Kas üleminek kui skalpell?

Kahju, et „Üleminekuaja inimeste“ puhul on dramaturg olnud nii pealiskaudne: sisuliselt olulised ja huvitavad ideed on läbi kapatud, et ühte lavastusse kokku suruda kogu maailm.

MADLI PESTI

Vaba Lava „Üleminekuaja inimesed“, lavastaja Mihhail Patlassov, dramaturg Alina Škljarskaja, kunstnik Alina Tihhonova, videokujundajad Mihhail Ivanov ja Evi Pärn, helikujundaja Daniil Koronkevitš, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Dan Jeršov, Karl Andreas Kalmet, Liis Lindmaa, Ingrid Margus, Gert Raudsep ja Liina Tennosaar. Esietendus 29.  I Narva Vaba Lava teatrikeskuses.

Lavastus „Üleminekuaja inimesed“ kuulub Vaba Lava kuraatoriprogrammi, mille koostajaks on leedu näitekirjanik Marius Ivaškevičius ja teemaks „Murrangu­aja inimesed“. Seni on pro­grammis esietendunud kolme vene lavastaja kolm dokumentaallavastust (peale „Ülemineku­aja inimeste“ ka „Lõhe“ ja „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“). Seega, uus kuraator tundub olevat seadnud tugeva fookuse Eesti dokumentaal­teatri arendamisele, mis on kahtlemata erakordne. Tunnen aga puudust metaprogrammist, nii hooaja valikute mõtestamisest kui ka lavastuste loojate tutvustamisest, varasema loomingu analüüsist ja lavastajate paigutumisest Venemaa teatripilti.

Kunstnike pidev üleminekuseisund. Narva Vaba Lava teatrikeskuses esietendunud „Üleminekuaja inimesed“ põhineb eesti ja eestivene kunstnike lugudel ning selle teema on väga laialt mõistetud „üleminek“. Peterburi Aleksandri teatrist tulnud külalislavastaja Mihhail Patlassov ütleb ajalehele Põhjarannik antud põgusas intervjuus, et alguses plaanisid nad lavastuses käsitleda vaid 1990. aastate elu Narvas, kuid siis pöörasid oma pilgu hoopiski möödunud aastasajale ja keskendusid kunstnikele, nende vaadete kujunemisele ja mõtetele elu pöördepunktidest. Kunstnikud, ütleb lavastaja, on oma natuurilt niigi pidevas üleminekuseisundis.

Tutvustuses öeldakse, et lavastus on koostatud vestlustest, kus osalesid Ene-Liis Semper, Raoul Kurvitz, Marko Mäetamm, Evi Pärn, Sergei Minin jpt. Sõna saab paarkümmend eesti- ja venekeelset inimest, peamiselt kunstnikud. Väljend „koostatud vestlustest“ on täpne määratlus, sest just selline, veidi bürokraatlik mulje tekstist jääbki: vestlustest on edastatud juhuslikuvõitu jupid, mida ühendab väga avaralt mõistetud ülemineku metafoor. Kunstnikke intervjueerisid nii näitlejad ise kui ka lavastaja ja dramaturg. Lavastuse produtsendil Märt Meosel on väärt oskus kokku kutsuda põnevaid näitlejakooslusi. Nii ka seekord: laval näeme truppi, kes varem koos töötanud pole.

Tihe visuaal. Lavastuse tugev külg on visuaalsed lahendused. Kunstnik Alina Tihhonova ning videokujundajad Mihhail Ivanov ja Evi Pärn on loonud lavasügavusse kulgevate poolläbipaistvate kangaste peale kihtidena projektsioone, joonistusi, tekste, intervjueeritud kunstnike videoid, kunstiteoseid.

Kuigi esmapilgul jätab lavapilt põneva mulje, on selge, et sisulisest küljest on tegijad läbi hekseldanud palju materjali, aga teinud seda kiirustades ja pealiskaudselt. Tekstil puudub fookus, läbitakse kõikmõeldavad teemad. Olgu, avaralt vaadates võib tõesti näha dramaturgilist liini märksõnaga „üleminek“, aga ikkagi hüüatan vaatajana ühel hetkel: „Kuidas me nüüd siia jõudsime!?“ Miks räägitakse järsku New Yorgi kaksiktornide langemisest ja siis jõutakse Eesti metsade raiumiseni? Jah, saan aru – neid vaadeldakse justkui üleminekuhetkedena. Tundub aga siiski, et dramaturg Alina Škljarskajale võib üleminek olla peaaegu mis tahes ajahetk.

Laialivalguv sisu. Teksti laiahaardelisusest annab aimu sisukirjeldus. Karl-Andreas Kalmet alustab kõnelemist Narva loomisest ja Narva neitsi mütoloogiast, tema üleminekust Narvast Rootsi. See mütoloogilis-ajalooline tekst ei seostu siiski ülejäänud tekstikompositsiooniga ja jääb harali. Intervjueeritud kunstnikud räägivad näitlejate suu läbi põgusalt sellest, kuidas neist kunstnik sai: paljud on jõudnud visuaalkunsti juurde muusika kaudu – üleminek seegi.

Seejärel saab teada, et kuulus kunstnik Marc Chagall elas Narvas. Järgnevad liigutavad lood Marko Mäetamme vanaisast ja isast ning Evi Pärna vanaemast, lood sõjast, repressioonidest, kadumisest ja hävingust. Põigatakse taas Narva – jah, ka see linn hävitati ja barokkarhitektuuri asendas nõukogudeaegne.

„Üleminekuaja inimeste“ tugev külg on visuaalsed lahendused. Kunstnik Alina Tihhonova ning videokujundajad Mihhail Ivanov ja Evi Pärn on loonud lavasügavusse kulgevate poolläbipaistvate kangaste peale kihtidena projektsioone. Fotol Liina Tennosaar.

Sergei Stepanov

Järgmiseks hüpatakse 1980. aastatesse, kunstnik Sergei Minini värvikate eluseikade juurde Aafrikas ning Kurvitza ja Semperi performance’i-kunsti ekstreemsete juhtumisteni. Minin: „Ma olen palju oma sõpru juba maha matnud. See tähendab, et see pöördepunkt … üleminekuaeg … kunstnikud … need on inimesed, kes tunnevad … neil nagu polekski nahka … ja vat nemad närvidega … palja seljaga … paljalt … lihastega tajuvad ümbruskonda …“ Vaat sellist paljaste närvidega tajumist ei suutnud lavastus siiski edasi anda.

Seejärel saab kuulda kunstnike majandusliku toimetuleku (-tulematuse) seikadest, aga sellest huvitavamad on Evi Pärna mõtted epistemoloogilisest lõhest: „Inimesed tajuvad sama ajaloolist segmenti erineval viisil. Kui teadmised ühe asja kohta on erinevad … tajutakse seda erinevalt. Igaüks näeb läbi oma teadmiste optika.“ Siin on ülemineku märksõnaks „pronkssõduri teisaldamine“, kuid ka need olulised mõtted jäävad üksikuna, eraldi rippuma, teemat ei arendata edasi. Äkitselt jõutakse nüüd hoopis Eesti metsade raiumiseni.

Lavastust tutvustavas tekstis osutatakse, et kunstnikud ongi üleminekuaja inimesed, mis tahes ajal, kuid see määratlus ei tõuse kujundiks. Lavastuslikult oleksin oodanud selle täpsemat väljajoonistamist. Praegu viib lavastuse fantaasiavaene pealkiri mõtted ikkagi vaid 1980. ja 1990. aastate vahetusele, kuigi laval kõneldakse viimase saja aasta n-ö üleminekutest. Kõike käsitletakse aga mööda minnes, põgusalt: Teine maailmasõda, repressioonid ja põgenemised, 1980. aastate perestroika, 1990. aastate kauboikapitalism, New Yorgi kaksiktornide hävitamine kui postmodernistliku ajastu lõpp (Kurvitz), pronkssõduri teisaldamine kui lõhe eesti- ja venekeelsete vahel.

Tausta puudumine. Dokumentaallavastuste puhul on eriti oluline avada publikule piisavalt tausta, et käsitletavad teemad ja mõtted ei jääks hermeetiliseks. Mulle tundub, et „Üleminekuaja inimeste“ puhul just viimane ongi juhtunud. Pean tunnistama, et ma ei tunne kõigi intervjueeritud (eestivene) kunstnike tausta (laval kuvatakse kõneleja nimi ekraanile), ning usun, et kõik Narva vaatajad ei pruugi tunda eesti kunstnikke. Nii aga jäävad nende lood ja mõtted justkui õhku rippuma. Dokumentaalteatrile ongi iseloomulik, et esitatud tekstid ei pruugi end ise avada, mistõttu mõeldakse sageli lisateadmiste integreerimisele lavastustervikusse. Seekord jäi aga lava ja saali vahele nii füüsiliselt kui ka mõtteliselt rippuma vahesein – poolläbipaistev kangas.

Eesti teatris pole just sage võte, kus ekraanile kuvatakse korraga nii inter­vjueeritav (näiteks Marko Mäetamm, Ene-Liis Semper) kui ka näitleja, kes inter­vjueeritava teksti verbatim-meetodil (ehk sõna-sõnaliselt) kordab. Sellises dokumentaalteatris on näitlejad vahendajad (vrd tunnistaja või pihtija mõnes teistsuguses dokumentaalteatri vormis). Juba see, et soo või vanuse samasust ei järgita, annab võõritusefekti (näiteks Kurvitza teksti vahendab Liis Lindmaa). Näitlejad esitavad lugusid väga nappide näitlejavahenditega (Liina Tennosaare venepärane „l“ Evi Pärna teksti rääkides), enim tugevaid värve lisabki Liis Lindmaa Raoul Kurvitzana. Samuti on eesti teatris harv võte, et näitlejad kõnelevad laval iseendana. Liina Tennosaar ja Ingrid Margus räägivad oma mälestusi ja avaldavad oma mõtteid, aga seda siiski vaid põgusalt.

„Üleminekuaja inimesed“ on huvitav panus Eesti dokumentaalteatri arengusse, kuna on kasutatud mõningaid uusi või harvu võtteid. Kahju, et dramaturg on olnud nii pealiskaudne: sisuliselt olulised ja huvitavad ideed on läbi kapatud, et ühte lavastusse kokku suruda kogu maailm.

Tallinnas elav vene kunstnik Sergei Minin kõneleb: „Kunst on vahend, vahend nagu skalpell. Skalpelliga saab eemaldada haigeid organeid. [—] Kunst on skalpell.“ Ka dokumentaalteater võib olla skalpell. „Üleminekuaja inimesed“ on aga liiga üldsõnaline ja pehme, et vaatajat teravalt puudutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht