Iga suudlus kui esimene ja viimane

Pille-Riin Purje

Kuuskümmend ühist aastat – armastuse lugu läbi elu.Jay D. Hanagan, „Esimesed suudlused”, tõlkinud Triin Sinissaar. Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Liina Tepand, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Mängivad Piret Laurimaa ja Sepo Seeman. Esietendus Endla Küünis 26. IX.     „… nad avastasid, et sa võid veelahusest iga viimse kui raviva elemendi eemaldada, aga tema ravimõju jääb ikkagi alles. Nad järeldasid, et vesi on nagu magnetlint. Et veel on mälu. Sa võid lahjendada ja lahjendada ja lahjendada, aga see vastav aine jääb sinna alles. Ta on nähtamatu, tuvastamatu, jälgimatu, aga ta mõjub siiski.” (Shelagh Stephenson, „Vee mälu”, Madis Kalmeti lavastus Endlas, esietendus 2004. aastal)  Vaataja teatrimälu on võrreldav vee mäluga. Madis Kalmeti lavastuste ravimõju mu mälus seostub neisse sisestatud rahutu saladuse, olemise näilist ladusat argisust leevendava ja tumestava pessimismiga. Kunagi (pean silmas 1990ndate algust) peitus ravimõjus kardetav mürgiannus, seegi tagasi vaadates tervendavam kui lavastuse vahetus mõjuväljas viibides. Küllap osalt tänu mälu sisendusjõule on Kalmeti loodavais lavamaailmades  tänini varuks, vähemasti juurdemõeldav too ööpäeva 25. tund, mida harilikud kellad ei näita. Muretu koega well-made-play ei ole tema stiihia. Jay D. Hanagani näidend „Esimesed suudlused” („First Kisses”, 2003) kujutab Johni ja Mary armastuse lugu läbi elu.

Seda tüüpi mehe ja naise näidendeid, mis pakuvad näitlejatele heldeid võimalusi ja mille publikumenu peaks olema garanteeritud turvalise samastumisala  tõttu, on ikka mängitud: otsemaid meenuvad Jan de Hartogi „Baldahhiinvoodi” või Bernard Slade’i „Saame kokku veebruaris”; ka mõnevõrra teist tüüpi David Hare’i – Arthur Schnitzleri „Blue room”. Hanagani näidend on kummastav oma absoluutses irrutatuses nii-öelda välisest ajast, seal puuduvad viited konkreetsemale tegevusajale. Seda võib pidada nii teksti hõreduseks kui kindluseks või mõlemaks korraga.  Näidend hõlmab kuutkümmet aastat Johni ja Mary ühist elu, on pühendatud üksnes nende armastusele. Sündmused ja seigad, millele kaheksas punktiirses stseenis keskendutakse, on intiimsed ja justkui väikesed: sõprusvanne 11-aastastena, teismeliste süütud probleemid, vanemate haigused; abielu, lapsed, vanaema ja vanaisa staatus … Nii 72. eluaastani. Aga eks olegi lähedaste saatus ja  isiklik tundeelu see ainus, mis inimsüdamesse alles jääb. Iseküsimus, kui haaravalt või põgusalt Hanagan on näidendis eluringi kujutanud.

Omajagu sõltub osadus vaataja elatud elu slepist. Ajatust rõhutab ka näidendi muutumatu tegevuspaik: vana kuur, Johni ja Mary varjuline salakoht, kus ärkab lapsepõlve nostalgia. Kunstnik Liina Tepand on loonud kuuri reaalse ja ometi idüllilise paigana. Valguse ja muusika mõtlik lürism  pildivahedes seiskab aja veel omakorda. Igal juhul puhtam stiilivõte kui autori pool-luulelised jutustavad vahetekstid, mis on õnneks välja kärbitud. Seda laadi teater põhineb paindlikul partnerlusel. Esietendusel andis tunda näitlejate lavanärv: vajatakse sissemängimise, nii enese kui vastasmängija rolli avastamise  aega. Sümpaatne on lavastuslik minimalism: eesmärgiks pole luua liiga timmitud värvikaid karakterrolle, pigem küsivalt paotada hingeseisundeid. Autori stiil eeldab teatavat kõrvalpilku, väljaasteid rollist, mida laval kuigivõrd võõritusena ei rõhutata, hoitakse sisemonoloogilist laadi. Lavastus annab mänguruumi kujutlusvõimele. Esietendusel oli kerge karge distantsivõimalus loetavam Johni rollis.

Tagasi mõeldes  mängitigi mõnevõrra erinevas laadis, seda erinevust saaks etenduste käigus klaarimaks muuta, seeläbi natuuride teatavat vastandlikkust edasi avastada. Piret Laurimaa Mary kanda jääb tasane, pidevalt vihjelisena tajutav saatuslikum helistik. Mary maksimalismis liigahtab üks teistmoodi elutõsidus või isiklikum kuristikutaju kui Sepo Seemani vahetuma ja lahedama loomusega Johni puhul. Samas peitub Marys  ka provotseerivat riskirõõmu, õrritavam ja teravam poolus polnud mängus veel üleni täpne. Mary olemus ilmnes Laurimaa häälekasutuses, ootamatuis sosistavais registrites, paradoksaalsetes naeruviivudes. Naine on ilmselgelt initsiatiivi haaraja, plikaeast peale, lavastus võimendab seda. Mary võtab armastust tõsimeelsemalt, dramatiseerib elu innukamalt kui passiivsem John. Sepo Seemanile omane orgaaniline napp  mängulaad loob veenva heasüdamliku poisi rolli. John on ses tandemis pikatoimelisem ja humoorikam, lõputult mõistev ja ustav hing. Esietendusel nägi Seemani rollis muhedaid väikseid ilmemuutusi ning tabavaid detailikesi: näiteks nooruki suitsetamise soolo, uhkuse ja oskamatuse segu. 

Veidi üllatas, et esimest vaatust, mis päädib 17. eluaastal, mängiti varjundirikkamalt kui täiskasvanuelu. Hea, et oskuslikult välditi lapseohtu inimeste (üle)mängimise karisid, et tajuti delikaatselt tundlikku eluiga, siirust, mis määrav Johni ja Mary vastastikuses usalduses. Teine vaatus kulges ebaühtlasemalt. Kohatine juhurabedus hägustas 21aastaste pilti. Misanstseenid muutusid kohmakaks ses määravas murdepunktis tegelaste eluloos, mida  ümber jutustada ei tohi. Tahaks norida ka kostüümilahenduse kallal: autori kirjutatud Mary naeruväärne kleit on laval asendatud imekauniga. Esimesel hetkel annab see põhjendatud efekti, aga stseeni edasise loogika seisukohalt olnuks autori idee järgimine vaimukam ja toetanuks näitlejannat varjundirikkama tragikoomilise tundeskaala loomisel. Tundub, et „ilusa kleidi kandmise” hoiak laienes natuke kogu Mary lavaelule.  Seevastu 32aastaste abielukriis, kaks paralleelselt kulgevat ja hetkiti lõikuvat monoloogi, tõotab oma erandlikkuses kujuneda lavastuse isikupäraseimaks, kui häälestada seda mõlemapoolselt veelgi pinevamaks endale näkkuvaatamiseks. Igatahes partneritaju ületab siin mõnegi silmast silma hetke. Just selles pildis näeb triviaalsusest loobumist, mis püsib Kalmeti lavastuste pärisosana visalt mälus.

Kaks järgmist pilti, eluaastad 43 ja 52,  sisaldavad üksjagu tüütut argipudipadi. Vajaka jäi teisest plaanist kummagi huumori ja elunukruse tasakaalus. Häiris üks nüanss: nood Johni väiksed kelmikad lauluread, mis kippusid mõjuma naerutava ekstranumbrina. Miskipärast ei jäänud ma uskuma, et see on Johni viis nalja teha, pigem vilksatas seda laadi Sepo-Seemani-kuvand (?!), millele osa publikut reageeris lõtvuva rahuloluga. Samas oli lapselapse sündi kuulutav telefonikõne parim  näide partnerlusest: telefoni enda valduses hoidev John ja innukalt sekka rääkiv Mary olid tõepoolest staažikas abielupaar. Niisugust vaimukat viimistletust ootaks lavaellu läbivamalt.

Viimases pildis, 72aastastena, loodi otsekui kogemata sild 11aastaste siiruse ja elu esimese tõsise kaotusevaluni. Finaalis hajusid tegevuspaiga kindlamad piirjooned ja pealispinnal argise dialoogi laused hakkasid vargsi kandma hoopis teisi, tihendatud tähendusi.  Lõpukaadri leebe sügisnukrus sisendab lootust, et selle lavastuse iga etendus saab olema mitte järgmine, vaid esimene.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht