Kergema vastupanu teed

Maris Balbat

Kas sa tahad, et sind tuhastatakse? Mida ma sinu matustel peaksin kandma? Morris Panych, „Minu tädi”, tõlkinud Juhan Teppart. Lavastaja Aleksander Eelmaa, kunstnik Liisi Eelmaa, muusikaline kujundaja Riina Roose. Mängivad Helene Vannari ja Andres Raag. Esietendus Linnateatri väikeses saalis 17. I.     Draamaklassikutel on tihtigi olnud nõrkus äpudest kangelaste vastu. Ja mitte lihtsalt äpude, vaid pretensioonikate, ennast üles puhvivate, illusioonides elavate kangelaste vastu. Nii on see Arthur Milleriga („Müügimehe surm”), Ibseniga („Metspart”, ka „Peer Gynt”), Williamsiga („Tramm nimega „Iha””, „Iguaani öö”) ja paljude teistega. Üks seda masti kangelane on nüüd Aleksander Eelmaa lavastuses ja Andres Raagi mängituna jõudnud Tallinna Linnateatri  lavale, seda Kanada tänapäeva-kirjaniku Morris Panychi näidendis „Minu tädi” (originaalis „Vigil” – „Surnuvalve”). Näidend ei ole huvituseta juba seetõttu, et pakub võimalusi põhimõtteliselt erinevateks lahendusteks. Umbes neljakümnene transvestiit, tühine pangaametnik, tuleb päranduseootuses põetama oma suremas tädi, keda viimati nägi lapsena.

Kuid tädi ei taha surra, ükskõik kui jõhkralt õepoeg tada selleks ka ei kehutaks. Peaaegu  mononäidendi täidab õepoeg Kempi valdavalt sadistlik, mõnitav, inimvihkajalik tekst, mis on sedavõrd absurdne, et seda ei pruugigi enam tõsiselt võtta. Olenebki nüüd mängijast ja lavastajast, kuhu rõhk nihutatakse. Kemp pommitab oma vaguralt voodis lamavat, kuid mitte veel eriti surijat meenutavat tädi küsimustega: „Kas sa tahad, et sind tuhastatakse?” „Mida ma sinu matustel peaksin kandma?” 

„Me peaksime arutama, mis su elunditest saab.”

„Mis ma su proteesidega teen?”

Ja ikka nii edasi. On naljakas? On, eriti kui mängida põhiliselt teksti. Aga võiks ka kõhedust ja vihagi tekitada, kui asetaksime end vana abitu naise olukorda. Kuid see nõuaks peenemat, keerukamat lavastust ja mängu. Kõnealuses lavastuses on mindud esimest, nalja peale rõhuvat teed. Publik (osa publikust)  naerab just teksti peale. Osatäitja Andres Raag ei toeta omalt poolt ka koomikat, kuigi siin oleks ju ka päris pöörase musta komöödia võimalusi. Võib-olla ei vasta see Andres Raagi andelaadile. Tema Kemp kiusab oma tädi läbivalt ühes registris, pildist pilti on ta ainult ja pidevalt vihane ja närvis. Ta ripub üheselt teksti küljes, avamata oma suhet kangelasega, ja õieti jääb välja joonistamata ka karakter, mis võiks ju omapärane ja värvikas olla.  Homoseksuaalne autor on Kempi kujutanud transvestiidina, kes juba lapsena ihkas tüdruk olla ja kelle alkohoolikust ja narkomaanist ema samuti teda tüdrukuna soovis näha. Miks ikkagi transvestiit?

Küllap selleks, et näidata teda inimesena, kes ei suuda leida oma identiteeti ega pädevat rolli elus. Kelle üksindus ja sallimatus tulenevad hoolivuse ja armastuse puudusest nii lapsepõlves kui hilisemas elus. Ta on veider ja erineb normist, võimaldades  sellisena autoril äärmuslikus ja kujundlikus vormis üht inimtüüpi ja tema suhtumisi välja joonistada. Lavastuses pole transvestiidi-rolli rõhutatud, pigem on seda nagu peljatud. Siinne Kemp oma elegantses ülikonnas ja hoiakus on ennemini päris comme il faut, keskmine mees tänavalt. Ei transvestiitlikku veidrust, ei erilist erinevust normist. Kuigi autori sule alt on ta tulnud kõvasti üle keskmise veidra ja vastumeelse  kujuna. Kes lapsena igatses tappa ema lemmikkassi, kes tahaks pargis pikali lükata ühe jalaga meest, kes oleks tahtnud tappa oma vanemaid ja üritab seda korduvalt teha ka tädiga. Kuid ei ühel, teisel ega kolmandal juhul ta soovmõtete realiseerimiseni siiski ei jõua. Tekibki mõte, kas autor ei kujuta vaid seda, mis võiks tekkida meist igaühe peas, mida me aga ealeski avalikkuse ette ei tooks. Mida me võib-olla iseendalegi hästi tunnistada  ei tahaks.

Siit ka tegeliku kuritööni mitte jõudnud Kempi lunastuse võimalus, mis pakutakse välja finaalis. Kui lavastuse esimese poole Kempi tema küünilisuses, veidruses ja ebameeldivuses oleks võimalik virtuoosse ja selleks andelaadilt sobiva näitleja kehastuses päris põnevana kujutada, siis autori finaalis pakutud happy end võtab küll nõutuks. Kuidas kujutada ja põhjendada misantroobist Kempi ootamatut muutumist  hellaks ja vaguraks tallekeseks, nii et see ei tunduks läbinisti ebausutavana? Et see ei näiks väheveenva isiksusemuutusena (nagu antud lavastuses), vaid plahvatusliku hoiakumuutusena? Praegu ei ole selle kaelamurdva ülesandega laval toime tuldud. Näidendi teine tegelane tädi Grace viibib laval kauemgi kui kandvas rollis Kemp, kuid tema alles lavastuse lõpuosas öeldud repliigid annab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Niisiis  jääb ta lavaliseks tegevuseks peamiselt Kempi sõnadele ja tegudele reageerimine – või oma reageerimise peitmine. Helene Vannari saab sellega küllaltki veenvalt hakkama, kuid muidugi kammitseb teda ühelt poolt see, et loo ootamatut puänti ei tohi ette välja mängida, teiselt poolt aga partneri mängu üheülbalisus. Kujutlen, millise temperamendiga võinuks Vannari tõelises mustas komöödias oma registrid vallandada.

Või ka vastupidi, traagilisemaid  noote esile tuua. Praegu mõjutab lavastaja positsiooni ebaselgus ka tema reageeringuid. Mida tähendab Kempi ootamatu ilmumine tema ellu? Millises gradatsioonis ta suhtumine muutub? Mingit kindlamat partituuri oodanuks siitki. Hea näitleja Aleksander Eelmaa ei ole kogenud lavastaja. Tema kontosse kuulub küll lavastajaroll suurepärases „Külmetava kunstniku portrees”, kuid kuivõrd seal oli tegemist  n-ö isemängivate näitlejate Aarne Üksküla, Hendrik Toompere ja teistega, on raske öelda, kuidas loorberid jaguneksid.

Näitejuhina on ta märgitud ka „Sõduri” kavalehele, kuid kuuldavasti valmisid ka Roman Baskini ja Ain Lutsepa roll seal põhiliselt iseseisvalt. „Minu tädi” oleks aga kindlasti nõudnud kindlamat (ja ideerohkemat) lavastajakätt. On näitlejaid, kel on lavastajat rohkem vaja kui teistel, ja ehk kuulub Andres Raagki nende hulka. On tema kontos  ju huvitavaid ja ootamatuid näitlejatöid. See kõik kokku ei tähenda, et „Minu tädi” ei tasuks vaadata. Võib ikka – kas või juba näidendi enda pärast!