Improteater on lollakas. Parimas mõttes

„Tilt“ mõjub tugevalt kogukondliku festivalina. Publikust suure osa moodustasid teised esinejad, mis omakorda tähendas, et kaasaelamise ja -tulemisega muret ei olnud.

KEIU VIRRO

IV rahvusvaheline improteatrite festival „Tilt“ 20. – 22. X Tallinna kinos Sõprus.

Teadagi, teater on kaduv kunst. Ta kaob kohe ära. Rakvere teater teadis seda juba aastaid tagasi, teatakse muidu ka. Kui siia kõrvale võtta aga improteater, siis see kaob kohe erakordselt kiiresti. Ükski etendus ei kordu (mitte et muidu saaks kuidagi üks ühele kõike korrata, aga saate aru küll). Improteatrite festivali jäädvustamine tundub niipidi peaaegu et sobimatugi. Aga siiski, aga siiski.

Neljas rahvusvaheline improteatrite festival „Tilt“ korraldati 20. – 22. oktoobrini kinos Sõprus. Seda, kuidas improteatri armastus viimastel aastatel Eestis levib – sügisilmade taustal võiks öelda, et peaaegu viirusena, atsihh! –, näitab ilmselt ilmekalt see, et Eesti truppe oli laval koguni viis. Professionaalseid näitlejaid-muusikuid leiab neist kahest: Eesti Improteatrist ja improteatrist Impeerium, kus mängivad Viljandi kultuuriakadeemiast pärit näitlejad.

Esimene, mis saalis istudes silma jäi, on see, et „Tilt“ mõjub tugevalt kogukondliku festivalina. Publikust suure osa moodustasid teised esinejad, mis omakorda tähendas, et kaasaelamise ja -tulemisega muret ei olnud. Ei mingit jäist põhjamaist suhtumist. Publiku osa on improteatris märkimisväärne: truppidel on küll kindlad formaadid ja žanrid, mis raamistikus nad etendusi loovad, ent inspiratsiooni kogutakse peamiselt vaatajatelt. Muide, žanre jagub. Kui enamjaolt on improteater mulle seostunud naerutamisega, siis tegelikult katsetatakse ka draamaga. Eesti Improteater aga ei pelga ka muusikali vormi.

Festivali seltskond oli rahvusvaheline, ent alustan lähemalt. Eesti truppide puhul on erisus harrastajate ja professionaalide vahel selgelt tajutav. Küllap oleks ka veider, kui näitlejaõpe mängus ei kajastuks. Kogu Moosi, Ruutu10 ning Jaa !mproteatri näitlejate puhul jookseb aga rohkemal või vähemal määral läbi üks ja sama komistuskivi: sõltumata formaadist jäävad näitlejad sageli kinni sõnadesse. Sellesse, et laval juttu jätkuks. See on rääkimine rääkimise pärast, kohati justkui püüeldakse selle poole, et dialoog kõlaks võimalikult adekvaatselt.

Mulle tundub, et improviseerimise võlu on vastupidises. Ei pea olema adekvaatne. Kõige erksamad hetked tekivad sageli jaburates ja ebaloogilistes olukordades, kõikvõimalike error’ite rõhutamises, ootamatute hetkede väljamängimises. Improteatri Impeerium „Matus“ on minu arust näide selliste võimaluste ärakasutamisest. Kiire reageerimine kas või teineteise vääritimõistmisele võis stseeni paari sekundiga viia täiesti lollakasse kohta. Parimas mõttes. Formaatidest jäi positiivselt meelde Ruutu10 „Millest meedia vaikib“, kus mängiti läbi oma versioonid päevakajalistest uudistest.

Välismaiste truppide esitustest kirjeldan mõningaid hetki – ja nimelt hetki –, sest improteater ei olegi klassikaliseks analüüsiks parim valik.

Hollandist pärit trupp Mischler, Meijer & More tegi lavastusega „Tagasi olevikku“ läbi eeskujuliku koomilise ulmefilmistsenaariumi. Rootsi trupp Scent ID võttis „Stockholmi sündroomis“ aga käsile tõsisemad teemad ja pühendus armukolmnurga uurimisele. Muide, vaatasin etendust ühes sõbraga, kes tutvustas mind hiljem halbade filmide klassikaks saanud Tommy Wiseau 2003. aasta filmiga „Tuba“. Mis teha, „Stockholmi sündroomis“ improviseeritud dialoog ületas „Toa“ nii sügavuselt kui ka teravuselt.

Saksa trupi Improbanden „Salajased pihtimused“ pakkusid publikule aga ilmselt kõige intiimsema kogemuse. Seda ülesandepüstituse tõttu. Nimelt paluti saalis istujatel enne etenduse algust panna anonüümselt kirja mõni lugu oma elust, mida kõige lähedasematelegi räägitud ei oldud. Improvisatsioonid sündisid nende pihtimuste põhjal. Nii et esitusest enesest läkski vähemasti mulle korda ülesanne, sest lõbusad, piinlikud ja ka väga traagilised juhtumid, mida inimesed olid jaganud, tõid kuidagi eriti selgelt teadvusse, et laval nähtud lood kipuvad nii mõnigi kord jääma päris elu omadele alla.

Belgia duo Trickle Improv keeras vinti juurde, kaasates etendusse üllatuskülalise. Näitleja oli laenatud Iisraeli trupilt Lamabati. Lamabati trupp pakkus järgmisel päeval lavastuses „Igapäevane nõiakunst“ publikule jällegi välja kaks kohapealset improvisatsiooni, millest rahva valitud versioon mängitigi pikemaks etenduseks.

Festivali staariks sai aga Phil Lunn Inglismaalt. Teada oli, et tema tuleb lavale temakesena. Aga kes see primadonna on? Mis nimega? Millised iseloomu­omadused on teinud ta kuulsaks? Kust ta karjääri alustas? Need küsimused said vastuse dialoogis publikuga ja nii sündis täiesti jaburate vahetekstidega improviseeritud kontsert. Lauljanna, kellele antud nime ei mäletanud lõpuks õigesti ei etendaja ega ka publik, laulis kaasahaaravaid lugusid armastusest torumeeste vastu, rääkis oma tegelase elust Lätis (lätlastest veidramad olevat vaid eestlased). Uue võimaliku imetlusobjekti, kellele laule luua, leidis primadonna aga otse publikust. Nii et kui Phil Lunni nimi silma jääb, siis tema esinemist mööda lasta ei maksa.

Täiesti teistmoodi festival läks mulle korda ja kõditas mõnusalt närvi­rakke. Loodetavasti on aasta-aastalt saalis peale improviseerijate endi rohkem ka pealtvaatajaid. Kui sõnad „huvitav“ või „teistsugune“ kipuvad sageli eufemismidena käiku minema, siis sedapuhku võib ilma agadeta öelda, et see teistsugune on iseenesest küll väärt nägemist ja osalemist.