John Travolta ja disko taassünd

„Open Your Heart“ on nostalgiline, aga ühtlasi eneseirooniline. No kujutage ette õllekõhuga ja habemesse kasvanud John Travoltat diskokera valguses noorusaja poose võtmas.

PEETER SAUTER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Open Your Heart“ („Ava oma süda“), koreograaf Taneli Törmä (Soome-Taani), heliloojad Søren Lyngsø Knudsen (Taani) ja Esa Mattila (Soome), kostüümikunstnik Kasper Hansen (Taani), dramaturg Thomas Schaupp (Saksamaa). Esinejad Hilde I Sandvold (Norra-Taani), Taneli Törmä (Soome-Taani) ja noored eesti diskotantsijad Nele-Liis Juhani, Anete Põltsama, Loretta Kaart, Eliisabeth Kuldmaa, Alice Süvalep, Caroly Nigul, Mona Viilup, Anne-Liis Paenurm, Grete-Ly Avik, Arphine Pogosjan, Emma Anette Juss, Jürgen Sinnep ja Liisbeth Laanisto. Eesti esietendus 11. XII Sõltumatu Tantsu Laval.

Kingad jalast! Jah, nüüd tuleb Sõltumatu Tantsu Lava saali sisenedes võtta ära välisjalatsid nagu vanasti mahateibitud tantsupõrandale astudes, aga varsti saan aru, miks. Ukse juures passinuna astun sisse esimesena ja vaatan tühje pingiridu. Kuhu istuda? Toolirea otsas seisab 1980. aastate ossidressides mees ja viipab: tule istu siia. Lähen. Habemik paksuke ossidress võtab istet mu kõrval ja ma märkan, et tal on laup higipisarates.

„Mis, sa oled tüki koreograaf või?“ – „Jaa. Nojaa.“ – „Näitasid tantsijatele mõned sammud ette?“ – „Eks me näe.“

Rahva kogunemise ajal lobisedes saan teada, et lavastus on tuurinud juba Islandil, Rootsis, Taanis ja Soomes ning oleks teinud seda veelgi, aga viirus piiras. Aafrika juurtega diskotants jõudiski Ameerikast Euroopasse esmalt Suurbritannia ja Skandinaavia kaudu. John Travolta ja filmi „Laupäevaõhtune palavik“ („Saturday Night Fever“) turjal aastal 1978.

Samamoodi Nõukogude Eestisse. Koolipidudel võis juhtuda, et ei tantsitud paaris, vaid seisti grupis malelaua­ruudustikuna nagu võimelejad staadioni massilavastuses ja tantsiti tibutantsu. Eesti vallutasid diskod, jättes vähem ruumi varasematele bändipidudele kultuurimajades ja koolides. Bändipidudel oli näpud soojaks mänginud juba kogu tollane rokieliit, kellest mõnedki tõmbavad traati ja klõpsivad klahve siiani, Rannapist ja Nõgistost Põldrooni Rootsi ja Norra stuudiotes. Disco võttis nende mängumaa ja raha toona üle, mis tähendas kultuurimajadele väikest kokkuhoidu.

Taneli Törmä lööb habeme lehvides sihukse diskotantsu valla, et lase aga olla. Indiaanipealikust iluduskuninganna Hilde I Sandvold sekundeerib talle. Pööraselt naljakas.

Kris Moor

Diskoajastu nostalgia on lavastuse tuum, aga Taneli Törmä käsitluses on diskotants vägagi elus ja armastatud praegu Soomeski. Põlvkonnad on vahetunud ja muretult võivad koos tantsida noored beibed ja õllekõhuga habemikud. Seda saab näha ka lavastuses. Tsitaadi ja austusavaldusena võtavad esitantsijad Hilde I Sandvold ja Taneli Törmä etenduse jooksul aeg-ajalt filmiplakatitelt teada John Travolta tantsupoosi: parem käsi püsti ja vasak põlv lõnksus. Tundke ära ajastu, teadke, mida me siin teeme.

Takt taktis ja sekundipealt muusikasse lavastatud liikumine mõjub ometi poolimprovisatoorsena ja ilmselt irdutaksegi muretult läbiküpsetatud koreograafiast, et sellesse taas tagasi jõuda ja aeg-ajalt harrastada sünkroonset tantsu rühmas. Aga vahepeal võib ringi jalutada, sooja teha või lõdvestuda, oma­vahel lobiseda. Nagu diskosaalis ikka.

Lavastuse esimese pooltunni täidab Hilde I Sandvoldi soolo. Pikk tantsijanna jalutab litritest sätendavas disko­dressis saali keskele ja algul lihtsalt seisab seal. Pikalt, pea püsti. Hobusesaba õhus liikumatu. Naeratab ja silm särab nii, et mul on tunne, nagu saaksin amfetamiiniannuse (nagu ööklubis või diskol kombeks). Indiaanipealik, ütlen mõttes. Või robot. Ei, mitte robot, sest on näha, et elu sees keeb. Kuigi tantsijanna on liikumatu inimskulptuur.

Mu pinginaaber läheb ja paneb arvutist helitausta mängima. Kahemehe­tükk? Eksin. Jah, valgusmängu ega disko­kera pole, ent diskosaali atmosfäär tekib, kui suurem osa publikust lõpuks keset saali diskotantsu vehib. Siis tehakse läbi kõik tollased grupitantsumustrid. Võetakse vastakuti kahte viirgu. Karatakse esile ja tehakse oma etteaste. Liigutakse inimkoridori vahelt tantsutrikke tehes läbi jne. Kogu 1980. aastate New Yorgi slummitänavatelt diskosaalidesse jõudnud repertuaar võetakse läbi. Aimata võib elemente, millest hiljem arenevad tantsustiilid hip-hop, break ja house, aga Törmä jääb oma lapsepõlve­armastuse diskotantsu juurde. Ja toob tolle tantsu omakorda tänuväärselt tänapäeva noorteni.

Atleetlik Hilde I Sandvold suudab lavastuse alguse aegluses skulptuurseid poose võttes ning publikut naeratuse ja pilguga hüpnotiseerides muuta aja kuuldavaks ja peaaegu nähtavaks. Tasapisi tekib liikumine, mis üha hoogustub, ja Hilde täidab üksi kogu tantsupõranda. Litrid sätendavad, diskokuninganna lendab. Mõned hüpped on küll balletimaailmast, aga tantsija hoiab oma erisuguseid tantsuoskusi ja -stiile sordiini all, täna tantsime diskot.

See kulmineerub viieminutilise soologa, mis pole siiski diskomaailmast, pigem sufi derviši meditatsiooni või palve ja kõiksusega üheks saamise keerutustants. Hilde suudab täishool keerutades vastu pidada viis minutit. Vaadates kipub pea ringi käima. Kui tantsivat sufi dervišit veab edasi seelikulaadne pikk hõlst, mis on alt lai nagu kirikukell ja tugeva servaga ning kord vurrkannina tööle panduna tõmbab kidura mungakeha kaasa perpetuum mobile’na, siis Hilde sirutab välja käed ja tundub, et nii saab hoida tasakaalu ja seejuures pöörlemist töös. Olles harjutust proovinud, mõtlesin, kas ta lõpus suudab kõikumise või prantsatuse ära hoida.

Pöörlemiskaifist tuli tantsijanna välja targalt tasapisi, ei jäänud – põmm – seisma ja vurrina pööreldes hoidis pilku ruumis ühes kohas kinni (nagu baleriinid teevad, dervišitel on tihti silmad kinni, nad viibivad jumala juures või lihtsalt teises ilmas). Hiljem kuulsin, et Hilde ongi käinud Aasias sufi dervišite töötubades tantsu õppimas. Efekt oli võimas. Peatas aja, viis seisundisse. Narkots ilma narkota.

Hilde kutsub tantsupõrandale mu ossidressis naabrimehe, habemiku paksukese. Törmä on kohmakas ja ei oska tantsupõrandal suurt midagi teha. Tammub nagu äraeksinud vene karu kuskil Karjala laanes. Saab aga peagi soojaks ja lööb habeme lehvides sihukse diskosoolo valla, et lase aga olla. Indiaanipealikust iluduskuninganna, pool pead pikem, sekundeerib. Pööraselt naljakas.

Lavastus ongi nostalgiline, aga ühtlasi eneseirooniline. No kujutage ette õllekõhuga ja habemesse kasvanud John Travoltat diskokera valguses noorusaja poose võtmas. Törmäl on siiski vähem võhma kui Sandvoldil ning ta marsib aeg-ajalt platsiserva hingeldama ja venitusi tegema. Sealsamas on tal peidus sätendav kostüüm, mille selga veab. Nali ei lõpe. Baleriin Sulev Nõmmik oleks oma parimail vanaduspäevil võinud midagi sarnast teha. Mõjub vabastavalt.

Seda oli näha ka etenduse finaalis, kui tantsis põrandatäis pikki ja lühikesi, pakse ja peenikesi, verinoori ja vanemaid. Tantsuõigus on kõigil. Siis oskasid Törmä ja Sandvold kogu diskoseltskonna sisse sulada ja oma talendi vaka all hoida. Tantsisid nagu tavalised diskobeibed ja -säinad.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht