Ibsenit oodates

Anu Salu?

Suzannah’l ja Ibsenil oli suur ühine eesmärk: Henrik Ibseni looming.  

Kolm Suzannah’t: Haide Männamäe,

Terje Rinne ja Lii Tedre. Indrek Sarapuu

Jon Fosse, “Suzannah”. Tõlkinud Elvi Lumet, lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnik Karmo Mende. Osades Lii Tedre, Haide Männamäe ja Terje Rinne, kontrabassil Meeme Saareväli. Variuse lavastuse esietendus rahvusraamatukogu teatrisaalis 20. III.

Pole kahtlust, et Henrik Ibsen on surnud. Surnud, surnud juba ligi sada aastat, maikuus 1906. Surnud ilma Nobeli preemiat saamata, aga sellele vaatamata maailma suurima dramaturgina – võib-olla on ta seda koguni tänagi, sada aastat hiljem.

Jon Fosse näidendis “Suzannah. Monoloog kolmele näitlejale” ei ole vanaproua Ibsen (1836 –1914) alati päris kindel, kas see meesterahvas, kellega ta ligi viiskümmend aastat (1858 –1906) oli koos elanud, on ikka surnud, või tukub ta ikka veel diivanil, või koogutab kirjutuslaua taga. Vanaproua Suzannah on Pärnu Endla näitleja Lii Tedre suurepärane sooritus. Ehkki rahvusraamatukogu keldrisaali lava on kitsas ega peaks soodustama  hiilgerollide sündi.  

Fosse näidend on ühelt poolt nagu Godot’ootamine, teiselt poolt aga kultuurilooline dokument, mis pistetud Becketti valmistatud torusse. Kõik, millest kolm Suzannah’t räägivad, vastab ajaloolisele tõele: jah, Henrik Ibsen sai noorpõlves teenijatüdrukuga vallaspoja, jah, Henrik ja Suzannah Ibseni poeg Sigurd abiellus papa põlise rivaali Björnstjerne Björnsoni tütre Bergljotiga, jah, erakirjad on põletatud ja me ei tea Ibsenite abielupaari eraelust kuigi palju. Liiatigi veetis Ibsen suure osa elust välismaal ja põlgas üldiselt nii Norrat kui ka norralasi. Seepärast lähebki ehk Jon Fosse kergema vastupanu teed, ja kui Norra Ringhääling tellib temalt Ibseni-teemalise näidendi,  pistab ta selle Becketti loodud torusse. Olgu siis abstraktne Ibseni ootamine, kui tahetakse.

Kolm eri vanuses naist on koos laval, igaüks omas ajas, ja muudkui ootavad. Kordavad fraase ja liigutusi, kuni kõik teada faktid on palju kordi läbi korratud. Ja siis, kui hakkad ootama teist vaatust, on ootamine läbi, Ibsenit ei tulnud, tuli hoopis Griegi kena meloodia, Solveigi Peer Gynti ootamise laul, ja kõik lähevad laiali.

Ometi on öeldud, et ilma Suzannah’ta pole Henrik Ibsenit ja ilma Henrik Ibsenita pole Suzannah’t. Michael Meyeri standardbiograafia “Henrik Ibsen” (1970) väidab, et Ibseni eraelu on väljastpoolt vaadates nagu suletud raamat, aga kõik viitab sellele, et Suzannah oli kirjaniku jõuallikaks. “Ta on just see karakter, keda ma vajan,” kirjutas Ibsen kirjas aastast 1870, “ebaloogiline, aga tugeva poeetilise instinktiga, suuremeelse mõtteviisiga ja peaaegu meeletu vihaga igasuguse väikluse vastu.” Suzannah’l ja Ibsenil oli suur ühine eesmärk: Henrik Ibseni looming, ütleb Norra telefilmi “Suzannah” tutvustaja Pål Hovengen Plassen.

Fantaseerisin omapead edasi, kuidas oleks võinud ootusi täita, kuidas Fosse oleks võinud kirjutada oma kammernäidendile ka teise vaatuse, kus mingilgi moel oleks lähenetud Ibseni loomingule, vihjatud kuidagimoodigi “Brandile” ja “Peer Gyntile”, “Nukumajale”, “Metspardile” – neile imelistele draamadele, millele ükski ajastu pole leidnud lõplikku lahendust, ja jõutud siis selle filosoofilise eluloo lõppu, dramaatilisse epiloogi “Kui me surnud ärkame” (1899), kus Professori “elu armastus” Irene ütleb: “Ka minul oli vaja elada – ja enese kui inimese kohust täita. Vaata, selle kõik jätsin ma kõrvale, viskasin nurka, et ennast sinule allutada… Kunagi ei oleks ma pidanud end sinu käsutusse andma – luuletaja.” Irene ja Suzannah dialoogi oleks võinud arendada kas või feminismi/traditsionalismi võtmes. Igatahes oleks Ibseni loomingust olnud laenata mõttearendusi, millega täita rohkemgi kui teist vaatust. Ja ehkki Ibseni eraelust pole palju dramatismi lavale välja panna, on tema loodud maailmast võtta seda rohkem.

Georg Brandes on Ibseni surma puhul öelnud: “Tema nimi oli kolme Põhjamaa riigi kirjanduses suurim, suurim, mis neis iial on esile kerkinud. Temas kulmineerus see vaimuelu, mida need kolm maad on elanud kaks sajandit.”

Ehkki Fosse “Suzannah” oli minu jaoks justkui ainult esimene vaatus tõelisest draamast, esitas teater Varius Heidi Sarapuu juhtimisel seda siiski parimal võimalikul moel, peale Lii Tedre olid olukorra kõrgusel ka Haide Männamäe ja Terje Rinne.

Loodetavasti on publikul võimalus koos Variusega Ibsenit oodata ka pärast 100 aasta taguse surmapäeva möödumist.