Inimene pole kala

Vaba Lava „Lõhe“ põhineb Eesti ja Vene näitlejate sel suvel Narvas ja Ivangorodis tehtud intervjuudel.

TAMBET KAUGEMA

Vaba Lava „Lõhe/Pазлом“, lavastaja Juri Kvjatkovski, dramaturg Inna Knirk, kunstnik Ksenja Peretruhhina, videokunstnik Julia Išakova ja valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Jekaterina Novosjolova, Martin Kõiv, Piret Simson, Eduard Tee, Dan Jeršov ja Ott Kartau ning video vahendusel Moskva Brusnikini stuudioteatri näitlejad Alissa Kretova, Darja Vorohhobko, Deniss Jassik, Anastassia Velikorodnaja, Sergei Fišer ja Aleksei Žerebtsov. Esietendus 18. IX Vaba Lava Narva teatrikeskuses.

Leedu kirjanikku Marius Ivaškevičiust tuntakse meil eelkõige Eesti Draamateatri lavastuse „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ (2016) teksti autorina – pälvis ju Hendrik Toompere jr 2017. aastal selle lavastusega parima lavastaja aastaauhinna. Nüüd on Ivaškevičius aga kahe hooaja kestel Vaba Lava kuraator. Tema kokku pandud ja pandav kuraatoriprogramm kannab pealkirja „Murranguaja inimesed“, mille uurimisaines on inimsaatused Balti riikides ja nende naabermaadel aastail 1989–2019. Moskva lavastaja Juri Kvjatkovski Narva Vabal Laval välja toodud „Lõhe“ on selle kuraatoriprogrammi avalavastus.

Vaba Lava varasemast repertuaarist kuuluvad samalaadsesse dokumentaallõimega teatri sülemisse veel „Ma pigem tantsiksin sinuga“ (2016, lavastaja Oleg Sulimenko) ja „Minu Eesti vanaema“ (2019, lavastaja Julia Aug, mõlemad koostöös R.A.A.A.Miga), aga kaudselt ka R.A.A.A.Mi „Transiit. Peatage muusika“ (lavastaja Dmitri Jegorov), millega 2018. aasta lõpul avati Vaba Lava Narva teatrikeskus. „Lõhe“ ja „Minu Eesti vanaema“ puhul hakkab kaugelt silma sisuline side Narva linnaga, mistõttu on need sealsele publikule iseäranis väärtuslikud. Enam-vähem samamoodi köidavad Kuressaare teatri Saaremaa aja- ja kultuuriloolised lavastused eeskätt saarlasi, kuna seal lahatakse nende identiteeti, ent need on ka mujalt tulnuile huvitavad vaadata.

Narvakad on küll kõvad kalastajad, kuid dokumentaalavastuse „Lõhe“ pealkirjas ei ole siiski silmas peetud samanimelist kalaliiki (Salmo salar), vaid eraldusjoont, mis tekkis 1990. aastate algul, kui riigipiir Eesti ja Venemaa vahel hakkas kulgema piki Narva jõge. Kui 1994. aastal Estonia laevahuku aegu kinnistusid tugevalt eestlaste teadvusse merendusmõisted „visiir“ ja „aparell“, siis tänavune moesõna, millest varem polnud eriti midagi kuulda, on „listeeria“. Selles valguses saab muidugi öelda, et lõhekalagi võib ühiskonna lõhestada, ent lavastusest koorub siiski hoopis teistsugune tõdemus. Lõhe ei kulge mitte üksnes piki Narva jõge, ehkki erinevus Nõukogude okupatsiooni ajal enam-vähem ühe linnana toiminud Narva ja Ivangorodi vahel on nüüd suur (vaadake netist või Vene blogija Ilja Varlamovi neid kaht linna võrdlevaid videosalvestusi), vaid jookseb veel ka Narva elanike endi vahelt, sõltudes rahvusest, ühiskondlikust positsioonist jpm.

„Lõhe“ põhineb Eesti ja Venemaa näitlejate sel suvel Narva ja Ivangorodi inimestega tehtud intervjuudel. Kuuldust vormuvad laval ja ekraanil nendesamade näitlejate esituses mono- ja ka mõned dialoogid (iseasi, kas näiteks video vahendusel näidatud kahe venna stseeni saab nimetada dialoogiks, sest üks neist oli olnud intervjuu andmise ajal nii silmini täis, et suutis vaid möriseda). Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Narvas ja Ivangorodis nähtu ja kogetu põhjal tõi lavastaja Kvjatkovski mõni nädal tagas Moskva teatris Praktika välja teisegi Narva-teemalise lavastuse pealkirjaga „Piiripealne olukord“. See erineb küll „Lõhest“ märkimisväärselt, kas või selles poolest, et seal ei osale Eesti näitlejaid.

Porgandikarva rongi esimese klassi vagunis saabub Narva poliitik (Piret Simson), kelle prototüübi tunnevad enamus vaatajaid ilmselt kohe ära. Intervjueerija ja tõlkija rollis on Eduard Tee.

Pressifoto

Suvistest intervjuudest on õnnestunud trupil panna kokku üllatavalt vaimukas tekst (teatrikriitiku Valle-Sten Maiste Vikerraadio saates „Uudis+“ lausutu kohaselt „kohati parem kui Kivirähk“), kuid seejuures puudutatakse ka valusaid teemasid, kas või seda, kuidas näevad vähesed Narva alles jäänud eestlased sealseid venelasi ja nende mentaliteedi erinevusi. On aga ka lihtsalt naljakaid sketše: näiteks tuvidega pargipinki jagav vanahärra, kes oma hoolega kogutud elutarkuse põhjal räägib toidu ja eriti kreeka pähklite toniseerivast mõjust suguelule ja üldse inimese elukvaliteedile, või sõnakas kirikuõpetaja, kes teeb ettepaneku nimetada Leningradi oblastis asuv Kingissepa linn ümber Schumacheriks. Neil juttudel pole võib-olla kuigi suurt ühiskondlikult üldistavat mõju (kreekapähklimehe osas vaidleb doktor Punab mulle ilmselt vastu), aga naljakad on need küll.

„Lõhet“ vaatama minnes oli minu suurim kartus, et sellest kujuneb lõpmata kurtmine ja hala, kui halb on elu praegu ja kui helge oli see ühtse suure perena nõukogude ajal ning kui vahva oli käia teiselpool jõge kinos ja jäätist ostmas. Midagi sellist lavastuses õnneks ei kohta. Inimene on loomult koomiline olend, isegi (ja võib-olla eriti) siis, kui ta räägib tõsist juttu ja ajab õiget asja. Võetud poosid ja jäigalt hoitud seisukohad lihtsalt asetavad inimese alati koomilisse perspektiivi. Seda nukrusega segatud koomilisust on näitlejad hästi tabanud.

Piirilinnas esietendunud lavastusele kohaselt on „Lõhe“ trupp mitmekesise koosseisuga: seal on eesti näitlejaid (Piret Simson, Martin Kõiv ja Ott Kartau), Eesti vene näitlejaid (Jekaterina Novo­sjolova, Eduard Tee ja Dan Jeršov) ning videoekraani vahendusel ka Moskva näitlejaid. Identiteetide mitmekesisus ja mitmekeelsus aitab mitme kandi pealt kaasa. Kindlasti oli lihtsam intervjueerida eestlasel eestlast ja venelasel venelast, rahvuskaaslasele usaldatakse ikka rohkem – seega tuleb otsida siit näidenditeksti vooruste allikaid. Teiseks võimaldab aga kakskeelne trupp kasutada kakskeelse lavastuse teksti tõlkimisel tavapäraste subtiitrite asemel hoopis nutikat võtet: lavalt kõlava eestikeelse monoloogi tõlgib teine näitleja peaaegu sünkroonselt vene keelde ning vastupidi. Võib-olla tõmbab see natuke etenduse tempot alla, kuid naelutab vaataja tähelepanu näitlejatele, mitte subtiitriekraanile. Kes aga valdab mõlemat keelt, saab tõlkeid võrrelda ja kaduma läinu ise lisada.

Lavastaja Kvjatkovski ütles tollessamas Vikerraadio saates, et kõige rohkem üllatas teda kogutud intervjuu­saagist kahe vastandliku venna lugu: ühel on Eesti ja teisel Venemaa pass, üks töötab tubli treenerina ja teine on kaua vangis istunud alkohoolik. Kvjatkovskit oli köitnud (ja ilmselt köidab ka paljusid vaatajaid) ennekõike see, et korralik vend hoolitseb kõigest hoolimata oma venna eest ja andestab kõik tolle pahateod. Paraku on ilmselt loo köitvus pidurdanud lavastajat ka seda ilmselgelt pikaks veninud videostseeni kärpimast (kärpekääride hoogsam siuh-säuh tulnuks kahtlemata kasuks veel mitmele stseenile). See ei vähenda siiski „Lõhe“ vajalikkust nii narvakatele kui ka selle linna külalistele – mis sellest, et vaatenurk võib erineda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht