paarikümne aastaga aset leidnud muudatused – täiesti ebaloogilise ja väärastunud vene korra asendumine enam-vähem normaalse kapitalismiga – sedavõrd järsud ja põhjalikud, et üksteise mittemõistmine tuleb põlvkondade vahel esile iseäranis teravalt. Nagu Priit Võigemasti eelminegi lavastus „Hecuba pärast”, nii valmis ka „Homme näeme” näitetrupi ühiste improvisatsioonide  tulemusena. Vorm, mis on kahtlemata üllam kui harjumuspärane komöödia, mille valmis kirjutanud rahva kõiki naerutamisnippe valdav näitekirjanik. Kas või jumaliku inspiratsiooni hõngu on selles vormis palju rohkem. Kui „Hecuba pärast” on pööraselt naljakas, siis „Homme näeme” vaatajaid nabakramp vahest nii tihti ei taba, see-eest aga tuleb hinnata trupi harrastussotsioloogilisi püüdlusi – kohati kumab lavalt suisa merlekarusoolikult üldistav  põlvkonnakäsitlus.