Ikkagi peamiselt doktorantidele

Ivar Põllu on leidnud tekstile, mis veerandsaja aasta eest meie kirjanduskriitikud nõutuks ehmatas, meelipaeluva lavavormi.

VALLE-STEN MAISTE

Pärnu Endla „Öös on asju“, autor Mati Unt, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, valguskunstnik Ivar Piterskihh, videokunstnik Argo Valdmaa. Mängivad Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Lauri Mäesepp, Sander Rebane, Tambet Seling ja Indrek Taalmaa. Esietendus 24. III Endla suures saalis.

Raamatus „Kõigest, mida sa kogu aeg oled tahtnud Lacani kohta teada, kuid pole julgenud Hitchcockilt küsida“ eritleb Slavoj Žižek modernismi ja postmodernismi. Mõlemad stiilid eeldavad küll interpreteerimisoskust, mis vahetult paremini mõistetavate kultuurikoodide puhul polnud tingimata nõutav. Ent kui modernism kõigi oma kafkadega nõuab mõtestamist hämaruse ja katkendlikkuse tõttu (T. S. Eliot näitas siin teed, lisades luuletisele joonealusi seletusi), siis postmodernismi (Lynch, Tarantino) puhul vajame tõlgendusi mõistmaks, et pealtnäha lobe krimka või draama ei olegi nii lihtsakoeline ning varjab tõsisemaidki allhoovusi.

Mati Unt kaldus (tema päevil tiksunud) aja kohaselt modernismi poole, kattes oma taieseid küll sageli ka postmodernse dekooriga. Ivar Põllu on end ent avanud meisterliku turvaavangardistina (multitalendi enesemääratlus), teinud vormilt ja sisult julgeid lavastusi, kuid tulnud seejuures intellektuaalile omase väärikuse piirides ka julgelt publikule vastu. Seda enamgi, kui oli omane hilisele Undile. Kuivõrd „Öös on asju“ toodi lavale suvituslinna teatri suures saalis, võis loota, et Põllu võtab Undi šedöövrilt maha tumeduse needuse ja pakub intellektuaalsete allhoovustega ambivalentseid ja iroonilisi, ent vormilt vaatajasõbralikke ajastupilte.

Unti jäljendades on Põllu enda teha võtnud mitte ainult muusikalise kujunduse, vaid ka kunstnikutöö. Lahendused on funktsionaalselt leidlikud, neis on mastaapi ja peenetundelisust, erudeeritud snooblikkust ja võimsust. Ainuüksi lavastuse visuaalne külg põhjendab ära suure saali valiku. Helitaustal vahelduvad 1970. aastate tantsuorkestrantide (Paul Mauriat, Raimonds Pauls ja Jan Stoeckart) looming, hedonistlik-erootilised kehaväänutushelindid ning kraft­werklik robotlikkus, mis markeerib hästi lavastuse sisu, inimese allutatust tehnikale ja struktuuridele. Mainitud vaimsusi ühendab hästi Tandy Love’i krautfunk. Vormilise külje pealt on Põllu vastalisusest ja võitlusest kantud 1960. ja 1970. aastatele järgnenud heroilisuseta ja nautleva diskoaja stiilne poetiseerija.

Kuid lõbus, leidlik, nautlev ja julge on lavastus vaid väliselt. Lavastaja küll lubas, et „… suhtume Undi romaani sama vabalt kui Unt oma lavastusi tehes teistesse klassikutesse“. Sisuliselt on tulemus aga eeskujulikult alusmaterjalipärane. Konservatiivne nagu akadeemilise organisatsiooni siseelu, kus arsenali värskendamise osas vallatutele mõtteradadele kaldunud võitleja jäigalt joonele juhatatakse – kodustes oludes tee kas või tumeda dildoga mida tahes, konvendihoones jäägu korporandi esmavahendiks rapiir. Põllu on keskendunud romaani segase fragmenteeritud struktuuri edasiandmisele, jättes sisu teisejärguliseks, teose paljud paremad ja seejuures selgemad kohad lavastusest lausa välja. Undi raamatu ümber kummitavad hämarusedeemonid jäävad hajutamata.

„Öös on asju“ on meie üle aegade suurima kirjaniku (Madis Kõiv: „Unt oli absoluutne kirjanik.“) parimaid proosapalu. Hiljaaegu nautisin kõvasti Paavo Matsini mullust kirjandusaastat krooninud kirjutist. Väga andekas ja mõnus plära, keeleliselt ja intellektuaalselt. Undi elektriromaani üle lugedes kogeme ent veelgi kõrgemat lobaliigat. Paraku saadavad Unti hädad, mis meenutavad Žižeki kirjeldatud kummalist õnnetust Althusseriga. Nimetatu on muuhulgas koos „Öös on asju“ sissejuhatuses jm tsiteeritud argiesemete detailse, kuid tavatu kirjeldamisega kuulsust kogunud Francis Pongega oluliselt mõjutanud prantsuse poststrukturaliste, kellele on meil toetunud Undi „ööromaani“ viljakad seletused.

Need eksplikatsioonid on aga Undi õnnetust pigem süvendanud kui leevendanud. Vormilisest ülesehitusest on „Öös on asju“ puhul tehtud iseväärtus, peamine olulisus ja kõneaines. Kogu see strukturalismindus on aga tegelikult aidanud hilist Unti hoopis unustada, kergesti matta. Varane Unt oli põlvkondliku tunnetuse lipulaev, ajastuõhustiku parim tajuja jne. Hilise kohta aga kirjutab Tiit Hennoste: „Unt liikus aina enam ära, suunas, mis viis hingemaailmast kirjanduse sisse, kirjutama pastišše, nautima omaenese verbaalset osavust. [—] Need tekstid pakuvad huvi peamiselt doktorantidele.“

Nii kukkus Unt õnnetusse auku, kus Althusser juba ees ootas. See, et mõlemad jamavad strukturalismiga, põevad foobiaid ja on antihumanistid, ühendab Unti ja Althusserit vaid kaudselt ja pooleldi. Althusseril oli ju ehk natuke kahjugi, et elu üle valitsesid sattumuslikud konstruktsioonid ja mitte humanism. Nägemus silmitsiolust tühjusega valmistas Althusserile tõelist, hulluseni viivat õudu. Undile, eriti hilisele, ei olnud miski, ammugi siis mitte strukturalism eksistentsiaalne probleem. Paistis, et Undil oli valdavalt tõsi taga, kuulutades, et ta ei hooli inimkonnast ja talle meeldivad kassid. Erinevalt Althusserist ei huvitanud teda võitlus. Inimese õnn on vaikselt oma asja sossutada ja vaadata irvel pilgu ja irevil suuga veidi selle ümber ringi – ja kõik. Ka tühjust ja olematusehirmu Undil ei olnud. Kõutsid olid ju olemas ning õhus olevad hirmud mõjusid kui lihtsalt totrad pilamist väärt segajad, mis ootamatult ühiskonna üle kerkides ei lubanud indiviidil lõpuni kassidele pühenduda.

Päriselt ühine on Undi ja Althusseri hädaorg – tõik, et mõlemaid on püütud nende antihumanismi, sihituse või pateetilise leiguse tõttu maha matta. Althusserile sai saatuslikuks inimolu juhuslikele struktuuridele allutatuse radikaalne rõhutamine. Unt pelgas radikalismi üle kõige („Olen ikka püüdnud säilitada distantsi, rock ja maratonid äratavad mus skepsist.“). Kuid nagu kassidel puudub kiindumus lipukirjadesse ja pole sotsiaalseid eesmärke, polnud neid ka Undil, mistõttu ta suutis kirjutada aina vähem korralikke, mõne selgekujulise plaani või vaatega sobituvaid ning väljaarendatud karakterite ja lõpuniviidud tegevuskavaga lugusid. Selle asemel produtseeris Unt undijuttu, s.t lihtsalt iroonilist loba.

See ei tähenda aga, nagu puuduksid Undi hilises proosas aines, mõtted ja sisu. Undi romaanis on täiesti olemas osundused ka tekstivälisele reaalsusele ning tiheda iroonia ja ambivalentsipuru tagant leiab koguni teemasid ja seisukohti. On näiteks kokkupuutepunkte värske menukiga „Klassikokkutulek“, kus Genka elukaaslane pistab viljatu liiderdaja põue nunnu peni pildi, puhuks, kui „jälle hakatakse lastest rääkima“. Säratu lastejoga lehvib nüridel pereõhtutel ning lõpututel formaalsetel pidudel meie päevilgi lämmatavalt, ehkki lastesaamine ei ole enam (kahjuks) samavõrd trend, kui oli laulva revolutsiooni rüpes. Indiviide mattev sotsiaalne surve pole ühiskonnast samuti kuhugi kadunud. Unt on selle teema käsitlemise suurmeister ning tema kirjutiste vorm ei ole selle mõistmisel mingiks takistuseks.

Vahel ajab Unt kitsamalt intellektuaalide asju: „Kuuekümnendail oli ju meeldiv end soojendada mõttega, et su onu oli skisofreenik. Hullus oli äsja moodi läinud. Linnades teati juba üldiselt, et hull on õigem inimene, kui normaalne. Üha laiemalt pooldati dr Laingu mõtet, et hulluksminejat tuleb aidata hulluks minna, sest inimkond suunab oma esindaja transtsendentaalsusesse, kust saab naasta kõigi jaoks väärtuslike kogemustega.“ Nendegi mõtete mõistmist ei tohiks kuidagi pärssida esituse struktuur. Mingit tõrget ei peaks silmaringiga inimeses tekitama Undi kirjeldused lihaletist Nõukogude kaubandusvõrgus või stalinistlikust õõvast („Ajakirjas Stalinlik Noorus ilmus parajasti artikkel pealkirjaga „Kas tema koht on Nõukogude koolis?“. Ükskõik, kellest seal ka räägiti, selge oli, et tema koht ei olnud seal, aga võib-olla ka üldse mitte kuskil“). Hämaramad on ehk lood tehnika, kannibalismi jms seonduvate hirmudega, ent inimeste foobiad ju ongi segased.

Raske on hoopis mõista, mida tahavad öelda ja peavad silmas need, kes korrutavad, et nad ei saa aru, millest räägib Undi romaan. Paraku on Põllugi asunud ositi Undi mõistetamatusemüüdi levitajate sekti toetama. Raamatu lihtsatest tahkudest on selgelt lavale toodud vaid üks – ülevoolava jutukusega rohmakas ja tahumatu taksojuht Indrek Taalma hiilgavas kehastuses. Muus osas on Põllu mõelnud, et riigiteatri köis las lohiseb, loobunud turvaavangardistile omasest ettevaatlikkusest ning asunud teenima kõrgmodernismi jumalat. Taalma taksojuhiloba ent tulebki võtta lavastuse võtmena. Kui juttude aines ja vorm muutuvadki kohati rafineeritumaks, siis nende tõsidus- ning tähendustoon jääb samalaadseks.

Olen Pärnu teatri algatuse ja Ivar Põllu lavastuse üle rõõmus. Suitsunurgas põlveotsas tehtava selgete lugudeta teatri ajastul oli hädatarvilik välja tuua meie teatri postsuundumuste esiisa Unt kõige tihkemal kujul. Demonstreerida, et narratiivi vedelus ei pea tähendama mõtte lodevust, vaid lausa vastupidi. Põllu on leidnud tekstile, mis veerandsaja aasta eest meie kirjanduskriitikud nõutuks ehmatas, meelipaeluva lavavormi. Ilma Panso koolist võrsunud jõududeta on ilmavalgust näinud üks teatrihooaja olulisi sündmusi. Noor trupp sai pühendatud vaimsusesse ja kokku viidud teatrilaadiga, mis ei ole repertuaariteatris igapäevane. Näitlejate stiilsus ja mängulisus kandub hästi vaatajani, Taalma ja Tambet Selingu etteasted on lummutavalt ja esiletoomist väärivalt grotesksed.

Romaan, ka vormilt fragmentaarne, nagu Undil, laseb mulal paremini kohale jõuda. Lavastuses jäi vorm, nagu Undi senisteski tõlgendustes, liiga domineerima. Küsimusteta suurlavastuse sünni nimel oleks pidanud Põllu Undist ja meie parimatest hilise Undi tõlgendajatest (Hasso Krull, Neeme Lopp) sammukese üle ja edasi astuma ning lavastama nt pealtnäha täiesti sileda selge loo tohlakast taksojuhist, kelle mõttekäikude ja läbielamuste taha oleks žižeklikult postmodernsel moel peidetud muud intellektuaalsed teemad, elu juhuslik fragmenteeritus ning ka see, et kui midagi muud ei ole, jäävad ikkagi kassid. Ei kahtlegi, et supervormis Põllu oleks võimeline lavastama ka osundatud moel. Seekord ta tahtis lihtsalt teha teisiti, algupärandipäraselt, modernistlikult, öiselt ja hämaralt. Peame sellega leppima. Seegi ei olnud kindlasti halb valik. Pärnus saab näha võimast, ambitsioonikat ja põnevat lavatööd.