Imelised muusikaballetid Estonias

George Balanchine ja Mai Murdmaa kuuluvad täiesti erisugustesse maailmadesse, ent nende kahes lühiballetis on uskumatult palju ühist, mis viitab mõlema koreograafi geniaalsele muusikatunnetusele.

SIRJE KEEVALLIK

Eesti Rahvusballeti „Tšaikovski meistriteosed“:

„Serenaad“, koreograaf George Balanchine, lavale seadnud Viki Psihoyos, dirigendid Arvo Volmer, Vello Pähn ja Kaspar Mänd, kunstnik Karinska, valguskunstnik Mark Stanley, valguse teostaja Rasmus Rembel.

„6. sümfoonia“, koreograaf Mai Murdmaa, lavale seadnud Viesturs Jansons, dirigendid Arvo Volmer, Vello Pähn ja Kaspar Mänd, kostüümikunstnik Marja-Liisa Pihlak, valguskunstnik Rasmus Rembel.

Tantsivad Ketlin Oja, Madeline Rose Skelly, Cristiano Principato, Francesco Piccinin, Ana Maria Gergely, Lauren Gail Janeway, Anna Roberta, Ami Morita, William Newton, Sergei Upkin, Jevgeni Grib, Nanae Maruyama jt. Esietendus 20. XI rahvusooperis Estonia.

Üks lavastuskunstnik arvas kord, et sümfooniaorkestri kontsert võidaks palju, kui sinna lisada visuaali. Ta peaks nüüd minema Estoniasse vaatama lavastust „Tšaikovski meistriteosed“, kus tema unistus on täitunud: suure vene helilooja sümfooniline muusika visualiseeritakse balleti abil imetabaselt.

Lavastus koosneb kahest osast: „Serenaad“ keelpillidele ja „6. sümfoonia“. Koreograafid George Balanchine ja Mai Murdmaa kuuluvad täiesti erisugustesse maailmadesse, ent nende kahes lühiballetis on uskumatult palju ühist, mis annab märku mõlema looja geniaalsest muusikatunnetusest.

New York City Ballet’ looja ja 35 aastat selle kunstiline juht olnud Balan­chine oli tegelikult gruusia päritolu vene tantsija Giorgi Balantšivadze, kes 1924. aastal 20aastasena Saksamaal külalisetendustel olles põgenes Pariisi ja liitus Sergei Djagilevi trupiga Ballets Russes. Impressario soovitusel muutis ta siis ka oma nime lääne publikule suupärasemaks. Balanchine töötas nii tantsija kui ka koreograafina, ning kui Djagilev 1929. aastal suri, rändas ta ühest trupist teise, kuni 1933. aastal kutsus Ameerika kunstimetseen Lincoln Kirstein ta New Yorki noori tantsijaid koolitama. Juba järgmisel aastal esitasid õppurid lavapraktika raames „Serenaadi“. Pärast täiustusi ja väikesi muudatusi tuli ballett 1. märtsil 1935 avalikkuse ette ja on paljude teatrite repertuaaris tänapäevani.

Estonias nägin seda 1988. aastal Kaie Kõrbi loomingulisel õhtul. Balanchine oli just andnud õiguse kasutada oma koreograafiat Thbilisi teatris, kust selle kandis Estoniasse Marina Aleksidze. Nüüd võib kavalehelt lugeda, et täidetud on kõik nõudmised ja tingimused, mida The George Balanchine Trust esitab. Sealhulgas üleni sinine lavakujundus ja kostüümid. Viimaste autorina on nimetatud Karinska – tegemist on kuulsa kostüümikunstniku Barbara Karinskaga (1886–1983), kes on võitnud meeletul hulgal auhindu ja kavandanud kostüüme rohkem kui seitsmekümnele Balanchine’i balletile.

Balanchine’i loetakse neoklassikalise stiili rajajaks. Selles kasutatakse küll klassikalise balleti tehnikat, ent välditakse süžeelist arengut, dramaatilisi stseene ja rangeid, sümmeetrilisi tantsujooniseid. Esikohal on liikumine ja kehadest moodustuvad konfiguratsioonid. Kes koroonaeelsel ajastul külastas kinos Suure teatri ballettide ülekandeid, nägi Balanchine’i 1967. aasta šedöövrit „Kalliskivid“, kus suur koreograaf tegi kummarduse kolmele linnale: Pariis, New York ja Peterburi. Prantslaslikult romantiline „Smaragdid“ oli seatud Gabriel Fauré muusikale, džässilikus „Rubiinides“ kasutas koreograaf Igor Stravinski „Capricciot“ klaverile ja orkestrile ning imperaatorlik „Briljandid“ koos Tšaikovski kolmanda sümfooniaga oli austusavaldus Marius Petipale.

Mõni aasta pärast „Rubiine“ tuli Balanchine jälle tagasi Broadway ja Manhattani teemade juurde, kusjuures muusika pärines sedapuhku George Gershwinilt. See oli „Who Cares?“, mis lavastati 2011. aastal ka Estonias ja kus säras särtsakas Eve Andre.

Ballett on mõnes mõttes eelajalooline kunstiliik. Koreograaf ei saa kodus paberile panna, kuidas keegi kusagil end liigutama peab. Ei ole viisi, kuidas nn partituurid kirja panna, et osatäitjad need enne proovisaali tulekut selgeks õpiksid. Ballett sünnib kohapeal ja säilib heal juhul video või filmina. Seepärast oli Estonia õnnega koos, et sai kohale kutsuda Viki Psihoyosi, kes nooruses on ise Balanchine’i käe all tantsinud ja ilmselt mäletab, mida koreograaf kõige tähtsamaks pidas.

Balletiõhtu teise poole staarid on Tšaikovski, Mai Murdmaa ja balleti meesrühm. Tšaikovski enda lemmiksümfoonia kiitmiseks on mõttetu otsida uusi sõnu – neid on niigi ohtralt lausutud. Ja kui orkester seda haaravalt ja hingestatult esitab, võlub see publikut ja inspireerib tantsijaid.

Murdmaa puhul tahaks teada, kuidas saab koreograaf peaaegu samal ajal luua kaks täiesti eriilmelist balletti: „6. sümfoonia“ 1990. aastal Riias ning „Kuritöö ja karistus“ 1991. aastal Tallinnas. Ilmselt peab muusikaga olema eriline suhe, et näha Tšaikovskis kunstniku depressioone ja loomepalanguid ning Pärdis Dostojevskit.

Ja kui sümfoonia kolmanda osa ajal puhkeb pärast meesrühma hüpete kaskaadi aplaus, siis see on lausa enneolematu. Tavaliselt pälvib sellise kiituse naisrühm, kui „Bajadeeri“ varjude sissetulek lõpeb.

Küllalt harva juhtub, et balleti aluseks võetakse oma sisemise loogika ja arenguga terviklik muusikateos. Kui õnnestub sellele ehitada sama loogikat respekteeriv tantsulavastus, on tulemuseks midagi, mida võib nimetada muusika­balletiks. Ja see on värskendav.