Kajab vastu: Sure ära ehk Ka kriitiku käes on ligimese saatus

Tiit Palu

  Kriitikute kallal nurisemine ei ole tark tegu. Nad maksavad kätte vahenditega, mille vägevus ületab kõvasti teatritegijate omi. Nimelt saab lavastus ennast tõestada ainult järjekordse etendusega (kuid etendused saavad ükskord läbi ja näinud on neid ju ainult kohal käinud), kriitiku kommentaar ajakirjanduses aga jääb alles ning seda pääseb lugema märksa rohkem inimesi veel aastaid hiljemgi.

On üks erand, mille puhul see tarkus on kasutu – kui kriitik kuulutab sulle välja surmaotsuse. Surmamõistetul pole aga teatavasti enam midagi kaotada, vähemalt selle kohtu silmis, kes otsuse langetas.

Just sellise, surmamõistva otsuse langetas 2006. aasta sõnalavastuste žürii Endla lavastuse “Mis värvi on vabadus” kohta. Otsus ilmus 7. aprilli Sirbis, žürii töö ülevaates pealkirja all “Lavastaja käes on ligimese saatus – nii saalis kui laval”. Ülevaatest selgub, et tegemist on ohtliku tendentsiga üleüldiselt ning mõttetu eksperimendiga konkreetselt. Žürii kvalifitseeris selle lavastuse “igavuse teatriks”.

Nimetatud lavastuse kohta on ilmunud ka kommentaare, kus tegijate heades kavatsustes ei ole kaheldud (kummalisel kombel isegi ühe žüriiliikme sulest 4 kuud tagasi) ja, nagu ikka ette tuleb, on ilmunud ka ebakompetentseid kirjutisi (kas ma eksin, kui pean ebakompetentseiks artikleid, kus käsiteldav teatritöö on ainult ettekääne mingi muu probleemi kergitamiseks?). Aastapreemiate žürii seisukoht on aga midagi enamat kui ühe autori või väljaande oma – langetatud otsus, nagu ülemkohtute puhul tavaks, edasikaebamisele ei kuulu.

Õnneks tehakse teatrit siiski vaatajale ning žüriide valiku põhjal ei avata ega suleta otseselt ühegi teatri uksi. See toimub kaudselt, selles suhtes on aastapreemiate jagamine tõhus instrument eesti teatrielu kujundamisel. Loomingulisi tõekspidamisi see ei tekita ega murra, kuid kellelgi kergendab, kellelgi raskendab kunstitegemist.

Paraku ei ole “Mis värvi on vabadus” juhuslik ambitsioonikas eksperiment, vaid Endla pealavastaja ja tema mõttekaaslaste järjekordne samm oma tõe ja oma teatri otsinguil. Vastakaid arvamusi on see lavastus tõepoolest esile kutsunud, kuid ettevalmistusajal kogetud erakordne tegemislust, mis ei haaranud mitte ainult truppi, vaid kogu teatrit, oli ainult ühtmoodi mõistetav – see oli tore ja huvitav töö. Näitlejadki ei nurisenud, vaid tarvitasid oma “elementaarseid oskusi” üpris pühendunult. Ja publiku poolelt tean inimesi, kes võimalusel käivad tükki ikka uuesti vaatamas.

Kõigele sellele tagasi mõeldes ning meenutades heasoovlikku kriitikat (eriti “ühte semiootikut”, kelle kirjutis oli ütlemata huvitav ja värskendav teatriteemaline lugu), teatan raske südamega, et ehkki meil kästi surra, me vist ikkagi keeldume seda korraldust täitmast.

Silver Vahtre,

“Mis värvi on vabaduse” kunstnik-lavastaja

 

Tere, Reet Neimar!

 

Lugesin ajalehest intervjuud Sinuga, Eesti teatri toitva emaga. Jutt oli aastapreemiatest, kuid tubli lõik oli pühendatud ka minu lavastusele “Mis värvi on vabadus” Endlas. Sinu sõnul liigitas  aastapreemiate žürii selle “igavuse teatriks”. Mu meelest on siin juba stiili, sest kaht mulle kõige kallimat lavastust, “Raimundit” ja “Vabadust” on tabanud nii kiidulaul kui ütlused “igav” ja “mitteteater”. Olen uhke, et on õnnestunud teha tükke, mis Sinu pähe ei mahu. Huvitav siiski, et pidasid vajalikuks näppu viibutada. Väga kasulik oleks teada ka seda, mida arvas žürii kõigi teiste premeerimata jäänud lavastuste kohta. Ma ikka mõtlen teatrist ja viimasel ajal vähe psühholoogilisest  realismist, mida nii kalliks pead. Mis puutub “Vabaduse” tegemisse, siis oli see meile kõigile väga  huvitav töö, ka näitlejatele. Tundsime isegi, et lavastus on õnnestunud. Selle repliigi kirjutan aga sellepärast, et näen Sinu pistodatorkes sama retoorikat, nagu esineks avaldusega president Bush, kes ütleb, kust jookseb kurjuse telg, et vähemad vennikesed teaksid joonduda.

Teatan, et uraani rikastamine Endlas jätkub.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht