Inimese hääl

Andreas W

Eelmises kommentaaris (Andreas W, Sama jõgi? – Sirp 28. V) väitsin, et mul on tunne, nagu poleks viimase kümne aasta jooksul teatrist kirjutamises eriti midagi muutunud. Ega see päris õige olnud. Teatrikriitilise ajakirjanduse keel ja väljendumislaad on võib-olla tõesti jäänud enam-vähem muutumatuks, aga ega teatrikriitiline ajakirjandus pole ainus formaat, kuidas teatrist rääkida. On ilmunud uusi formaate, mis pole kaugeltki  marginaalsed.

Kõige olulisem muutus paistab tulevat blogosfäärist. Inimene käib teatris ära, läheb koju ja kirjutab oma blogisse, mida ta nähtust arvab. See reaktsioon on kiire. Kui blogipidaja teeb oma tööd hingega, võib arvustus olla üleval juba paar tundi pärast etenduse lõppu. Näitleja ja lavastaja lähevad koju, teevad arvuti lahti ja saavad kohe lugeda, mida nende tööst arvati. Päevalehed jõuavad arvustusega kohale üldjuhul ülehomme.  Nendes reaktsioonimudelites on sees tunnetuslik vahe, ja see vahe kipub kalduma blogide kasuks. Emotsioon on veel üleval ja tagasiside, mis tabab seda ikka-veel-kohalolekut, on tegijale vägagi mõjuv. Kui ma kümme aastat tagasi teatrist kirjutasin, kurtsin vahel kolleegidele: minu kirjutamismudel on selline, et võiksin arvustuse valmis teha etenduse ajal ja 10–15 minutit pärast lõppu selle toimetusse ära saata, aga kahjuks ei ole sellist  kirjutamismoodust kellelegi vaja. Õigupoolest pole ma kunagi arvanud, et teisel või kolmandal päeval etendusest kirjutamine lisaks päevalehearvustusele midagi, mida poleks võimalik kohe kohapeal läbi näha ja väljendada (mõistagi ei käi see mahukamate formaatide kohta).

Kui veel meelde tuletada, siis kontserdiarvustused ma kirjutasingi sageli poolenisti kontserdi ajal ja plaadiarvustused plaati kuulates (teatri puhul on selline kirjutamismoodus muidugi küsitav, sest  teksti ja tegevuse jälgimist see paratamatult katkestab). Tänapäevane blogikirjutaja teeb peaaegu sama, kui ta oma arvamuse kohe pärast etendust kirja paneb ja üles riputab. Ta on kiire ja kohal, aga mitte sellepärast, et keegi ootab temalt operatiivsust või et kiirus on talle oluline. Talle lihtsalt läheb teema korda, selles on põhjus. Ta kirjutab täiesti vabatahtlikult, kellegi ootus või vajadus täita lünk formaadi kindlaksmääratud kohas ei mõjuta teda üldse.

Muidugi, enamasti ei  ole blogikriitik professionaal. Blogijate kirjutatud arvamused on tihtipeale ohtrasõnalised ja laialivalguvad, mõnikord on need naiivsed, enamasti väljendatakse meeldis/ei meeldinud seisukohti, ei asetata nähtut laiemale taustale ja mida kõike veel. Aga see kõik ei loe. Nende kirjutajate arvamus on olemas, nähtaval ja praeguseks olen ma kindel, et nende arvamus on oluline. Mul on olnud päris paljude näitlejate ja lavastajatega juttu teatriblogidest. Tuleb välja, et  teatriprofessionaalid loevad niisuguseid blogisid ja üldse mitte üleolekuga. Isegi kui nad ütlevad ühe või teise kirjutaja kohta, et teate, see või too paneb seal ikka tihti kõvasti puusse (ja professionaalsuse parameetrite järgi, arvatavasti panebki), siis ometi arvestatakse blogijate kirjutatuga. Isegi sel määral, et mulle on nendest juttudest kohati jäänud mulje, et blogijate arvustusi oodatakse isegi rohkem kui traditsioonilise ajakirjanduse arvustusformaadis ülevaateid ja ümberjutustusi. 

Võib-olla mul ei ole õigus, aga tundub, et põhjus on blogikirjutajate hoiakus. Regulaarne arvustusformaat täidab koha, seda üsna ettearvatavas keeles, küll korrektselt, aga enamasti stiilis „kõigest natuke ja päriselt õieti ei millestki”. Blogipidaja ei pruugi olla kaugeltki nii vilunud kirjutaja, aga enamasti on tunda, et ta elab kaasa, isegi siis, kui talle nähtu ei meeldinud ja ta vastu vaidleb või selle maha laidab. Ma ei usu, et niisugust lihtsat tunnetuslikku aspekti selles suhtluses  annab kõrvale jätta, või et see vajab mingit täpsemat määratlemist. Selliseid suhtestumisi me tajumegi intuitiivselt, detailidest, intonatsioonidest, poolikutest lausejuppidest, mis ei pruugi olla korrektselt vormistatud ja toimetatud. Õigupoolest sellise tunnetusväljaga kogu teater ju opereeribki. Ja just sellepärast ongi blogijal küllalt sageli öelda teatritegijale rohkem kui tsentraalformaatidel, isegi kui ta ütleb vähem ja kohmakamalt.