Jänedal lubati äikest

Söakusest Damir Salimsjanovil puudu ei jää, küll aga usaldab ta ehk liiga naiivselt muinaslugude enda usutavust ja kandvust ning jääb lootma täiskasvanud publiku lapsiku loojanu peale.

MEELIS OIDSALU

R.A.A.A.Mi „Pikse pill“, autor ja lavastaja Damir Salimsjanov, kunstnik Irina Babitševa, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Veiko Tubin. Mängivad Jarmo Reha, Karl-Andreas Kalmet, Liisa Pulk, Mirtel Pohla, Ott Raidmets, Riina Maidre ja Dovydas Pabarčius. Esietendus 19. VII Jänedal Pulli tallis.

Udmurdi päritolu Damir Salimsjanov on kirjutanud ja lavale toonud „fantaasia eesti muinasjuttude motiividel“, mida väidab „põhinevat reaalsetel muinasjuttudel“. Autoripositsioon on mõistustkõditavalt riukalik, Salimsjanov lubab kolme näitleja avakõnes lihtsalt taastada ühe iidsel ajal toimunud (Kreutzwaldi omal ajal kirja pandud „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ põhjal kokku kirjutatud) loo, milles ei pea kahtlema, „sest muinaslood on tõde“. Lavastusega ei soovita väidetavalt vähemat kui juhatada vaataja tagasi müütilise – tõlgendusist, enesetsensuurist vaba – mõtlemise lätete juurde.

Salimsjanovi taotlus ei ole ka eesti teatri kontekstis midagi uut, oleme säärast kunstipoliitilist otsekohesust kohanud näiteks Uusbergi lavastusis (jah, Uku Uusberg teeb vägagi poliitilist teatrit!). Kunstnikud laiemalt pole selles kunsti kui teaduse või filosoofiaga võrdväärse kogemis- ja tajutarindi rehabiliteerimise ürituses sugugi üksi, on ka filosoofe, kes väidavad, et kunsti kui (ühis)elutajuvahendi kogemust korrastav, tihendav, mõtestav toime on jäänud teenimatult lääne mõistusevaimustuse varju. Kipun sellise kriitikaga nõustuma, eriti kehtib see olemuslikult avaliku, ühiselulise kunstivormi nagu teater kohta.*

Sihiteadlikkusest ja söakusest Salimsjanovil seega puudu ei jää, küll aga usaldab ta ehk liiga naiivselt muinaslugude enda usutavust ja kandvust ning jääb lootma täiskasvanud publiku lapsiku loojanu peale. Peaaegu kogu lavastuse vältel valdas mind igatsus vähe täiskasvanulikuma lavastajakäe järele. Tagantpoolt pihta hakates võib näiteks tuua stseeni, kus vennad (Karl-Andreas Kalmet ja Ott Raidmets) on tulnud oma värskete pruutidega (Mirtel Pohla ja Liisa Pulk) isa (Dovydas Pabarčius) hauale, et abielule õnnistust küsida. Piinavalt pika aja vältel ei toimu laval lavastuslikult midagi. Näitlejad annavad teksti, kohmetult, tähendusetult, võimutult – teatraalset, lavastuslikku sisu tegevusel ei ole. Laval tegutsetakse, aga täielikult puudub lavategevus. Samasugust tühikäiku märkasin nii mõneski teises, näiteks Arma (Riina Maidre) ja Peetri (Jarmo Reha) armumise stseenis.

Peetri (Jarmo Reha) ja Arma (Riina Maidre) armuloo käre algus.

Mats Õun

Osalt toidab õõnsustunnet tohutu laiaks venitatud lavaruum, mida üritati visuaalselt täita pika-pika lauaga, mida aga omakorda ei osatud kuidagi ära kasutada (erandiks oli siin Peetri kotka seljas lendamise lugu, mille jutustamise käigus said laudlinast hiigelkotka võimsalt lehvivad tiivad). Hiljuti nähtust meenub samasugune lai lavaruum Elmo Nüganeni Tallinna balletikooli endistes ruumides lavastatud „Miljoni vaatest“ ja kontrast on … röögatu. Nüganeni lavastuses toimus pidev liikumine, hetkekski polnud tunnet, et lavaruumi ei suudeta täita, keegi ei jäänud sekundikski laval üle. Nõme on avalikult inimeste andelaadide erinevuse üle heietada, aga Nüganeni geniaalne koomiliste stseenide kasvatamise ja (mis veelgi raskem) lahendamise ning kineetilise režii oskus oleks ka „Pikse pilli“ puhul hädasti ära kulunud. Nüüdisajastamis- ja jantlikkusetaotluselt sarnanes lavastus nimelt vägagi Ugala kunagise menulavastusega „Armastus kolme apelsini vastu“.

Ka neis stseenides, kus Salimsjanov on lavastajana otsustanud vembukalt sekkuda ja kasutab mänguvõtmes mingeid metateatraalseid trikke – tegelane palub helimehel muusika kinni panna, liitub ise publikuga või tegelaste vahel puhkeb vaidlus muinasloo, mille osalised nad ise on, mingi detaili usutavuse üle –, ei osata koomilist olukorda kuidagi edasi arendada. Ka korduvad mõned etendusolukorda kommenteerivad naljad liiga palju kordi, et naerutada.

Üht stseeni vaadates tundus mulle, et ma sain lavastuslikust võtmest või õigemini sellest lukuaugust, kuhu lavastaja oma võtme torgata mõtles, aimu. Lukuauk paistis kätte Metsalise (Dovydas Pabarčius) ja Peetri võitluse ajal. Selle asemel et lahendada võitlus lavaruumi röögatut suurust arvestades eepiliselt, piirdutakse võitluse demonstratiivselt abitu markeerimisega. Eepilisuse ootusele vastanduval abituse-esteetikal on teatris ja kunstis laiemalt koht olemas. Viimati kohtasin seda kõige ehedamal kujul näiteks tänavusel Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eesti paviljoni (mille teemaks oli „nõrgad monumendid“) väisates. Mahajäetud kirikusse (tohutult ülev sellegipoolest) oli loodud laoruum, kuhu siis laoruumile omase suvalisusega seati paviljoni eksponaadid.

Salimsjanov viljeleb sellesarnast nõrga teatri esteetikat, ent teeb seda vajaliku pingestava kunstiküpse taustata. Kui Veneetsia kesklinna kirikus mõjus laotöötajalik eksponeerimisvõti eneseteadliku ja ülbena, siis „Pikse pilli“ lavastusel puudub kontekst, mille suhtes selline suvalisus osutuks kõnekaks. Lavastuse tempo- ja energiarežii on selleks liiga ebaprofessionaalne, lavastaja on näitlejad suurde lavaruumi üksi jätnud, neil ei ole suvalise lavaelu kõnekaks muutmiseks hädavajalikku teist plaani mängimiseks kaasa pandud.

Abitu ja ideetu oli ka lavastuse lõpp (milles nenditi, et lõppu polegi) ning seda eriti algse taotlusega seoses. Kui taheti loojutustamise väestavat mõju kuidagi aujärjele tõsta, siis millise loogika järgi võiks küll loolt lõpu kärpimine seda taotlust teenida? Tahes-tahtmata jäi mulje, et dramaturg Salimsjanovil said ideed otsa, tõsi, veidi hiljem kui lavastaja Salimsjanovil.

Lepliku teatrikülastajana olen õppinud lavastusesiseseid õnnestumisi hindama ja olema nende eest tänulik ka siis, kui lavastus tervikuna tundub nõrgavõitu. Olen Damir Salimsjanovile tänulik Metsalise monoloogide eest, nii nagu nautisin väga Dovydas Pabarčiuse Metsalise rolli. Liisa Pulk oli särtsu ja enerksi täis ja üleüldse heas kontaktis oma tegelasega. Jarmo Reha kohati suisa muinasjutulise väega kandis lavastust, äike leidis ta laval üles!

Neist paarist sähvatuseks jäi väheks. Et kogemust tihendav pikne vaatajasse lööks, tuleb kunstnikul ehitada selline selgelt eenduv kunstiline aines või struktuur, mida välk saaks välja valgustada. Soovitavalt võiks see teistest kogemusetarindeist mingit pidi otsustavalt, veenvalt eristuda.

* Viimati tegi Oregoni ülikooli professor Mark Johnson ürituse John Dewey vaimus kunsti au jalule seada oma tänavu ilmunud raamatus „The Aesthetics of Meaning and Thought“. Alustada tuleks ehk siiski John Dewey enda klassikalisest (1934 ilmunud) käsitlusest „Art as Experience“, mis pole kahjuks eesti keeles ilmunud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht