Kas kaitsepositsioon ja/või katsepolügoon?

Paide teatri „Kaitsealas“ laotakse vaatajate ette teatrifunktsioonide popurrii, kuhu on mahtunud nii publiku erisuguseid ootusi kui ka teatripraktikute ideid.

KEIU VIRRO

Paide teatri „Kaitseala“, lavastaja Jan Teevet, dramaturg Oliver Issak, kunstnik Freda Purik, valguskunstnik Rommi Ruttas. Mängivad Ursel Tilk, Johannes Richard Sepping, Joosep Uus, Kirill Havanski ja Grete Jürgenson. Esietendus 21. XI Paide muusika- ja teatrimajas.

Paide trupp on haaranud teatril sarvist. Ehkki see pole esimene lavastus, kus osalisteks lavakunstikooli XXVIII lennu lõpetanud Jan Teevet, Kirill Havanski, Ursel Tilk, Johannes Richard Sepping ja Joosep Uus (peale nende on seltskonnas oluline teatrijuht Harri Ausmaa), on „Kaitseala“ Paide teatri avalavastus. Mehisesse seltskonda on seekord mängima võetud ka Rakvere teatri näitleja Grete Jürgenson.

Ootuste kujunemisele on asjaosalised kõvasti hoogu andnud. Avalavastuse ettevalmistuseks võeti aega kolm ja pool kuud, mis ületab tublisti keskmise prooviprotsessi kestuse. Teater on nimetanud oma missioonina Paidesse kultuurilise äratuse toomist. Arvata võib, et teatriilma uueks loomine on vähemasti mõnel etapil noorte näitlejate unistus, iseasi, kui paljud katsetamiseks võimaluse saavad.

„Kaitsealas“ pannakse meeleolu paika etenduse algusega või õigupoolest sellega, et sujuvalt hägustatakse, millal see üleüldse algab. Saab see alguse, kui publik astub saali, täpsemalt lavale, kus näitlejad neid isiklikult tervitavad? Või ehk siis, kui pimedus, millega etendused enamasti algavad, venitatakse teadlikult ja rõhutatult umbkaudu veerandtunniseks? Või siis, kui üks näitlejatest loeb ette manifesti?

Erisuguste alguste ülene on ühistunde loomine. Kui publik on haaranud erivärvilised padjad ja seab end kastidest pinkidele istuma, järgneb initsiatsioon: jalaga õrnalt tagumikku, publik näitlejatele ja vastupidi – rituaal enne etenduse algust. Selge, tundub, et meid kõiki on näitlejaks pühitsetud. See on küll ühesuunaline valik, milles publikul suurt sõnaõigust ei ole. Pimedus, kus jäävad taevatähtedena helendama prožektorite tulukesed, kestab ja kestab. Kui valgus viimaks süttib, on ühtviisi pimestatud nii näitlejad kui ka vaatajad.

Publik saab lavastuses mängida … inimest. Näitlejatelt tulevad selleks küll üsna selgelt ette antud ülesanded. Kui vaja, vastab publik oma lapsepõlve unistuste ameti kohta, kui vaja, tõuseb korraks püsti või lehvitab kaamerasse. Kui palju on ruumi aga tegelikult kaasa mängida? Natuke loodan, et ehk oleksid näitlejad tegelikult rõõmsadki, kui keegi otsustaks passiivse publiku rollist välja tulla ja tekitaks ootamatu olukorra, mida laval lahendada. Nähtud etendusel seda võimalust keegi ei kasutanud, ka mina mitte. Kipun turvatsoonist väljatirituna nii ehk naa end krampi tõmbama. Eks see ole minu kaitseala.

Kui 1. detsembril avatud Narva Vabal Laval demonstreeriti avanädalal uue maja võimaluste paletti ja tegevussuundi, siis „Kaitsealaga“ tehakse samalaadset – ühe lavastusega. Vaatajate ette laotatakse teatrifunktsioonide popurrii, kuhu on mahtunud nii publiku erisuguseid ootusi kui ka teatripraktikute ideid. Publik saab vaheajal lugeda tsitaate, mille autorid varieeruvad Pansost Brookini ning millest joonistub kenasti välja, et nende mõtlejate teatriideed justkui välistavad sisuliselt üksteise.

Nipsakad teatriaristokraadid teise vaatuse alguses mõjuvad kui eneseirooniline parafraas Marie Antoinette’ile omistatavatest sõnadest, et kui leiba ei jätku, söödagu siis kooki.

Paide teater

Seejuures püüab trupp kõiki neid erisuguseid mõtteid laval siiski illustreerida ega kavatse seda seejuures teha lavastuse terviklikkuse arvelt. Viimase teenistuses on struktuur: lavastuse algusosas (kus tahes see õige algus ka poleks) ja vahetult enne lõppu loeb üks näitleja ette manifesti. Alustab ta umbes nii: „Need sõnad, see tekst, mida ma teile praegu räägin, on varem valmis kirjutatud. Ma olen selle pähe õppinud ja esitan seda nüüd nii, nagu ma räägiksin omaenda sõnu, päriselt, esimest korda.“ Ja sealt aina edasi. Kahe monoloogi vahele jäävad stseenid, mille teema ja kestus on ette kirjutatud. Iga stseeni lõpetab lavastaja Jan Teeveti plärisev taimer. Stseeni lõpuni ei mängita: kui lause jääb pooleli, siis jääb.

Stseenides on komöödiat ja tragöödiat, isiklikkust ja sporditeatrit, ruumi improvisatsiooniks ja selgelt paika pandud hetki. On laulu ja on tantsu. On Tšehhovit. „Tihti oodatakse meilt, et oleksime korraga ajastu lühikroonika ja ajakiri Kroonika,“ leiavad näitlejad. Hoolimata sellest, et trupile on lavastus kui katsepolügoon, on teemavalik iseenesest mõneti lavakooli värskelt lõpetanud näitlejate ja lavastajate korduma kippuv meelisteema „räägime iseendast, räägime teatrist“. Miks ka mitte, kuni jagub jõudu vaadata teatri seest ka seda, mis on teatrist väljaspool. Näiteks „Kaitsealas“ on trupp sõnastanud neid huvitava teemana kogukonnatunde.

Näitlejad mitte ainult ei mängi, vaid juhivad pidevalt tähelepanu olukorrale, räägitakse, mida ja miks tehakse. Joonitakse alla nii nüüdisteatri võtted kui ka traditsioonilisem lähenemine. Kohati tundub, justkui ei usaldataks publikut neid järeldusi tegema. Kohati püütakse ennetada ka võimalikke reaktsioone (viidatakse eneseirooniliselt endale kui šovinistlikule teatrirühmitusele jne) ja ehk kohati ka kriitikat. Võib-olla on traagelniidid aga meelega publiku ette toodud. Võib-olla on see „Kaitseala“ kaitsepositsioon või hoopis aususe erivorm.

Pildi silme ette toomiseks kirjeldan paari meelde sööbinud hetke 22. novembri etenduselt. Nüüdistantsustseen Arvo Pärdi „Tabula rasa“ saatel võlus Ursel Tilga hämmastavalt tugeva lavalise kohaloluga. See ei vajunud kordagi paroodiaks, ehkki „Kaitseala“ raamistikus võiks see üsna lihtsalt juhtuda. Või teise vaatuse pikale veniv algusstseen, mis käis närvidele, aga ilmselt pidigi käima: aristokraatideks rõivastunud näitlejad käivad ringi, koogutavad, eputavad. Nipsakad teatriaristokraadid mõjuvad kui eneseirooniline parafraas Marie Antoinette’ile omistatavatest sõnadest, et kui leiba ei jätku, söödagu siis kooki. Ja vahele lihtsalt tore juhuslik äratundmishetk. Kui Joosep Uus palus publikul end naermisega aidata, lasti kõlaritest näitena Elon Muski naeru. Mõtlesin, et see naer on väärt korduvkasutamist, kui kuulasin mõne aja eest Joe Rogani intervjuud nimetet härraga. Legendaarseks on see raadiointervjuu saanud peamiselt eetris kanepi suitsetamise tõttu, ent seal kuuleb korduvalt ka Muski väga spetsiifilist naeru. Otsige internetist ja kuulake. Eraldi tähelepanu tõmbab valgus­kujundus (valguskunstnik Rommi Ruttas). Õrna uduvine ja laval toimuvate valgusmängude abil on muuhulgas peaaegu olematusse kaotatud saalis sedapuhku tühjalt laiutavad toolid.

Vahele uitmõttetus. Ehk oleks „Kaitseala“ vormilt kõige sobivam arvustus selline, mis püüaks omakorda rakendada võimalikult paljusid kriitika funktsioone: olla objektiivne ja ühtlasi subjektiivne, anda tagasisidet teatrile ja seejuures olla suunatud võimalikult laiale publikule, tõlgendada, jäädvustada, anda hinnang ja selle kõige juures püüda kokku saada koherentne tekst. Aga on nagu on.

Õigupoolest on võimalik, et „Kaitseala“ iga etenduse kohta saab kirjutada erisuguse arvustuse. Lavastus on pro­grammeeritud arenevaks organismiks, kus etendused võivad omavahel tublisti erineda ja ehk võib ajas tulla ette sisulisemaidki muudatusi. Praegu on selgelt paika pandud raamistik, ent vahepealsed stseenid on kui klotsid, mida saab ümber tõsta, ära jätta või lisada. Kahtlemata on see lavastus, mida oleks huvitav mitu korda vaadata, ja kui ma ei oleks juhilubadeta inimene pealinnast ning Paide ei juhtuks olema keset Eestit, siis oleksin seda juba teinud. Aga kellel siis vabandusi ei jaguks, eks.

Ehkki näitlejad ütlevad publikule, et üleanalüüsimist võiks vältida, siis sebra triipe ei muuda ja kaks vaatust tõmbavad ikkagi kõrvale ragistama kõikvõimalikke teatrimälestusi ja -mõtteid. Kohati tundsin, et mulle öeldakse ilmselget, kohati tundus, et kõik venib ja võiks teha lühemalt. Tervik on aga tulvil nii Paide trupi tehatahtmist kui ka tegemisnälga ning nende usk nakatab publiku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht