Kas üks väärt roll teeb lavastuse huvitavaks?

Maris Balbat

Lavastaja Merle Karusoo tähelepanu paistab olevat koondunud Tõnu Oja tegelaskujule, teised on jäänud omapäi. Eesti Draamateatri „Aitamise aeg”, autor David Hare, tõlkija Mati Soomre, lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Liina Unt, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Tõnu Oja, Hilje Murel, Pääru Oja, Taavi Teplenkov ja Piret Krumm. Esietendus 15. IV Eesti Draamateatri väikeses saalis. Inglise dramaturgi David Hare’i (sündinud 1947) näidend „The Vertical Hour” ja Merle Karusoo selle põhjal tehtud lavastus „Aitamise aeg” pole oma probleemidelt nii Iraagi sõja kesksed, nagu seda võiks arvata Eesti Draamateatri kavalehe ja ilmunud reklaamartiklite põhjal. Vaatajat ei kehutata võtma seisukohta möödunud Iraagi sõja poolt või vastu, õnneks nii umbpoliitiline see lavalugu siiski pole. Oluliseks tõusevad pigem inimlikud aspektid, näiteks: kas erisugused ideoloogilised seisukohad lasevad „ühise veregrupiga” inimeste vahel tekkida sümpaatial või sügavamailgi tunnetel? Nii näidendi kui ka lavastuse vastus sellele küsimusele on jaatav, mõlemad on tolerantsilembesed. Tegelased, eeskätt kesksed osalised Nadia Blye (Hilje Murel) ja tema kallima isa Oliver Lucas (Tõnu Oja) suhtuvad kardinaalselt erinevalt Iraagi sõtta ja Ameerika sekkumisse sellesse (näidend on kirjutatud 2006. aastal, kui see teema oli teravalt päevakorral). Neil on erisugune elukogemus ja päritolu (endine sõjakorrespondent Bosnias ja Horvaatias ning nüüdne politoloogia õppejõud, feminist Nadia on ühendriiklane; avalikust elust tagasi tõmbunud, minevikutraumat põdev eraklik arst Oliver Lucas aga inglane), mõlemad esitavad oma küllaltki veenvad argumendid, suutmata teist veenda, ent nende vastastikune sümpaatia – kui mitte rohkemat! – aina kasvab. Paralleelselt ning sama teema kinnitusena näeme avastseenis oma õppejõusse Nadiasse meeletult armunud üliõpilast Dennis Duttonit (Pääru Oja), kes sealjuures ei jaga Nadia poliitilisi seisukohti. Nii võiks ka vaataja kaaluda põhjendusi, jagada sümpaatiat mõlema poole vahel – kui siin ei kallutaks vaekaussi ühele poole näitlejate mäng. Hilje Mureli Nadia on oma seisukohtade esitamisel võitlev, agressiivne, pealetükkiv, seega tõukab pigem endast eemale, ei veena. Veenvus võiks siin peituda pigem rahulikus enesekindluses, läbitunnetatud sugestiivsuses. Samuti ei ole selles naisõppejõus-politoloogis karismaatilisust ega seksuaalset veetlust, millele viitab tudengi pöörasevõitu kiindumus temasse ning ka Oliver Lucase otsesõnu välja öeldu: „Temataolisele pole mingi vaev ülikoolis ära võluda ükskõik mis mees”. Paraku on Nadiale oma seisukohtade esitamiseks antud tekst kohati ka nii ajalehelik-kroonulik, et sellele ongi raske hinge sisse puhuda. Kuigi muudes suhetes Oliveriga on Hilje Mureli Nadia usutavam-inimlikum, pole seda tegelast tihtipeale lihtsalt huvitav jälgida.

Küll aga on põnev vaadata Nadia seisukohtade antipoodi, väliselt küünilist ja eemalehoidvat, ent tegelikult siiski hoolivat Oliver Lucast Tõnu Oja esituses: väga elus, väga huvitav, väga veenvalt individualiseeritud kuju. Oma seisukohta – ta vihkab kirglikult kõrvaliste riikide sekkumist teiste rahvaste ellu – ei esita ta hüsteeriliselt või fanaatiliselt nagu Nadia, vaid rahulikult, tugeva sisemise veendumusega ning seda enam paneb end uskuma.

Huvitava dispuudi tekkimist takistab partnerite kuulumine eri „kaalukategooriasse”: väheusutav tundub Oliveri seksuaalne tõmme Nadia poole, küll aga võib uskuda tema enda veetlusjõudu Nadiale. Muidugi võib olla, et näitlejate kallutamine oma rolli haaravaks või vähem haaravaks esitamiseks väljendab ka lavastaja suhtumist probleemidesse. Tundub, et lavastaja tähelepanu ongi koondunud rohkem Tõnu Oja tegelaskujule ja teised on jäetud mõnevõrra omapäi, ainult et sel juhul kannatab paratamatult ka lavastuse köitvus.

Kolmas tegelane Oliveri poeg Philip Lucas (Taavi Teplenkov) paistab jäävat poliitiliselt indiferentseks, nii nagu ei tekita ta ka muudes suhetes enda vastu erilisi emotsioone. Autoril näib jätkuvat siiski ka selle kuju suhtes mõningast tolerantsi. Esimesel pilgul rahaahne Ameerikasse elama asunud füsioterapeut, keda ta arstist isa peab vaata et šarlataniks, paistab siiski tõsiselt uskuvat oma haigusi ennetavasse meetodisse (paneb patsiendid sörkjooksu tegema), ent selget suhtumist temasse lavastusest siiski välja ei loe. Isaga on tal lapsepõlvest peale keerukad ja rasked suhted, taustaks ema petmine ja hülgamine isa poolt. Selleski oidipaalses kompleksis on isa märgatavalt huvitavam kui poeg, nõnda et epiloog, kus isa karismaatilisuse mõju all Nadia jätab maha poja, tundub igati veenev.

Mis puutub episoodilisematesse tegelastesse, siis vägagi elusa ja ebatrafaretse mulje jättis oma kirglikus kiindumuses Nadiasse tema üliõpilane Dennis Dutton Pääru Oja kehastuses, seda vaatamata asjaolule, et kiindumuse objekt ise praeguses esituses seda kiindumust ei õigusta. Lavastuse lõpustseenis Nadia teise üliõpilase, afroameeriklanna Terri Scholesiga (Piret Krumm – mulje temast jäi tuhmim kui Pääru Oja tegelasest) selgub, et oma kallima hüljanud Nadia siirdub sõjakoldesse Iraaki – ilmselt sooviga midagi ära teha, inimestele selgitada. Niisiis, ehk ikkagi pettununa Ameerika sekkumises sellesse sõtta? Situatsioon Bosnias ja Horvaatias, kus tsiviilisikute tapatalgute nägemine kallutas Nadia soovima teiste riikide sekkumist, erines siiski USA osaliselt alusetuks osutunud ettekäänetel sisenemisest Iraaki. Puhtpoliitiliselt pole probleem oma aktuaalsust praegugi kaotanud: mõelgem vaid Liibüale, Süüriale, ka Afganistanile.

Siiski osutusid inimestevahelised suhted, millele tegelaste poliitilised seisukohad mõjusid pigem lakmuspaberina, lavastuses puhtpoliitilistest probleemidest huvitavamaks – niivõrd kui näitlejate veenvus või ebaveenvus seda teha lasi või ei lasknud. Liina Undi sümbolina mõjuv kujundus trossidel kõikuvast terrassipõrandast ja sealt avanevast rahumeelsest vaatest ümbruskonna Inglismaa maastikule mängib vajalikult kaasa toimuva meeleoludele, muutumata sealjuures pealetükkivaks.