„Jultumus“ võtta aega

Unistused ja mõtterännakud viivad tegelased nii minevikku kui ka tulevikku, kusjuures alati ei tarvitse minevikumeenutus olla olevikuenergiat kulutav klammerduv anakronism.

MADIS KOLK

Theatrumi „Tagasi“, autorid Eva ja Indrek Koff, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Mae Kivilo, valguskunstnik Margus Vaigur, helikujundaja Marius Peterson, videokunstnik Sander Põldsaar, liikumisjuht Tiina Mölder. Mängivad Kaie Mihkelson, Mare Peterson, Aleksander Eelmaa ja Lembit Peterson. Esietendus 25. I Theatrumis.

Eva ja Indrek Koffi näidendis „Tagasi“ näeme nelja erisugust, võib öelda, et erisuunalist unistust. Eesti mees Harri (Lembit Peterson) soovib pensioni­põlves Portugali minna, koorijuht Estri (Kaie Mihkelson) eluunistus on juhatada üldlaulupeol koori, portugallane Manuel (Aleksander Eelmaa) tahab tulla Eestisse, portugallanna donja Maria (Mare Peterson) loodab aga, et tema sõjas hukkunud poeg naaseb veel elusana.

Laval on kaks meest ja kaks naist ning esmapilgul tahaks küsida näidendi autoreilt, milliste kompromisside hinnaga jõuti tulemuseni, et meestegelaste unistused on justkui kuidagi õilsamad ja suuremad, olgugi ebapraktilised, naisi näidatakse aga kas minevikku või olmeaskeldustesse takerdununa. Olgugi juba kavalehel kirjas, et tegemist ei ole abielupaaridega, vaid Ester on Harri tädi ning Maria Manueli teenija, peab esmamulje, küllap taotluslikult, mõjuma arhetüüpse meheliku ja naiseliku mõttelaadi kõrvutusena. Ometi, olmetasand selitub ja paljastub veelgi arhetüüpsem mudel, kus, vähe sellest, et mees- ja nais­tegelased on vabastatud peresuhete slepist, süüvitakse justkui ühe inimese (või siis üldinimlikesse) unistustesse. Need on kord realistlikumad, seejuures võib-olla isekamad, siis aga lapselikumad, kuid sellisena mõeldud ehk maailma paremaks muutma.

Siiski kipub vaataja nägema laval kahte abielupaari, sest on ju näitlejad valitud enam-vähem samaealised. Näidendi autorite taotlust kirjeldada põlvkondade pisut erilaadseid maailmamudeleid olnuks kergem mõista, kui Estri ja Harri vanusevahe peegeldunuks ka näitlejate välimuses. Või tulenebki siit lavastaja Lembit Petersoni tõlgendus ja jõuline käekiri, tema panus näidendi teksti?

Unistused ja mõtterännakud viivad tegelased nii minevikku kui ka tulevikku, kusjuures alati ei tarvitse mineviku­meenutus olla olevikuenergiat kulutav klammerduv anakronism, vaid sealt on võimalik ka jõudu ammutada. Mõlemal suunal saab liikuda mitmel viisil. Võib-olla ei ole tegijate taotluseks nii üksühene märgisüsteem, kuid juba emotsionaalselt mõjub eri moodi, kumba pidi pöörleb lava stseenide vahel.

Harri (Lembit Peterson) soovib pensionipõlves Portugali minna, koorijuht Estri (Kaie Mihkelson) eluunistus on juhatada üldlaulupeol koori.

Ülar Mändmets

„Tagasi“ tarbeks on Theatrumi lavale ehitatud tõepoolest väike pöörlemisseadeldis, mis, mõningate eranditega, pöörab meile vaheldumisi ette kas eestlaste või portugallaste kodu, misanstseenis üldjuhul mees paremal ja naine vasakul, nagu traditsioonilises sakraalruumis. Pöörlemisi põhjendab erisugune heli- ja visuaaltaust, alates unistusi või mälestusi täitvast muusikast kuni lennukimootori või laevapurjedeni.

Päripäeva pöörlemist võtame juba alateadlikult vastu aja edasi kulgemisena: avastseenis märkame nii lava kohal kõrguvaid purjesid kui ka nende taha asetatud peegleid, Harri ja Ester kisklevad reisikohvri pärast, taustal lennukimüra. Kaardistatakse tegelaste esmased eesmärgid: Harri natuke absurdsena mõjuv Portugali-igatsus ning tema tädi püüd seda maha laita. Lava pöörleb veel pool ringi tuleviku suunas ning siis kuuleme Manueli rääkimas oma igatsusest millegi järele, mis oleks päris, kuna kõike muud on tema silmad juba näinud.

Seejärel pöördub lava aga vastupäeva, Harri unistustele vastandatakse nii olevikuline olmereaalsus: tädi tänitab, et ehkki Harri tahab kaugele maale minna, pole tal ei mobiiltelefoni, korralikke jalatseid ega isegi mitte visiooni, ning vastandab sellele oma kinnisidee, harjutamaks (1985. aasta üldlaulupeoks?) laulu „Eesti muld ja eesti süda“. Selle vastanduse karikatuursust rõhutatakse ka mänguvõtmes ning mingil määral jääb kogu etenduse vältel ebaõiglaselt Estri kanda näilise praktilisuse tüütus ja viljatus. Tema painav sundmõte Gustav Ernesaksa isiklikust telefonikõnest ajal, mil Gorbatšov oli küll juba mõne kuu võimul olnud, kuid see ei olnud jõudnud veel muuta punaste nelkide traditsiooni ega Karl Vaino kõnesid, joonistab tema tegelases välja kibestunud võimusoovi – ta kõrvus kaigub küll juba Rannapi laulu 2017. aasta esitus, kuid mälestused on teadvuses segunenud ning nii mängib ta tühjade kingapaaridega koorijuhi ees rivistuvat inimhulka.

Iga päri- või vastupäeva pöördumine annab vihje ajale, kuid ei kehtesta selle hoiakuid. Enim elab minevikus ju poja matnud, kuid seda tunnistamast keelduv donja Maria, keda Manuel selle pärast korduvalt manitseb. Maria elab minevikus koos oma poja ja ka diktaatorliku peaministri Salazariga, kuid tema kindlameelsuses on midagi, mis paneb etenduse lõpus tundma, et ta on reaalsusest teadlik – usk aitab tal lihtsalt elada. Nii kordab ta ka Manuelile, et usku peab olema: vastanduvad ühe pisut pinnatu unistus, koos ebamäärase lootusega, ning teise kindel usk.

Kui Estri esmapilguline praktilisus Harri loomusega võrreldes mõjub pigem ühe hulluse asendamisena teisega, siis Maria vankumatusest kumab läbi mingit väärikust ja tarkust, millele saab toetuda. Sest tõesti, usku ei pea reaalses elus kontrollima, selle poole püüdlema ega sellele tõendeid leidma. Nii joonistuvad selgelt välja usu ja unistuse erisugune olemus.

Niisiis ei toimu ajarännakud üksnes lava pöörlemissuunal. See osutab küll kõnealustele sündmustele, kuid mitte sellele, kuidas tegelane neis toimib. Ajastud asetuvad paralleelsete kihtidena tegelaste monoloogide ümber. Näiteks otse minevikku viib meid vastupäeva pöörlev lava enne Harri lauatelefoni­monoloogi, kus mainitakse märk­sõnadena nii kaubamaja kõrval peatuvat number 2 trolli kui ka lapsepõlve uppumisohtu ja sealt pärinevat pähkli­põlgust, kuid just tänu nendele saame aru, miks vana mees just nüüd Portugali igatseb ja selle nimel isegi oma asju müüb. Ka lava päripäeva pöördumised toovad tegelased üha uuesti ja uuesti tagasi, et seista silmitsi oma mineviku sõlmpunktidega ning nendest tekkinud pinged kas või hilinenult lahendada.

Tahaks öelda, et suur osa Lembit Petersoni elutööst lavastajana on olnud ikka sellesama Godot’ üha uuesti ja uuesti ootamine. „Tagasi“ on selle rännaku veenev vahepeatus. Etenduse kaks ja pool tundi ootusi ja minevikumeenutusi ei ole läbivalt pingestatud. Õigemini ongi Petersoni uskumise ja ootamise esteetikas võluv see vastassuund, oskus panna uskuma näiliselt justkui tühjusesse suunatud igatsusi. Näidendis „Tagasi“ ei ole pöördelisi sündmusi, kuid Peterson on need sündmused ometi tegelaste ja seeläbi ka vaatajate silme ette toonud.

Olen hiljuti Von Krahli teatri „Jaiki“ arvustades* otsinud ühisjooni Peeter Jalaka ja Lembit Petersoni lavakeele vahel. Näiliselt üsna vastassuunalistes otsingutes leidub hoiakuline ühisosa just selles, et mõlemad eristuvad psühholoogilis-realistlikust peavooluteatrist. Kui öeldakse, et teatri võlu on lihast ja luust näitleja, tema reaalsed hingetõmbed ja pisarad, siis mõlemad lavastajad püüaksid justkui seda kohmakat, teinekord ka hingeldavat või higistavat näitlejat lavalt kaotada, õigemini ta lava kohale tõsta.

Kui Jalakas vaatab selle nimel võib-olla mõnikord näitlejast sootuks mööda, paigutades ta virtuaalmeediumide taustajõuks, siis Peterson paneb ta tema jämemateriaalsust sublimeerides leviteerima. Jalaka laval ei ole dialoogilisi inimsuhteid, sest abikaasadeks kehastunutena ja argireaalsusest lavaülesandeid laenates maandaksid kaks näitlejat laval oma energia. Ka Peterson ei too lavale arginägelusi ja köögitülisid, nagu öeldud, on see kiusatus kõnealuse näidendi puhul välistatud juba tegelaskonna kaudu.

Kui tegelased ei vaata ei teineteisele ega ka esireas istuvale publikule otsa, siis ei saa selle kaugusse suunatud pilguga võib-olla kogu kaht ja poolt tundi elevil hoida, kuid see kümme minutit, mil vaataja koos näitlejatega, kõigil pilk silmapiiri poole suunatud, õhku tõuseb, on väärt kogu ülejäänud lavaaega. Õigemini see eeldab seda. Kui kipume arvama või kaasa korrutama, et tänapäeva kiires elutempos tuleb ka etenduste lavaaeg täita sündmuste jadaga ja see süvenemata ja tempokalt läbi joosta, siis on kosutav see Theatrumi (ja Von Krahli teatri) „jultumus“ võtta nii palju lavaaega, kui just tarvis, olgu siis pöördlava pöörlemiseks või ühe telefonikõne sisse kogu elu mahutamiseks.

* Madis Kolk, Ulakas Peetrus, kes teeb, mida tahab. – Sirp 13. IX 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht