Kellele me aplodeerime – ligi 80 aastat hiljem?

„Prozorovite majas“ tsiteeritakse „Kolme õde“ kohati üsna nutikalt. Tšehhovile dramaturgiliselt alla jääda pole häbiasi, pigem loogiline, koguni omamoodi väärikas.

PILLE-RIIN PURJE

Vene teatri „Prozorovite maja. 40 aastat hiljem“, autorid Filipp Loss, Polina Borodina ja Jaroslava Pulinovitš, lavastaja Filipp Loss, kunstnik Jekaterina Sedova, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov, valguskunstnik Anton Andrejuk. Mängivad Lidia Golovataja, Lilia Šinkarjova, Jelena Jakovleva, Tatjana Jegoruškina, Aleksandr Okunev, Dmitri Kosjakov, Ivan Aleksejev, Anna Markova, Julia Zozulja, Mihhail Paštšuk ja Deniss Volkov. Esietendus 12. IX Vene teatri väikeses saalis.

Tõesti ei mäleta, millal kogesin teatrisaalis nii halvavat ebamugavustunnet kui 12. septembril Vene teatri esietenduse „Prozorovite maja. 40 aastat hiljem“ lõpuhetkedel. Miks, põhjendan loo lõpus, aga finaali ülijõuline laeng laienes paratamatult kogu lavastusele.

Filipp Lossi, Polina Borodina ja Jaroslava Pulinovitši näidend, kavalehe määratluse kohaselt tragikomöödia, seirab Anton Tšehhovi „Kolme õe“ tegelaskonda murrangulisel ja rängal 1941. aastal. „Prozorovite majas“ tsiteeritakse „Kolme õde“ kohati üsna nutikalt. Tšehhovile dramaturgiliselt alla jääda pole häbiasi, pigem loogiline, koguni omamoodi väärikas. Siiski jäi vaatamismulje, et lavastuse hõredus ja staatilisus lähtub suuresti tekstist. Tõsi, ka Tšehhovi näidendites ainult „juuakse teed ja aetakse juttu“. Igati kiiduväärt on lavastaja Filipp Lossi idee luua rollid kolmele kaunis eas naisnäitlejale. Kolme õe hingeilmad jäävad siiski võimalustevaesemaks, kui oleks igatsenud.

Esimeses vaatuses domineerib õdede kolmikus Maša (Lilia Šinkarjova), kelle tragikoomiline tütarlapselikkus lähtub helgetest, omamoodi liigutavatest seniilsuspuhangutest. Lavastuse kaks vaatust on kontrastsed, pärast vaheaega on Vene NFSVs alanud Suur isamaasõda. Ka Maša on sõjaolukorras täiesti adekvaatne, mis paneb kahtlustama, et ta kandis varem süüdimatuse maski, et oleks mõnus noormeestega flirtida.

Kõige varjatuma sisemaailmaga õeks jääb Irina (Jelena Jakovleva), keda tahaks väga tundma õppida. Võimalik, et mul läks miski kõrvust mööda, aga jäi arusaamatuks, miks arreteeritakse (esimesena) just Irina. Ideoloogiliselt tunduks põhjendatum, kui see oleks elupõline õpetajanna Olga, aga repressioonide laviinis ei maksagi loogikat otsida. Kahtlemata on kõige tšehhovlikum õde Olga (Lidia Golovataja): haritud, tundlik, tõsine ja peenekoeline daam.

Täpse kujundlikkusega pääseb mõjule Jekaterina Sedova stsenograafia: kohe püüavad pilku pahaendelised raudteeroopad, selge see, et peagi ei vii rongid enam õdede elukestvalt igatsetud „Moskvasse, Moskvasse!“, vaid tunduvalt kaugemale ja külmemale maale. Esimeses vaatuses meenutab õdede kodu nukumaja, pruun sameteesriie alumisel korrusel moodustaks justkui koduse näitelava. Teises vaatuses on eesriie armutult maha kistud, raudteeroopad kalgimad veel. Rännakuga haakuvad puust kohvrid, mis markeerivad mööblit, kuid seostuvad ka valmisolekuga kodunt lahkuda, mis ei tähenda head. Viivuks torkasid silma kirsimustriline pesukauss ja veekann, kerge vihje „Kirsiaiale“.

Kolm õde 40 aastat hiljem: Irina – Jelena Jakovleva, Olga – Lidia Golovataja, Maria – Lilia Šinkarjova.

Vene teater

Omapäraselt edasi arendatud tegelased on keskmine põlvkond: kolme õe ainsa venna Andrei ja ta naise, kuuldavasti Protopopoviga plehku pannud Natalja Ivanovna võsukesed. Bobikust on sirgunud Boriss, antipaatne tüüp, keda Aleksandr Okunev kehastab rõhukalt võimuka mängujoonisega. Pealekasvava NKVD noore kaardiväe ees tuleb ent poolkohkudes taanduda isegi vana kooli võimuril Borissil. Huvitav on märkida, et esietenduse publik koosnes valdavalt omainimestest. Reaktsioon meenutas seetõttu kontrolletendust, kus kolleegide rollisooritustest vaimustutakse naerupuhangutega, mis ei haaku mõnel viivul üldse süžeega. Nii-öelda reaetendusel saab arvatavasti olema teisiti.

Kõige köitvam persoon tundus Sofake, keda Tatjana Jegoruškina kehastab paradoksaalse kibestumise ja lootusrikkuse kokkuneetimisega. Miski Sofakeses tõi meelde Maksim Gorki tegelaskujud, aga tema suhtumine töötegemisse sobiks Andrus Kiviräha loomekreedoga. Tšehhovi teoste refrääni „tuleb töötada“ kummutas Sofakese veendumus, et inimesed üldse või vähemasti tema ise ei ole loodud tööks, vaid puhkamiseks, hästi söömiseks, kasukate kandmiseks. Midagi on Sofake pärinud oma emalt ja 1941. aastal on ta kõvasti ajast ees.

Sümpaatne isik on Sofakest ujedalt piirav Ivan Petrovitš, Dmitri Kosjakovi delikaatselt mängitud arst. „Kolme õe“ Tšebutõkiniga pole tal muud ühisosa, kui et too vanamees lõhkus ära kella, õdedele kalli mälestuseseme; Ivan Petrovitš aga purustab kogemata kristallvaasi. See oli esimesest hetkest peale võluvalt etteaimatav: kui vaas on laval, peab see purunema. Miski Sofakese ja Ivanuška romansis võiks meenutada Varjakese tõmmet Lopahhini poole, ainult et pastelses Ivan Petrovitšis puudub Lopahhiniga ühisosa. Paralleeli võib vedada kiivas rühiga Sofakese ja oma elu leinava Maša vahele „Kajakas“. Erinevus on Sofakese ja Ivan Petrovitši tunnete vastastikkus. Isegi nagu kurb, et nende duetile pole raatsitud anda lüürilisemat tundehetke lähiplaanis, aga võib-olla see on hoopis kirjutajate kõige taktitundelisem tarkus. Üsnagi varjujäävaks tegelaseks kujuneb ka Ivani õde Aglaja Petrovna (Anna Markova): napis, kuid ilmekas lavaelus aimub Tšehhovi veidrikusarmiga üksiklasi, võib märgata kübekest „Kirsiaia“ Šarlottast või isegi „Onu Vanja“ Teleginist.

Kolmas ja noorim põlvkond tundub nii sile ja ilus: valges kleidis Nataša (Julia Zozulja) meenutab sünnipäevalapsena noorukest Irinat. Teda ja üksiti kolme õde kui vanaemakesi ümbritsevad pisut kohmaka galantsusega kolm noorukest sõjameest. Üks kannab perekonnanime Veršinin (Mihhail Paštšuk), teine on hoopistükkis Protassov (Deniss Volkov): Anton Pavlovitš kohtub Lev Nikolajevitšiga. Kolmas, see pärispeigmees, on lihtsalt Pjotr (Ivan Aleksejev). Kuid sümpaatne troika, kes õekeste karmi sõjaaja kiuste korraldatud jõulupeol ajakohase aplusega kartuleid, seeni ja hapukurki sööb ning po stakanu viina kurku kallab, moondub julma puändina tulevaseks NKVD löögirühmaks.

Jõulupeo pandimäng tuleb tuttav ette ja küllap ongi tsitaat „Pianoolast“, ent jõuluõhtu kipub muutuma paigalseisvaks, ehkki meeleolukaks luule- ja laulukavaks. Muu hulgas kõlab Vladimir Iljitši lemmiklaul. Ja kui jutt luulele läks, siis Pjotri ja Nataša sõjaärev dialoog tuletas meelde ühe propagandaluuletuse. Nimelt loevad noored ajalehest, kuidas fašistid piinasid Tanjat. Kohemaid hakkasid mälus kumisema ENSV koolis pioneerina deklameeritud read Nõukogude Liidu kangelasest Zoja Kosmodemjanskajast: „Tanjana sa vapralt kandsid valu. / Sõim ja pilked ümber kajasid. / Katkend särgikeses, paljajalu / külma õue nad su ajasid.“ Suudaksin lugeda peast veel kolm salmi, õnneks mitte tervet Margarita Aligeri poeemi August Sanga tõlkes.

Siit on paras aeg jõuda finaališokini, mis lämmatas võimukalt kõik eelnenud tundevarjundid. Mitu lõppu on dramaturgilise nõrkuse märk, kuid seekord serveeriti vähemalt kolm lõppu ka muusikas. Muidugi sobib kohutava ajamärgilise paatosega kõlama Aleksandrovi ja Lebedev-Kumatši laul „Püha sõda“ („Idjot voina narodnaja …“), mille saatel videoekraanil noorte meeste hordid kahurilihana sõtta marsivad. Esietendusel tabasin sellal katarsise või ohutunde võimuses publiku asemel mitu kellavaatajat: et ju hakkab lõppema. Järgnenud minoorsem töötlus tasakaalustas meeleolu, aga siis tuli kummardamistseremoonia reipa plakatliku muusika saatel.

Küll oleks tahtnud Gogoli „Revidendi“ vaimus hüüda: kellele te aplodeerite?! Esimesena ilmus püünele ju NKVD kolmik, siis riburada ülejäänud tegelased. Kõik istusid stoppkaadriks kohvritele, mistõttu varem lavastuses valuga läbi mängitud stseen „istume enne teeleminekut“ võimendus. Tekkis tunne, et meid kõiki ootab pikk tee. Milleski meenutas hirmutav publikuga manipuleerimine Ivar Põllu lavastust „BB ilmub öösel“ sarjast „Sajandi lugu“, ainult et seal oli mehhanism tunduvalt peenem ja keerulisem.

Filipp Lossi lavastuse finaali tähendust kodeerida püüdes ei saanud ma järsku enam millestki aru. Kui see pidi tähistama hoiatavat ohudraama signaali – me kõik oleme kaasa läinud massipsühhoosiga minevikus, läheme praegu ja tulevikus ka, meid kõiki on küüditatud või asutakse peagi jälle küüditama –, olnuks inimlik reaktsioon püsti tõusta ja sirge seljaga saalist väljuda. Või tulnuks katsuda tooli alla peitu pugeda? Igal juhul mitte entusiastlikult muusika rütmis plaksutada, mida publik kuulekalt tegi. Seejuures tundus, et kui järgin oma südamehäält ja välja kõnnin, näevad seda ju kõik – kahjuks istusin täiesti keset saali – ja mu žesti oleks võidud tõlgendada põlgusena näitlejate suhtes. Nad ju ometi kummardasid, kas siiralt või eneseirooniaga, ei söanda oletada.

Kumb oleks üllam: kas ajaliku ja ajaülese manipulatsiooni vastu protesteerides ära minna või näitlejaid nende ausa töö eest tänada. Mõlemat korraga ei saa. Häbi hakkab nii või teisiti. Muidugi jube kahju, kui finaali hinge­lõhkuv piinlikkuse­tunne ongi ainus, mida „Prozorovite majast“ mäletama jään.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht