Kakskümmend aastat uurimusteatrit
Rimini Protokolli töödes on lava labor, katsekeskkond, kus luubi alla võetakse ühiskondlikud süsteemid ja suhted.
Rimini Protokolli 20. aastapäevale pühendatud festival detsembrist 2019 kuni maini 2020 Berliinis.
Nüüdisetenduskunsti arengut vahest enim mõjutanud lavastajate kollektiiv Rimini Protokoll tähistab sel kevadtalvel Berliinis oma 20. tegutsemisaastat. Astun Berliini olulisima etenduskunstimaja HAU2 trepist üles. Iga trepiastme kohale on riputatud ühe Rimini Protokolli lavastuse foto ja lühikirjeldus.
Ootamatult tunnen, kuidas sammun justkui omaenda mälestusi pidi. Vaatan otsa isiklikule teatriajaloole. Omaenda kujunemisloole. Olen näinud umbes viieteist aasta jooksul kuraditosin nende lavastust, peaaegu kõiki neid olen vahendanud ka eesti lugejaile. Nähtud lavastuste hulk on küll nende koguloomingut arvestades köömes, aga ikkagi on see piisavalt suur ning ajavahemik piisavalt pikk, et tekiksid mälestuspildid arengust, muutumisest, sähvatustest ja taipamisest.
Installatsioon toidutootmisest. Trepist üles, teatrimaja kolmandal korrusel, ootab külastajat ees Rimini Protokolli uusim installatsioon „Toidupidu“ („Feast of Food“), mis on inspireeritud Pieter Bruegel vanema maalikunstist, ent selles käsitletakse tänapäevast toidu tööstuslikku tootmist.
Istun tikitud linaga kaetud laua taha, asetan endale ette virtuaalreaalsuse prillid. Läbi viie erisuguse prillipaari satun viide toidutootmise ja -töötlemise keskkonda. Ootamatult istun steriilses tehases keset värskete liharümpade liini: tursked mehed vaatavad mulle kui lihakäntsakale otsa, haaravad liinilt suuri lihakehi ja lõikavad neid. Teiste prillidega hõljun kui rändlind Lõuna-Hispaania maastiku kohal, mida katab sadu tuhandeid ruutkilomeetreid kasvuhooneid: see on maailma suurim kasvuhoonete piirkond. Maastik näeb välja kui ulmefilmis. Veel prille vahetades satun kartulikrõpsude pakkimistehasesse ja sööklatele toitu valmistavasse hiigelsuurte kateldega kööki.
Rimini Protokoll ei ole täiendanud installatsiooni tekstiga, võimalik uus teadmine jõuabki vaatajani vaid pildi kaudu ning küsimused tekivad vaataja peas. Kuidas on aegade jooksul muutunud põllumajandus? Kuidas jõuab meie igapäevane toit meie lauale? Kui enesestmõistetavaks me kõike seda peame? Enesestmõistetavuste küsimuse alla seadmine ongi üks Rimini Protokolli loomingule omane joon.
Tulevikuteater androidiga? Üks lavastustest, millega Rimini Protokoll oma juubelit tähistab, on „Õõvaorg“ („Uncanny Valley“), lavastajateks ja teksti autoreiks Stefan Kaegi ja Thomas Melle. Melle on tunnustatud saksa kirjanik (sündinud 1975), kellelt 2016. aastal ilmus autori bipolaarsust käsitlev kõmu tekitanud romaan „Selja taha jäetud maailm“ („Die Welt im Rücken“), mille dramatiseering Jan Bosse lavastuses valiti ka 2018. aastal Theatertreffeni festivalile kümne märkimisväärsema lavastuse hulka.
„Õõvaoru“ tarvis tehti Thomas Mellest temasarnane robot. Sellel androidil on kirjaniku järgi tehtud silikoonist nägu ja käed. Tunniajase lavastuse jooksul peab see robot loengu, ja ega palju rohkem laval toimugi. Saan hiljem teada, et kõik roboti esinemised on identsed, sest ainuüksi ühe sõna muutmine tähendaks inseneridele mitmetunnist tööd.
Esimene emotsioon teatriruumi astudes ja inimese moodi robotit vaadates: jumal tänatud, et meie teadus pole veel nii kaugele arenenud, et veel on võimalik teha selge vahe, kes on robot, kes inimene. Aga millest ma aru saan, et mu ees pole inimene? (Välja arvatud ilmselge ja taotluslik, et roboti pea tagaosast on jäetud välja turritama juhtmed.) Eelkõige liigutustest. Ma polnud varem selle peale mõelnud, et inimese liigutused ei lõpe. Roboti liigutusel on aga selgelt piiritletud lõpp, ükskõik kui osavalt ja sujuvalt mehaanikud on roboti seadistanud. Mingi vaevumärgatav jõnksakas annab ära, et seda kätt või pead ei liiguta inimene. Mõiste uncanny valley ehk „õõvaorg“ tähistabki ju seda selgelt tunnetatavat ala, mis eristab inimest robotist.
Robot-Melle peab vaatajatele tunnise loengu oma lapsepõlvest ja kirjanikuks kujunemisest, aga kõneleb ka Allan Turingist, traagilise saatusega informaatikust, keda peetakse tehisintellekti isaks. Traditsioonilisele loengule kohaselt on laval ka ekraan slaidide ja video näitamiseks. Video vahendusel kohtume kurdi teadlase Enno Parkiga, kes on võimeline kuulma vaid tänu kõrvaimplantaadile ning kes nimetab end tehnikast sõltuvuse tõttu küborgiks. Siit kerkibki üks paljudest lavastuse tõstatatud küsimustest: mis hetkest lõpeb inimene ja algab masin?
Mõni tahab vahest ehk ka küsida, kas see on üldse teater, kui publik vaatab tund aega vaid masinat, mis peab neile loengut? Millal lõpeb masin ja algab inimene? Üks lavastuse tõstatatud suuremaid teemasid puudutab empaatiat. Vaatajatena hakkame muidugi robot-Mellele kaasa elama. Seda näitlikustab ilmekalt hetk, kui robot pöörab oma ühele põlvele toetatud labajalga ebaloomulikus suunas. Väike kahin käib publikust läbi – ai, valus!
Stefan Kaegi poleks Stefan Kaegi, kui ta ka selles lavastuses ei paneks rõhku refleksiivsusele. Robot-Melle kohtub video vahendusel ilmuva päris-Mellega. Mõlemad räägivad sama häälega – üpriski veider tajunihe. Muidugi kerkivad ilmselged küsimused: mis on päris, mis on ehtne, mis vahendatud, mis kunstlik? Kas kunstlik on halvem? Kokkuvõttes on „Õõvaorg“ aju plahvatama panev intensiivne tunniajane teatriõhtu, mida kogedes olin püüdnud tabada igat sõna.
Poeetilis-poliitiline kogukonnateater. Aastapäevafestivali haripunktiks sai esietendus „100% taaslaetud Berliin“ („100% Berlin reloaded“). See on Rimini Protokolli väljatöötatud formaat 2008. aastast, mis rändab tänavu juba 40. linna. Tehtud on näiteks lavastused „100% Melbourne“, „100% Yogyakarta“, „100% São Paulo“, et anda aimu üleilmsest haardest, aga ka näiteks meile lähedane „100% Riia“.
Lavastus on visualiseeritud statistika, mis läheb hinge. Laval on sada inimest, kes on sinna valitud linna soolise, vanuselise, rahvuspõhise ja elupaiga statistika järgi. Vormiliselt on lavastus visuaalselt mitmekesine küsimus-vastus-mäng. Osalejad vastavad ettevalmistatud või nende endi pakutud küsimustele.
Anonüümse numbrilise statistika taha ilmuvad näod: ette astuvad inimesed, kes on võlgades, kellel on oma elupaik, kes omavad relvi, kes on seisnud püssi ees, kes on põgenenud relvastatud konflikti eest, kes otsivad tööd, kes on ise tööandjad, kes pooldavad surmanuhtlust jpm. Linn maalib endast mitmekesise ja värvikireva pildi, kus arvamuste ja seisukohtade vahel ei peagi tekkima üksmeelt.
Lavastuse esimene versioon toodi lavale kaheteist aasta eest. Nüüd oli Rimini Protokolli sünnipäeva puhul aeg „taaslaadimiseks“ ja küsimiseks, mis on tosina aasta jooksul muutunud. Tookordsest sajast inimesest oli nüüd laval üle kolmandiku: sülelastest on sirgunud teismelised, teismelistest uued lapsevanemad. Elu lõputut ringkäiku ilmestas ka lavakujunduses kasutatud madal pöördlava.
Etendust alustas nii kaksteist aastat tagasi kui ka praegu Berliini statistikaameti juht. Selle ajaga on Berliin kasvanud kümme protsenti ja välismaalaste arv on kahekordistunud – 20% elanikkonnast on välismaine pass. Berliin on noorenenud ja palju rahvusvahelisem.
Intiimsetele küsimustele vastamiseks kustutatakse tuli. Jah-vastuse puhul tuleb laval olijal vaid taskulambiga märku anda. Kes on hoidunud riigimaksudest? Kes on kogenud koduvägivalda? Kes pooldab äärmusparempoolset parteid AfD? Kõigest kolm vastanud sajast. Vastused on mõistagi subjektiivne ajapeegeldus. Statistiliselt valiti inimesed välja soo-, vanuse, rahvuse ja elukohapõhiselt, aga mitte poliitiliste vaadete või isiklike kogemuste põhjal. Vastustest ilmneb ka huvitavaid vastuoksusi. Osalejad leiavad, et nende endi elu on viimase kaheteist aastaga pigem paranenud, samal ajal kui Berliini linn on kehvemaks muutunud.
Kokkuvõtvalt on „100% Berliin“ tõeline kogukonnateater. Kogukond luuakse nii prooviprotsessi läbi teinud esinejate hulgas kui ka publikus. Etenduse jooksul küsitakse ka publiku käest nii mõndagi. Kes nägi lavastust kaheteist aasta eest? Tõusevad päris mitmed käed. Saksamaale tunnuslikult hõigatakse publikust aeg-ajalt vahele, mida ise küsimusele vastuseks pakutakse või kommenteeritakse laval olijate seisukohti.
Etenduse lõpus pidid osalejad otsustama, kas nad arvavad, et on veel tosina aasta pärast elus. Aastate arv tahvlil muudkui suureneb, inimesed laval astuvad valgusest varju. Kuni arvuni 120, mil ka praegused lapsed arvavad, et neid siis enam pole. Lavastus võttis poliitiliselt ja poeetiliselt kokku terve elu.
Kunsti vastuvõtumehhanism. Rimini Protokolli moodustava kolme lavastaja Helgard Haugi, Stefan Kaegi ja Daniel Wetzeli esimene ühine lavastus tuli välja 2000. aasta lõpus. Arvan, et nad on viimase paari aastakümne etenduskunsti vahest kõige rohkem mõjutanud trupp. Rimini Protokoll on teatrit kui kunstiliiki avardanud peaaegu igas mõttes.
Kas või sellega, kuidas lavaruum on avanenud neile, kes seal tavaliselt esindatud pole. Rimini Protokolli töödes on lava labor, katsekeskkond, kus luubi alla võetakse ühiskondlikud süsteemid ja suhted. Peale teatrikunstile uute teemade avamise ja loomemeetodite praktiseerimise on nad minu arvates mõjutanud veel üht ala – kunsti vastuvõtumehhanismi. Rimini Protokoll on laiendanud viise, kuidas publik lavastustest osa saab.