In memoriam: Eino Baskin

Eino Baskin
17. VI 1929 – 11. III 2015

Lahkunud on Eino Baskin, näitleja, lavastaja, teatriasutaja ja -juht, Eesti Näitlejate Liidu auliige.
Eino Baskin lõpetas sõjajärgse Eesti esimese teatrikooli – Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi (mille lõpetajate hulka kuuluvad teiste hulgas Jüri Järvet, Gunnar Kilgas, Einari Koppel, Leida Laius, Linda Rummo, Lembit Eelmäe jt). 1951–1957 ja 1968–1980 oli ta Draamateatri, 1958–1961 Leningradi Komöödiateatri, 1961–1964 Eesti Filharmoonia, 1967–1969
Leningradi Music Halli näitleja.
Eino Baskin asutas 1980. aastal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia juurde Vanalinna Stuudio. 1989. aastal reorganiseeriti stuudio iseseisvaks teatriks Vanalinnastuudio, mille juht ja direktor oli ta kuni 2001. aastani. 2005. aastal asutas ta Vana Baskini teatri, mille kunstiline juht oli ta kuni viimase elupäevani.
1980. aastal loodud Vanalinnastuudios etendati maailmaklassikat ja ühiskondlikult terava kõlapinnaga teatritekste, nt Ilfi, Petrovi ja Baskini „12 tooli“, Gogoli „Revident“, Suhhovo-Kobõlini „Toimik“, Tšhaidze „Kolmest kuueni“, Mrožeki „Emigrandid“, Rostand’i „Cyrano de Bergerac“, Merežko „Anekdoot“, Süskindi „Kontrabass“, Molnári „Mäng lossis“, Radzinski „Kena naine lillega“, Nicolaj „Põgenemine“. Vaatajate hulgas võitsid suure populaarsuse ühiskonnasatiirilised Kalli ja Baskini „Prügikast ehk Alguse asi“ (1993) ning Kalli „Prügikast 2 ehk Põhi paistab“ (1994).
Baskin esitas ülipopulaarseid estraadikavu, alguses koos Jüri Järvetiga, hiljem iseseisvalt. Priit Põldroos, mõlema Meistri teatriinstituudi aegne õppejõud on öelnud: „Järvetile ja Baskinile on tehtud vahetevahel etteheiteid, et estraad on nad ära rikkunud. Neid etteheiteid ei tasu uskuda. Ei ole võimalik, et estraad võiks rikkuda head näitlejat, küll aga võib halb näitleja rikkuda estraadi.“ Eino Baskini satiirikuanne on Eesti teatri lähiajaloos ainukordne.
Väga andeka näitlejana on Baskin teinud teatriajalukku jäävaid rolle: Mitrofan Fonvizini „Äbarikus“, Belski Lutsu „Tagahoovis“, Ostap Bender Ilfi, Petrovi ja Baskini „12 toolis“, Irakli Lazišvili Tšhaidze „Sillas“, Al Lewis Simoni „Päikesepoistes“ (partnerluses Jüri Järvetiga), klaverikunstnik Gustav Heink Voldemar Panso ülimenukas lavastuses „Mees, naine ja kontsert“ (koos Ita Everi, Tõnu Aava, Helle-Reet Helenurme, Maila Rästase, Kersti Kreismanniga).
Eino Baskin on loonud Eesti Raadio saatesarja „Meelejahutaja“, lavastanud televisioonis („Kolm rubiini“, 1978) ja mänginud telelavastustes („Tuleb tuttav ette“, 1980; „Tema majesteet komödiant“, 1983), seriaalides (tuntuim „Õnne 13“), filmides („Tagahoovis“, „31. osakonna hukk“ jt) ja kuuldemängudes. Ta on pälvinud Meie Matsi ja Oskar Lutsu nimelise huumoripreemia (vastavalt 1987 ja 2002).
Eino Baskini suureks teeneks jääb tugeva püsitrupi loomine Vanalinnastuudios, väga hea dramaturgia toomine väiketeatri lavale koostöös tugevate teatri-dramaturgide Ülev Aaloe ja Toomas Kalliga, professionaalselt tugevate külalisnäitlejate ja -lavastajate kasutamine, oma teatritrupi hoidmine, nende kindlustamine püsiva ja kvaliteetse tööga. Vanalinnastuudio aeg oli Eino Baskini kuldaeg meie teatrielus.
Eino Baskin pälvis lugupidamise ja austuse oma otsekohese, professionaalselt täpse hinnanguga kolleegide teatritöödele ning ühiskonnaelu ilmingutele. Eino Baskin teenis teatrit üle 60 aasta. Mälestame teda kui eesti teatri ühte anderikkamat näitlejat ja lavastajat.

Eesti Näitlejate Liit
Eesti Lavastajate Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Etendusasutuste Liit
Kultuuriministeerium

Eino Baskin maeti Metsakalmistule Eesti Teatriliidu matuseplatsile.