Kabareelik austusavaldus

ÜLLE TOMING

Eesti Tantsuagentuuri revüüteatri Starlight Cabaret „Life is a Cabaret”, idee autor, stsenarist ja lavastaja Kristjan Kurm, helikujundaja Alo Jaanivald, valguskujundaja Karel Kansvein, videokujundaja Taavet Jansen. Esinevad Irina Haak, Bert Pringi, Kalle Sepp, Liisi Org, Britt Kõrsmaa, Marit Mets, Egle-Riin Rüütel, Kätlin Hallik, Marion Saarna, Liina Kask, Mari Simm, Olga Privis, Sergei Kusnetsov, Paul Reinolt, Robert Veskus ja Simo Kruusement. Esietendus 10. X hotelli Viru restoranis Merineitsi.

2013. aasta aprillis etendasin Von Krahli teatris nelja korral oma monolavastust „Ma armastasin jaapanlast”. Jätsin endale improviseerimisvabaduse, ent lavastuse lõpus hoidsin kinni täpsest tekstist: „Kes olen mina sellel väikesel ja ümmargusel maamunal? Mitte keegi. Ja nõnda sõnu kui koltunud sügislehti langeb mu jalgade ette …”.

Olen jõudnud üle keskea ja esinenud varietees üle kahekümne aasta ning tahan teha vähe sõnu. Ütlen lihtsalt, et mulle „Life is a Cabaret” väga meeldis (argumenteeritult põhjendama peab minu meelest siis, kui ei meeldi ja selle kuuldavalt või kirjalikult välja ütled). Kõrvutada ja võrrelda nähtut saaksin siis, kui Eestis oleks rohkem statsionaarseid kabareeprogramme. Loomulikult võiks võrrelda ka Eesti 1970. – 1990. aastate programmidega, aga see tuleks pikk jutt. Ilmselt on veidi sõnu siiski vaja – palun, siit need tulevad, improviseerin.

„Life is a Cabaret” on saanud tõuke oma sünniks meie meelelahutustantsu old grand man’i Kalju Saarekese elust ja loomingust. Vestlusest Kristjan Kurmiga, kes on lavastuse idee, kontseptsiooni ja stsenaariumi autor ning lavastaja, mõistsin, et eeltöö on olnud ulatuslik. Kurm on lugenud läbi Kalju Saarekese raamatud „Elu nagu kabaree” (2005) ja „Maailm on imeline” (2012), minu „Eesti saja-aastasest varieteetantsust ja muustki …” (2014), vaadanud üle suure hulga filmimaterjali ja fotosid, vestelnud grand old man’i endaga. Eeltöö meenutas mulle ülikoolis kraadikaitsja uurimistöö käiku, mille tulemiks on lavastus.

Eesti Tantsuagentuuri (ETA) revüüteatri Starlight Cabaret uuslavastus restoranis Merineitsi on austusavaldus Kalju Saarekesele, aga ka Mait Agule kui legendaarsele koreograafile ja TLÜ õppejõule. Miks Mait Agule? Sest viieteistkümnest kavalehel märgitud koreograafist-lavastajast on Tallinna ülikooli lõpetanud kümme (üks lisaks lõpetamas). Neid, keda õpetas Mait Agu, on nende seas kuus. Kui lisada, et kolme tantsu koreograafia on Kalju Saarekeselt ning kahe oma Estonia repetiitorilt ja tunnustatud koreograafilt Marina Keslerilt, siis on põhjust eeldada, et kabareeprogramm on meeleolukas ja meeldejääv.

Nii ongi! Programm on kokku seatud südamlikult ja huumorisoonega. Küll ei ole selles tantsustiilide rohkust ja kostüümiparaadi, nagu seda oli Starlight Cabaret’ eelmises lavastuses „Time After Times”. Põhjus on ilmselt see, et lavastuse alusmaterjalid ja taustsüsteem on ju pärit Eesti 1960. – 1990. aastate meelelahutuskunstist ja -tantsust. See oli aeg, kui ei olnud või veel ei olnud … Õnneks oli Saareke. Olid ka teised (nt Inge Põder, David Šur), ent see lavastus on pühendatud Saarekesele ja tema loomingule.

Tallinna ülikooli kunstide instituudi koreograafiaosakonna tantsukunsti dotsent Angela Arraste ütles nähtu kohta, et see on lugu sellest, mida paljud ei tea. Programmil on tõepoolest ka teadmiste jagamise funktsioon: fotode ja filmikatkete kaudu meenutatakse Kalju Saarekese elutööd, tema nooruspõlves kuulsaid filmi- ja kabareetähti (nt Gary Cooper, Marika Rökk, Joséphine Baker, iluuisutajast filmidiiva Sonja Henie), kes on jõuliselt mõjutanud meie isade-emade kultuuripilti. Tehakse lühitagasivaade estraaditantsu algusesse ansambli Lainega seonduvalt: filmikatketel ja/või fotodel on Anita Mitt, Ants Vähejaus, Sirje Nurmis, Elonna Spriit jt. Vaatajat (ja miks mitte ka noori esinejaid) haritakse tantsuajaloos ning sellega koos ka muusikapalade ja laulude osas.

Reklaamlehel võiks olla kirjas, et „tantsutüdrukud on üks ilusam kui teine”, kelle seas solistideks sarmikad Mari Simm, Liisi Org ja Olga Privis. Eesti üheks paremaks ja huvitavamaks meelelahutustantsu koreograafiks on kasvanud Elo Unt, kelle heal tasemel koreograafiat sai nautida ka juba revüüteatri eelmistes programmides. Lauljad Bert Pringi ja Irina Haak on nauditavad nii vokaalselt kui ka liikumiskeelelt.

Ajakirja Seltskond (10. XI 1998) artiklis „Eesti Tantsuagentuur liidab endisi ja praeguseid tantsijaid” on juttu avaetenduse andnud ETAst, mis koondas kolme tantsutruppi: AQ, Kolme Kuti show ja Max X ning seadis oma eesmärgiks Eesti tantsuelu koordineerimise ja arendamise ning meelelahutusürituste korraldamise. Nii on ka läinud: juba aastaid tegeletakse ETAs (juhataja Raido Bergstein) aktiivselt nüüdistantsuga, sealses tantsukoolis jagavad teadmisi-oskusi ala ühed paremad asjatundjad, ETA korraldada on üle-eestiline festival „Koolitants”. Tänu ETA ja hotelli Viru koostööle elab ka kabaree.

Ei saa ütlemata jätta, et meelelahutusetendusi on läbi aegade vaadatud-kuulatud sööki ja jooki nautides. Kolmeosaline kabareelavastus moodustab nauditava õhtupooliku koos roogadega, ent seejuures ei sööda programmi ajal, vaid selle vaheaegadel – ilus uuendus, mis tehti küll juba Starlight Cabaret’ eelmise kava ajal.

Sel õhtul, kui lavastust nägin, tõusis publik püsti, et plaksutada Kalju Saarekesele ning lavastuse loojatele ja esinejatele. Revüüprogramm on uus ja värske ning elab lavaelu koos esinejate ja tulevaste vaatajatega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht